Kui me Auraga tema perekonna jaanitulele jõudsime, olid esimesed õlled juba avatud. Ettevalmistused siiski veel käisid. Inimesed saalisid šašlõkkide, vorstide ja salatitega, kaks umbes viiekümneaastast meest püüdsid kiletükki katuseserva külge kinnitada. Vaevalt et sadama hakkab, aga tuppa taganeda ei sobi mingil juhul. Kõigeks peab valmis olema. Sauna tagant kostis saagimist ja klopsimist. Muru oli värskelt niidetud.
„See on Xavi, mu uus kallim!“ tutvustas mind Aura. Naeratasin kohmetult. See „uus“ jäi kohe kõrvu kriipima. Ja noh, Xavi samuti.
„Kuradi nõgi,“ pomises üks kummise olekuga loikam. Selline pikkade jäsemetega lontrus, kes tundub täiesti lõtv, aga võib sulle kahelt meetrilt välkkiirelt lõuga sõita ja leiab selleks tõenäoliselt põhjuse. „Nagu meil oma külas mehi ei oleks.“
