Justkui dinosaurused enne jääaega
Sul ilmub nüüd juubeliks esseeraamat, millest palju ka Areenis ilmunud. Oled püüdnud viimaste aastate ühiskondlikke muutusi mõtestada.
Asjad, millest ma oma lugudes räägin, on mind nii või teisiti puudutanud. Keegi peab neist rääkima. Isegi kui tundub, et räägi palju tahad, midagi ei muutu. Mõnikord on ajaloos hetki, kus iga väljaöeldud sõna annab inimestele julgust juurde.
Kui keegi välja ei ütle, millega ta nõus ei ole, jääb mulje, nagu oldakski kõigega nõus ja nagu võikski kõiki kirjutamata seadusi rikkuda. See "räägi-palju-tahad-midagi-ei muutu"-hoiak on just see, mida segastel aegadel tekitada tahetaksegi. Vaat siis oleks "mustadel jõududel" põli! Seda nad alati ootavadki. Sellepärast on ikka hea vahetevahel midagi välja ka öelda.
Luuletamise oled sa nüüd vist järele jätnud...
Kuni inimene elab, ei ole midagi "järele jäetud". Iga hetk võib kõik muutuda ja siis võib mul ükspäev tekkida tahtmine jälle luuletusi kirjutada. Seda lihtsalt ei tea ette.
Pikk auk on siiski luuletamises sees?
On ja ei ole ka. Need ajad, mis kõrvaltvaatajale paistavad "augud", need "vaikimise" ajad on eriti olulised. Need on sisemiste muutumiste ajad, ja kogu see "kirjutamine" on ju janu muutumise järele. Vaiksed ajad on kirjaniku jaoks sama mis puu jaoks talved, kus tuleva kevade pungad valmivad ja on nähtamatult juba olemas.
Oma kahele kuulsale romaanile pole sa järge teinud.
Ega neile ei saagi järge teha. Need on valmis ja nendega pole endal enam asja. Raamatu kirjutamise viise on nii palju, kui palju on kirjutajaid, nii nagu elamise viise on nii palju, kui palju on maailmas inimesi. Ükski pole "õigem" kui teine, igal on oma õigus olemas olla. Minu õigus on raamatute kirjutamise kaudu iseendamaks saada, ja see nõuab aega.
Aastast 1991, kui ilmus su "Ajaloo ilu", mis oli esimene iseseisvusaegne romaan, on ju meie ümber tohutult muutunud.
Aasta 1991 tundub nüüd niisama kauge nagu aasta 1901. Pärast seda on maailmast saanud üks täiesti teine maailm. Seda maailma veel raamatutest õieti ei leiagi, sest kirjanike elutunnetus on veel enamasti möödunud aegade oma. Mingil määral lähenes sellele ajale Bret Easton Ellis oma mõnede romaanidega, kuid aeg muutus nii ruttu, et nüüd kirjeldavad tema romaanid ka juba üht ammumöödunud aega ja "moest" läinud inimtüüpi.
Korraga on kahekümnes sajand jäänud väga kaugele, ja üheksateistkümnes tasakesi lähemale tulnud. Inimesed loevad jälle rohkem Turgenevit, Tšehhovit, Rilket, unistavad vaiksetest aedadest ja ehtsatest tunnetest. "Moodne" on vanaks saanud ja ajab haigutama. Moodsa kunsti muuseumi nime peaks muutma! Manhattanist on saanud mälestusmärk ühele mõtteviisile, mis praegu võtab veel viimast, kuid mida varsti enam naljalt ei kohta. Varsti pole enam võimalik laiutada ega raisata.
Müügimehed püüavad hüsteeriliselt müüa seda, mida enam eriti ei taheta. Alles hiljuti olid sõjad uudiseks. Nüüd ollakse harjunud.
1991.aastal ei tuntud veel internetti ega mobiiltelefoni. Need kaks on selle meie Maa muutnud üheks täiesti teiseks planeediks. Inimesedki on juba teise planeedi omad. Kui ma kirjutaksin nüüd &u uml;he raamatu, saaksin ehk ka teada, mis planeet see on!
Kas sul on tõsiseid etteheited meie tänasele tegelikkusele? Asju, millega sa ei saa leppida?
Ahnusega ei saa leppida, ahnus ajab upakile. See käib praegu nii Eesti kui ka kogu maailma kohta. Kahekümnendast sajandist pärit inimesed võtaksid tõepoolest nagu viimast. Justkui dinosaurused enne jääaega!
Aga on ju vaja kogu aeg natuke majandust kasvatada.
Inimestel on veel lapsik illusioon, et majandust saab lõputult kasvatada. Ükski juht ei julge otse öelda, et heaoluaeg on läbi ja nüüd tuleb hakata "heaolu" tekitatud kahjusid kokku lööma. See aeg pole kaugel, kui uuemad põlvkonnad hakkavad küsima, kellele on tarvis seda rämpsu, mida kusagil iga minut juurde toodetakse. Miks peaks puid maha võtma selleks, et mõni firma saaks totraid klantspaberist reklaamilipakaid võimalikult rohkematesse postkastidesse toppida!
Kui kõigil maailma inimestel kõht täis sööta, on "heaoluga" lõpp. See, mida praegu heaoluks nimetatakse, on heaolu hale paroodia. Elatakse ju paljaks röövitud maade arvel.
Meenutagem teisigi aegu, mida oled läbi elanud. Oled ikka öelnud, et 60ndad oli õudne ja ängistav aeg. Aga 50ndad?
Kolmekümnendate maailm kestis vanast rasvast veel ka viiekümnendatel. Viiekümnendate Eestis oli stalinismi pateetika segunenud kolmekümnendate kodanlikkusega. Päris lootusetus polnud veel peale hakanud. Okupatsioon oli alles verine, veel ta kõikus, polnud kanda kinnitanud. Aga see tähendas ka lootust, paljud polnud veel sellega leppinud ega harjunud, see oli hoopis teistsugune tunne kui näiteks 60ndatel-70ndatel.
60ndatel algas uus ajastu ja uus mõtteviis, läänest voolas uusvasakpoolsus.
60ndatel kinnistus okupatsioon Eestis. Uusvasakpoolsus oli reaktsioon, protest, mood. Paratamatus, mis tuli läbi elada.
Mis 60ndail rõõmustas?
Rõõmustasid noorsoorahutused, Pariisis ja mujal, rõõmustas mõni raamat, mõni kevad, mõni oma kamba nali, mille peale võis ennast lõhki naerda. Nagu ikka.
Aga teie põlvkonna kirjanduslik suhtlus? Igasugused noorsoolaagrid?
Mina põlgasin neid täiest rauast. Osa ei võtnud ma ühestki. Ükskord Juhan Viiding läks vaatama, mis seal on, tuli kohvikusse tagasi ja tegi niisuguse näo, et kõik purskasid naerma. Selles asjas jaguneti ka põlvkondadeks. Need laagrid läksid hästi peale meist natuke vanematele, meile enam mitte. 60ndatel oli igal pool tunda, et piirid on kinni ja sul pole kuhugi minna.
Kas sul oli inspireerijaid ja eeskujusid pisut vanemate põlvkonnakaaslaste seas?
Kaplinski, Paul-Eerik, Alliksaar olid muidugi tähtsad. 1962. aastal oli Tallinnas üks noorte autorite seminar ja seal ma sain kõigiga tuttavaks. Uku Masinguga oli mul pikk kirjavahetus 1970ndate keskpaigani. Seda aega ei kujuta praegu üldse ette - kui konservatiivne see Tartu elu ikka tollal oli. Et Alliksaar ei käinud tööl, oli tollal suur patt.
Alliksaar oli tundlik ja peen inimene. Tartu ja kogu Eesti olid temasuguse inimese jaoks kitsad ja väiksed. Ta oli siin nagu mingi puurilind, keda poesellid keppidega torkisid Temast ei saadud aru ja tema andekust kardeti. Alliksaar oli suurte linnade ja päriskohvikute nähtus.
On räägitud, et teie põlvkond t&o tilde;i kaasa uue moraali ja uued hoiakud.
Eks see ikka niisugune laste värk oli. Me istusime Juhan Viidinguga kohvikus ja tegime nalja. Eks meie naljad olid tolle aja kontekstis väga jõhkrad, varem niisugust nalja ei tehtud. Mõned hakkasid jooma, aga Eestis on alati joodud, selles polnud midagi uut. Uus oli võib-olla see, et sovetiajal üles kasvanud põlvkonnad hakkasid teisi inimesi õelalt taga rääkima. Kes selja keeras, sellest halba räägiti. Sel viisil kinnistus okupatsioon Eestis, vangilaagri õhkkond. See kestab tänini.
Nii et oma elust ei mäleta sa midagi ekstreemset.
"Ajaloo ilus" olen kirjeldanud üht tolleaegset stseeni, kus rongis lõigatakse karvaste juukseid. Kui see pole ekstreemne, mis see siis on! Tollast elu on siiski täna väga raske ette kujutada. Inimesed käisid ühtemoodi riides. Kellel oli midagi teistmoodi, seda vahiti ja hurjutati. Kevadel maikuus vahetati paksemad riided kergemate vastu. Nagu Venemaal. Kui läksid teistest varem kergete riietega välja, siis sind vaadati, tundsid ennast nagu tola või nagu kurjategija! Kes seda täna usuks.
Tüdrukute pikki juukseid ja lühikesi seelikuid ei sallitud. Töölisrahva seas läks käiku nali: "Ei saa aru, kas on poiss või tüdruk, või on vene papp." Oli töölispoiste ja tudengite kaklusi. Vastuhakk konservatiivsele ümbrusele ja suletud ühiskonnale oli pidev.
Kas KGB-hirm oli siis ka nii suur kui 80ndail.
Sain kelleltki ühe Gumiljovi venekeelse raamatu ja andsin seda lugeda Juhanile ja Vello Jansonile ja nemad kutsuti selle pärast KGBsse. Aga mina polnud sel ajal oluline, mind KGBsse ei kutsutud! See oli veel selline naljakas aeg, et mõni erariides mees võis kohvikus ajalehte sõrmega augu teha ja sind läbi selle jälgida. KGB oli meile meri põlvini. Meil polnud veel kurja kogemust.
Mis muutus 1970.-80. aastatel?
Siis oli juba täiesti lootusetu, niisugune Valgevene õhkkond. Kuuekümnendad olid sellega võrreldes Ida-Saksamaa.
Raha oli siis ju rohkem, tekkisid baarid, kolhoosis elasid inimesed päris hästi.
Just siis muutusid inimesed kuidagi eriti labaseks. Tehti saunapidusid. Tehti maaparandust ja tõmmati buldooseritega endised taluaja maastikud maatasa. See oli eriti jube aeg ja ometi just seda aega nutavad paljud poolvanad inimesed praegu taga. Tegelikult ei elaks nad enam ühtki päeva nendes tingimustes, mis siis neile tundusid head.
Mis siis on praegu tavalise inimese elus teistmoodi?
Ma arvan, et inimestel pole Eestis kunagi nii palju raha olnud kui nüüd. Kui sa vaatad poes, mida kõike nad kokku ostavad, siis imestad. Ostavad ka kortereid, autosid ja traktoreid. Vaata, kui palju neil on maal masinaid. Aga praeguse labasuse ja häbematuse juured on just seal saunapidude ajas, 70. aastates.
Oled iseseisvusaastatel olnud pisut kirjandusest eemal. Kas sa pole viimaks murdnud kirjandusele truudust ja eelistanud elu kirjandusele?
Kirjandus ja kirjanduse sees elamine on samamoodi vangla nagu kõik, millesse võib takerduda ja kinni jääda. Elu on suurem kui kirjandus. Kirjandus on ainult üks osake elust. Kuid elu suurust näeb kirjanduse kaudu... Paistab, et seda sorti ilukirjandus nagu me seda siiani tunneme, romaanid ja novellid, on vanaks saanud ja oma aja ära elanud, kuid mis selle asemele tuleb, seda ei tea veel mitte keegi. Selleks peab tekkima täiesti uus kirjanikutüüp.
Kas r ännuaastad on sind kõvasti arendanud?
Seda on palju küll, mida olen kogenud. Lehes jääb ruumi väheks, kui seda kõike tahaks ära rääkida.
Kas mõni paik on olnud sinu jaoks eriti tähtis?
Rooma. Rooma! Ilma nende nelja aastata Roomas ma ei mõistaks paljutki.
Meie mentaliteet orienteerub pigem põhjamaisele tublidusele, Roomas näeme tsivilisatsiooni varemeid.
Sealtpoolt siiapoole vaadates tundub, et olemas on ainult need riigid, mis jäävad endise Rooma impeeriumi piiridesse. Meie siinseid riike pole justkui olemaski. Siit vaadates paistab jälle teisiti. Roomas õpib tajuma kõige suhtelisust.
Sinu esimene võõrkeel on saksa keel ja oled olnud maailmakogemusega kontaktis suuresti saksa keele kaudu. Kuidas on sind mõjutanud saksa värk?
Eesti ON kuulunud Saksa kultuuriruumi. Saksakeelse maailmaga kokku puutudes mõistad seda isegi pisiasjadest. Kui Kunstihoone ees müüvad tädikesed mõnd õuna ja lillepunti, siis täpselt samasuguseid vanamutte, samasuguseid õunu samamoodi kilekotti panduna võid sa näha Berliinis. Saksa värk on meil veres.
Aga Soome?
Soome jääb minu meelest eestlasest hoopis kaugemale kui Saksa. Soome rahvas pole nii segunenud kui meie. Kui Soomest pärast seal pikemalt elamist tagasi tulla, siis paistab, nagu oleksid palju lõuna poole sattunud.
Kas ümmargune sünnipäev ei tekita sinus nostalgilist meeleolu, igatsust kadunud aja järele? Kas vanaduse tunnet ei teki?
Ma ei saa sest numbrist praegu veel aru. Vanaduse tunnet pole mul veel elu seeski olnud ja ei ole praegu ka.
Kas mõtled ka kunagi, et oleks pidanud elus tegema mingi teise valiku?
EI. Olen sellega rahul, mida olen valinud.
Kas sa N Liidust ära hüpata pole mõelnud?
Olen küll, ükskord hästi ammu.
See võis olla 1965. aastal. Jumal tänatud, sellest ei tulnud midagi välja. Ühe tuttava vene poisi ema oli Moskvas Inglise saatkonnas tööl. Mina olin siis 18 ja see poiss oli napilt 17. Me saime selle poisiga Puškini Muuseumis kokku, istusime seal ühes saalis pingi peal ja tegime plaani, kuidas me ära hüppame. Kavatsesime selle poisi ema juurde saatkonda minna, emale nii-öelda külla. Ja et siis palume poliitilist varjupaika. Aga ema polnud sel päeval tööl ja siis läks meil himu ära. Ega me ei kujutanud ette, mis see oleks tähendanud. Meie arust oli see seiklus.
Sinu luuletused olid 1960.-80. aastail väga mõjukad, peegeldades hästi tollast vaimu. Kas oled nendega ka täna rahul?
Enamikuga küll. Kõige armsamad kogud on mulle endale "Hääl", "Ole kus oled", "Pildi sisse minek" ja "Rängast rõõmust".
Kas oled nõus Betti Alveriga, et luuletaja peab olema rõõmus, vaba ja laisk?
Kui ma kirjutan, siis ma kirjutan ja ei
hooli millestki. Siis võin teha ööd ja päevad. Aga mul
pole ka seda vajadust, et kogu aeg peaks uue raamatu kirjutama. Teos valmib mul
tegemise käigus Ei ole nii, et mul oleks asi peas valmis. Aga kui tulemus
mind ei üllata, siis pole asi õige. Sa pead jõudma
lahenduseni, mida sa poleks osanud ette näha.
Lähed
varsti saadikust abikaasa Jaak Jõerüüdi ju
urde Lätti elama. Oled Riias aastakümneid tagasi elanud ja
armastanud, nagu võib lugeda Su luuletustest ja romaanist "Ajaloo
ilu". Nii et tagasipöördumine?
Ei. Lähen täiesti uude kohta. Alati, kui satun uuesti ammustesse paikadesse, tunduvad need mulle täitsa võõrad. Ma polnud hulga aega Tartus käinud ja mul läks seal liikumiseks kaarti vaja. Riia on mulle täiesti uus linn.
Palju õnne sünnipäevaks Areeni poolt, oled meid ikka kaastööga toetanud.
Viivi Luik
"Kogutud luuletused" 1962-1997
Koostanud autor. Tänapäev, 2006. 518 lk.
Nagu kirjutab kogumiku ülevaatlikus ja tabavas järelsõnas Arne Merilai, sündis Viivi Luik 1946 Viljandimaal Tänassilmas rändelektriku ja kolhoositöölise tütrena. Õppis kolmeaastaselt veerima, neljateistkümneselt pääsesid ta luuletused trükki, kui toimetajad olid veendunud, et nende autor pole täiskasvanu. Keskkool jäigi poetessil lõpetamata, selle asemel luges ta kõiki raamatuid, mis ette sattusid, istus Juhan Viidinguga kohvikus ja pidas Uku Masinguga kirjavahetust.
Tõesti, Viivi Luik oli väga noorelt ikka väga valmis luuletaja. "Tahaksin pihlapuu rüppe / okstesse varjata pea", kirjutas ta kuueteistkümneselt klassikaks saanud read. Tuleb nõustuda järelsõnas tsiteeritud KGB eksperthinnanguga: "See tüdruk on looduslik anne, erakordne ja särav."
Viivi varasemates luuleraamatutes (esikkogu "Pilvede püha", 1965) kannab looduskirjeldus tundlikult meeleolu. Luuletuste põhitoon on tegelikult seesama mis poetessil tänaseni, kergelt eleegiline. Aga pildid on akvarelsemad, õhulisemad kui hilisemas ohuaimdust sünnitavas ja paksemat joont kasutavas poeesias, mis tipneb kogus "Maapäälsed asjad" (1978). Luuletaja sõna areneb raskemaks ja suuremaks, mängu tulevad veri, sooned, Eestimaa ja igavik. Samuti täituvad luuletused konkreetsetest linnareaalidest, nagu radiaatorid, koridorid ja nõgised talvevaated. Eksistentsiaalne kaal, äratundmine siinse veidra ja vaevase olemise seotusest ajaloo ja kõiksusega ilmneb minu meelest kõige väljendusrikkamalt Viivi viimases, omamoodi apokalüptilises kogus "Rängast rõõmust" (1982). Selle luule on nii tabav ja nii valmis, olemuslikku nii täpselt sõnastav, et usun raamatu viimaseks jäämist mõistvat. Kuni olukord ei muutunud, polnud ka midagi lisada. Hilisemad, kogudes ilmumata "lahtised lehed" on sama suurejoonelised kui Alveri sõjaaegsed "Ammukaares" ilmunud luuletused.
"Jätsin välja ainult ühe noorepõlve lapsiku luuletuse," ütleb Viivi, "muidu on kõik raamatud siin kaante vahel kokku kogutud."
Viivi Luige raamatuid:
"Hääl" (1968)
Suur hüpe luuletaja arengus, nii vormis kui sisus. Raamatus on nii nappe kujundeid ühendavaid assotsiatsiooniahelaid, vabavärssi kui sonette. Valdavaks muutub linnatemaatika, maailmapildistus on vahetum ja mitmekülgsem kui varem.
"Rängast rõõmust" (1982)
See raamat ühendab jõuliselt ja meeldejäävalt suuri rahvuslikke sõnu, nagu "verehääl", "rahvas", "vaimulipp", "sajand", igapäevaste argireaalidega, saavutades nii suurepärase ajastupildistuse kurvast ja valelikust Brežnevi ajast, mille all on ometi varjul suurem ja tegelikum reaalsus - rahvuse minevik ja elujõud.
"Seitsmes rahukevad" (1985)
Romaan stalinistlikust maalapsepõlvest, kus lapse justkui objektiivne, eelarvamuseta pilk avastab maailma täis metsavendi, NKVDd, eestiaegset taluelu ja nõukogudeaegset veidrust. Paljud maalapsed arvasid selles ära tundvat oma lapsepõlve, raamatust sai autori ning mõneti ka Eesti kirjanduslik ja ajalooline visiitkaart.
"Ajaloo ilu" (1991)
Lüürilise kirjeldusena esitatud romaan, mis peegeldab elu vägivaldses nõukogude maailmas, segi tõelus ja kurjusemüüdid. See on pildistus vanast viletsast maailmast selle uppumishetkel. Autori retoorika oli lähedane Lennart Mere ja teiste idablokist pääsenud riikide liidrite omaga, kes üritasid meie minevikku maailmale arusaadavaks kirjutada.
