Jüri Kase taastulek
Jüri Kase retrospektiiv Tartus Athena
kultuurikeskuses, kestab 2. detsembrini.
Jüri
Kask on oma ateljeesügavustest retrostiilsesse Athena
kultuurikeskusesse tulnud ootamatu komplekti töödega
kõikidest loomekümnenditest. Endise Ateeni punasevaibalistel
treppidel keerduv väljapanek algab ja lõpeb ülistiilse
geometrismiga. “Ka”, “Nu” ja “Na” on
aastatepikkuse väljapuhastumise tulemus, milles jääb
kõlama kubistlik vormianalüüs ning viiest toonist koosnev
värviakord. Näitusespiraali rahutum keskosa aga valgustab saavutatud
harmoonia laboratoorseid tagamaid.
Jüri Kase
varasemas loomingus on mänginud otsustavat rolli just kummastavad
ja kriipivad kontrastid. Näitusel esindatud seitsmekümnendate
geomeetrilise sõrestikuga töödes näiteks plingib, kord
tugevamini, kord õrnemini, voogava vormiga inimfiguur. Maalil
“Jalutuskäik kevadesse” kõnnib popilik paar
konstruktivistliku tehispäikese paistel ning grotesksete grimassidega
“Abiturientide” taustal kõrgub paatoslikult sotsmodernistlik
arhitektuur. Inimese ja tehniseeruva keskkonna hoiatav vastandamine oli
pärast kuuekümnendate ülesehitustöö entusiasmi
seitsmekümnendate eesti kunstis üsna levinud teema, kuid Jüri
Kaske ei huvita siin mitte epistlilugemine, vaid võimalus esile kutsuda
eri pildiosade vahelisi kriginaid, mida näiteks töös
“Piu-pau” tekitavad intellektuaalsete geomeetriliste ja
impulsiivsete vabakäeliste vormide vahelised hõõrdumised.
Kaheksakümnendate suureformaadilistes maalides on figuraalsus
sageli vaid ettekääne suurte lõuendipindade katmiseks.
“Täht” miksib taas mänglevalt nii erinevaid vaatenurki
kui põrkuvaid stiile, nagu konstruktivism, abstraktne ekspressionism ja
koomiksilik figuraalsus, laadides kõik üheks visuaalseks
kogupauguks.
“Hetke” võiks aga pidada
futuristlikuks “Püha Teresa ekstaasiks”, üle terve
lõuendi sirutub selgaheidetud peaga naisroboti figuur ning pildi pind on
grafomaanlikult kaetud krüptiliste kujunditega. Kahel trepimademel
troonivad “Täht” ja “Hetk” on näituse
tähelepanuväärivaimad tööd ka seetõttu, et
mõlemad on pärast pooleteise kümnendi tagustes
ajaloopööristes kaotsiminekut esimest korda taas eksponeeritud.
Suurelt vaheplatvormilt leiame seina automatistlike
vildikajoonistustega. Seda mustvalget kribu-krabu tasub lähemalt uurida,
sest just siin paljandub Jüri Kase loomingu baas, milleks on
äärmiselt eneseteadlik, vorme käigult haarav joon. Siiski ei ole
tahvelkunsti eripära selgitamine, olgugi, et tegemist staažika
õppejõuga, kunstniku loominguliste püüdluste
põhisihiks.
Modernismi õitseajal,
1920. aastatel, lõid kaks tšehhi kunstnikku, kes hiljem küll
hoopis sürrealistidena tuntuks said, eksperimentaalse liikumise nimega
artifitsialism, mille manifest nägi ette kunstniku vormiloome (ja
ühtlasi vaataja fantaasia) klišeedest vabastamist.
Artifitsialistlik loomepraktika kujutas endast omalaadset maalialkeemiat,
milles katsetati kõikvõimalike joonte, vormide, faktuuride,
värvipindade kokkukõla. Ka Jüri Kase loojaambitsioon on
modernistlik; “just nagu lapsele”, nagu ta ise on öelnud, on
ka tema kunstitegemise põhiajendeiks uudishimu ja ümber kujundamise
rõõm.
“Läbi musta ja valge” on Athena
näituse lävepakk geome
etrilisse abstraktsionismi. Kui siin ilmuvad korrastatud väikevormid veel
maalilisest kaosest, meenutades kunstniku kujunemist nii Tartu kui Tallinna
maalikooli mõjusfääris, siis “Nu” ja
“Na” on juba täiesti stiilipuhtad abstraktsioonid, milles
kunstnik käsitleb vorme nagu leiutaja. Loobudes ühest tsentraalsest
vaatepunktist ja andes edasi kujundite kõige karakteersemaid külgi,
manab ta oma maailma esile jumalikust vaatepunktist, olgu selleks siis Tallinna
Kunstihoone ülemise korruse ateljee või linnakärast kaugel
eemal Viljandimaal asuv Odiste.