05.04.2007, 00:00
Jože Ple?nik – Sloveenia Gaudí?
Isepäise rahvusromantiku loometeest kirjutab arhitektuuriajaloolane Mait Väljas.
Rotermanni soolalaos jätkub Kesk-Euroopa arhitektuuri
pealetung. Läinud aastal oli eksponeeritud Ungari juugend Ödön
Lechneri isikus, ja viimati Tšehhi kubism. Nüüd on
järjekord Sloveenia arhitektuuri suurnime Jože Ple?niku
käes, kelle näituse on koostanud Sloveenia arhitektuurimuuseum
Ljubljanas.
Kesk-Euroopa on tinglike piiridega territoorium, mille määratlemine on ajalooliselt muutunud vastavalt poliitilistele sündmustele. Kui sajand tagasi võis Austria-Ungari impeeriumi ja Kesk-Euroopa vahele panna praktiliselt võrdusmärgi, siis nüüd arvatakse sinna ka Poola, või isegi Saksamaa. Keeruline ajalugu, heterogeenne etniline koosseis ja erinevad usutunnistused on märksõnad, mis iseloomustasid Austria-Ungarist jäänud administratiivset segadust, kuid mis tänaseks on rahvusriikide tekkega suuresti rahunenud. Sellest rahvaste Paabelist pärines ka sloveenlaste seni kuulsaim arhitekt – Jože Ple?nik (1872–1957).
Ljubljanas sündinud Ple?nik õppis Grazis mööblikujundust ja aastatel 1895–1898 Viini Kunstiakadeemias Otto Wagneri käe all arhitektuuri. Nii nagu paljud professor Wagneri juures õppinud, kes ei rääkinud saksa keelt emakeelena (tšehhid, ungarlased), distantseerus ka Ple?nik üsna varakult pärast kooli lõpetamist Viini setsessiooni pärandist. Näiteks ungarlaste puhul valitses 20. sajandi alguses rahvusromantism, tšehhidel kubismi-periood, pärast maailmasõda vaatasid mõlemad juba Bauhausi poole. Ple?nik arendas peaaegu kuuekümne loomeaasta jooksul välja oma stiili, mis on segu klassitsismist kui ajalooülesest arhitektuurikaanonist ja rahvuslik-regionaalsetest motiividest, mis aitasid nii säilitada kui väljendada Sloveenia identiteeti, seda päris oma. Teatavasti läks pärast Austria-Ungari impeeriumi lagunemist riik Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigi koosseisu (hilisem Jugoslaavia), iseseisvudes alles 1991. aastal.
Ple?niku ülipikast loomeperioodist, kuhu mahub suur hulk sakraalehitisi (Ple?nik oli pühendunud katoliiklane), joonistuvad tulipunktidena välja kaks olulisemat objekti. Aastatel 1920–1934 toimus Ple?niku juhtimisel Praha kuningalossi ümberehitamine ja renoveerimine, kliendiks esimene Tšehhoslovakkia president Tomáš G. Masaryk. Ple?nik projekteeris monumentaalselt lossi siseõuesid, terrasse, aedu ja interjööre. Klassikalise arhitektuuri elementide (sambad, ümarkaared jms) kasutamine pidi looma seose vast loodud vabariigi ja antiik-demokraatia vahel. Teine Ple?nikule oluline teema sõdadevahelisel perioodil oli Ljubljana linnaehituslik korraldamine. 1895. aasta maavärinas kannatada saanud linnale oli küll eelnevalt teinud üldplaneeringu kuulus Austria linnaplaneerija Camillo Sitte, kuid Ple?nik ei arvestanud seda. Nii võib tänagi öelda, et tegemist on “Ple?niku Ljubljanaga”.
Juri Lotmani semiosfääri-teooria järgi tekivad huvitavamad kultuurivormid just äärealadel, kus keskustest pärit olev seguneb kohalike mõjudega. Selles valguses võib vaadata ka Ple?niku arhitektuuri, mis annab tunnistust faktist, et ka 20. sajandi esimesel poolel tehti ajaloost inspiratsiooni otsivat arhitektuuri, ning kaugeltki mitte kõik ei tegelenud funktsionalistliku valge kasti kummardamisega. Seetõttu pole Ple?niku võrdlus teise arhitektuuri enfant terrible’i, Antonio Gaudíga, ehk päris kohatu. Mõlemad olid tugeva rahvusliku eneseteadvusega, kumbki ei järginud ajastu üldiseid tendentse, ja mõlemad vajutasid tugevalt oma pitseri kahele linnale – Gaudí Barcelonale, Ple?nik Ljubljanale.
Näitus on avatud a rhitektuurimuuseumis 22. aprillini.
Kesk-Euroopa on tinglike piiridega territoorium, mille määratlemine on ajalooliselt muutunud vastavalt poliitilistele sündmustele. Kui sajand tagasi võis Austria-Ungari impeeriumi ja Kesk-Euroopa vahele panna praktiliselt võrdusmärgi, siis nüüd arvatakse sinna ka Poola, või isegi Saksamaa. Keeruline ajalugu, heterogeenne etniline koosseis ja erinevad usutunnistused on märksõnad, mis iseloomustasid Austria-Ungarist jäänud administratiivset segadust, kuid mis tänaseks on rahvusriikide tekkega suuresti rahunenud. Sellest rahvaste Paabelist pärines ka sloveenlaste seni kuulsaim arhitekt – Jože Ple?nik (1872–1957).
Ljubljanas sündinud Ple?nik õppis Grazis mööblikujundust ja aastatel 1895–1898 Viini Kunstiakadeemias Otto Wagneri käe all arhitektuuri. Nii nagu paljud professor Wagneri juures õppinud, kes ei rääkinud saksa keelt emakeelena (tšehhid, ungarlased), distantseerus ka Ple?nik üsna varakult pärast kooli lõpetamist Viini setsessiooni pärandist. Näiteks ungarlaste puhul valitses 20. sajandi alguses rahvusromantism, tšehhidel kubismi-periood, pärast maailmasõda vaatasid mõlemad juba Bauhausi poole. Ple?nik arendas peaaegu kuuekümne loomeaasta jooksul välja oma stiili, mis on segu klassitsismist kui ajalooülesest arhitektuurikaanonist ja rahvuslik-regionaalsetest motiividest, mis aitasid nii säilitada kui väljendada Sloveenia identiteeti, seda päris oma. Teatavasti läks pärast Austria-Ungari impeeriumi lagunemist riik Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigi koosseisu (hilisem Jugoslaavia), iseseisvudes alles 1991. aastal.
Ple?niku ülipikast loomeperioodist, kuhu mahub suur hulk sakraalehitisi (Ple?nik oli pühendunud katoliiklane), joonistuvad tulipunktidena välja kaks olulisemat objekti. Aastatel 1920–1934 toimus Ple?niku juhtimisel Praha kuningalossi ümberehitamine ja renoveerimine, kliendiks esimene Tšehhoslovakkia president Tomáš G. Masaryk. Ple?nik projekteeris monumentaalselt lossi siseõuesid, terrasse, aedu ja interjööre. Klassikalise arhitektuuri elementide (sambad, ümarkaared jms) kasutamine pidi looma seose vast loodud vabariigi ja antiik-demokraatia vahel. Teine Ple?nikule oluline teema sõdadevahelisel perioodil oli Ljubljana linnaehituslik korraldamine. 1895. aasta maavärinas kannatada saanud linnale oli küll eelnevalt teinud üldplaneeringu kuulus Austria linnaplaneerija Camillo Sitte, kuid Ple?nik ei arvestanud seda. Nii võib tänagi öelda, et tegemist on “Ple?niku Ljubljanaga”.
Juri Lotmani semiosfääri-teooria järgi tekivad huvitavamad kultuurivormid just äärealadel, kus keskustest pärit olev seguneb kohalike mõjudega. Selles valguses võib vaadata ka Ple?niku arhitektuuri, mis annab tunnistust faktist, et ka 20. sajandi esimesel poolel tehti ajaloost inspiratsiooni otsivat arhitektuuri, ning kaugeltki mitte kõik ei tegelenud funktsionalistliku valge kasti kummardamisega. Seetõttu pole Ple?niku võrdlus teise arhitektuuri enfant terrible’i, Antonio Gaudíga, ehk päris kohatu. Mõlemad olid tugeva rahvusliku eneseteadvusega, kumbki ei järginud ajastu üldiseid tendentse, ja mõlemad vajutasid tugevalt oma pitseri kahele linnale – Gaudí Barcelonale, Ple?nik Ljubljanale.
Näitus on avatud a rhitektuurimuuseumis 22. aprillini.