EMINEM: vanust juba 47, aga huumor koolipoisi oma. Foto: KEVIN WINTER/AFP/SCANPIX

Manuaal pealkirjaga „Kuidas räpparina väärikalt vananeda“ on žanri relatiivse nooruse tõttu veel poolik. Kui otsida mehi, kelle karjääri selle kirjutamisel silmas võiks pidada, tasuks vaadata Jay-Z poole, kes ajapikku on üha kaalukamaks ja haavatavamaks muutunud. Või Andre 3000, kes paotab suud nii meeletult harva, et tema külalissalmi aktsiad on tõusnud collector’s item’i staatusesse. Eminem, teisalt, pretendeerib sama manuaali „Mida kindlasti mitte teha“ sektsiooni, maalides kolmandat plaati järjest tragikoomilise pildi kibedast, vinguvast, solvuvast Marshallist, kes kümne küünega milleeniumivahetuse sound’ist ja oma tolleaegsest kuvandist kinni hoiab.

Uus kauamängiv „Music To Be Murdered By“ on seejuures päris kõva hüpe kaasaegse räpi kõlapilti, kuid seda enamasti lauludel, kus stiil on vastavate kollaboraatorite dikteerida („Unaccommodating“ koos Young M.A-ga, „No Regrets“ koos Don Toliveriga). Soolopalad nagu „Stepdad“ ja „Little Engine“ võiks seevastu olla midagi Eminemi debüütplaadi ülejääkidest ning „Those Kinda Nights“ tõestab taas, et Ed Sheeranit tegelikult ei huvita, kuhu ta mõne oma näotutest refräänidest loobib.

Albumi üleüldise ideepuuduse taustal mõjub fantastiline „Darkness“ pelgalt õrritava meenutusena, milleks Marshall võimeline on, kui ta mõne teema fookusesse võtab ja seda hingestatult lahkama asub.

Keskkooli huumori tasemel sõnamängu-killud olid lahedad, kui neid sülgas noor blondeeritud maniakk, pigem on nad aga kaheldava väärtusega, kui need 47-aastase legendi suust kõlavad. Asi pole Eminemi vanuses, vaid karakteri arengus (loe: selle täielikus puudumises).

Ammugi pole asi esmaklassilise sõnaseadmisoskuse minetamises, vaid tõigas, et mistahes uhked riimiskeemid vajuvad läbi, kui need ehitatakse kohati suisa piinliku vundamendi peale. Suutmatuses räpitrooni käest lasta on Eminem omaenese jonnakuse ori. 4/10

* Vaata ka Aleksander Algo peetavat hiphopi-blogi vabaflow.com