Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle

Sel nädalal 72. sünnipäeva tähistav Roy Andersson on teinud kõigest viis täispikka mängufilmi, kuid ometi on ta suutnud luua ilmeksimatult omanäolise pildikeele. Tema viimane linateos “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” (En duva satt på en gren och funderade på tillvaron, Rootsi/Saksamaa/Norra, 2014) pälvis möödunud Veneetsia filmifestivalil parima filmi Kuldlõvi auhinna ning jätkab eelmiste filmidega sissetallatud radadel.

See on puhas, minimalistlik, ühtlaselt kahvatutes toonides maailm, kus tegutsevad grotesksed karakterid, kes liiguvad kirurgilise täpsusega teostatud aeglastes misanstseenides, mis lõppevad peenelt puänteeritud satiirilise huumoriga. Kaamera seisab paigal, fookustki ei pea Anderssoni operaatorid võtte ajal puutuma, nad peavad andma lihtsalt sügavuse, mis näitab otse kaugusse. Sealt edasi sätib režissöör koos lavaseadjate ja kunstnikega kõik muu.

Tugevalt kontrolliva lavastajana loob ta kõik stseenid algusest peale ise - tema filmide puhul polegi mõtet rääkida stsenaariumi kirjutamisest, pigem on ta maalikunstnik, kes töötab kinolinale ja kelle ellukutsutud objektid vahel ka liiguvad ja juttu puhuvad. Ta filmid on piltide jada, mida on tavaliselt mõnikümmend ning need ei moodusta klassikalise dramaturgia reeglite mõttes loogilist tervikut, mida juhiks kangelane, kelle teekonnaga me end samastaksime. Toimub erinevate piltide kiht-kihiline põimumine, millest sünnib selge alguse ja lõputa, kuid komponeeritud tervik.

Neid ühe võttega jäädvustatud kompositsioone valmistab režissöör ette kuude viisi, ja ka duubleid tehakse “selle õige” tabamuse saamiseks tohutul hulgal. Sääraseid mikroliikumistega sadu võttetunde ei jaksaks ta ilmselt ametiühingu- lepingutega kaitstud Rootsi näitlejatele kinni maksta. Nii kasutab ta tänavatelt leitud juhuslikke inimesi, kelle peal oma katseid sooritada. Kogemust ja teatavat finantsilist sõltumatust on ta saanud oma kaubamärgilise maailma treimiseks sadu reklaame tehes.

Roy Anderssonist on saanud nõtkelt kultuuris orienteeruva autorina intrigeeriv sõlmpunkt, kus kohtuvad Tarkovski ja Monty Python, Buñuel ja Beckett, segatuna Otto Dixi halastamatu ekspressionismi ja Madalmaade maastikumaaliga. Ka käesoleva filmi üheks tõukepunktiks on lavastaja nimetanud Pieter Bruegeli teost "Jahimehed lumes" (1565), millel kujutatakse väsinud talupoegi melanhoolselt igavikulisel talvemaastikul kodu poole kõmpimas. Neid seirab ka okstel istuv tuvi, keda peab aga hoolega ja luubi abil otsima.

Emotsionaalselt rõhutatult hillitsetud ja intellektuaalne film “Tuvi…” läheb kõige puudutavamaks oma ajaloohüpetes. Näiteks 1943. aasta Göteborgi viivas meenutuses (tegu on ka lavastaja sünniaasta ja -linnaga). See on hetk, kus teatraalsetest maalidest paiskub välja kinomeediumi maagiline võime tekitada raputavat ajanihet. Teine suurejoonelisusest pakatav juhtum leiab aset uimases töölisbaaris, kuhu kappab sisse Põhjasõtta suunduv kuningas Karl XII. Rootsi impeeriumi langusel oluliseks verstapostiks saanud sündmuse tulemusi ei jäta siniverelistesse, võimu ja klassiühiskonda sallimatult suhtuv režissöör muidugi nina peale hõõrumata.

“Tuvi…” film on vaadeldav osana lavastaja teekonnast realismist aina suureneva abstraktsiooni ja metafüüsika suunas. Isegi kui Andersson naeruvääristab inimkonda, teeb ta seda hoolimisest lähtuvalt, mitte küünilis-intellektuaalsest üleolekust – just see teeb tema julmad naljad kuidagi helgemaks ja tervikuna nauditavaks. Ta näitab peeglit empaatiat kaotavale ühiskonnale ning püüab kõneleda haavatud ja nõrkade inimeste alandamise vastu. Hea meelega ootavad kinefiilid ka tema järgmist filmi, tulgu see siis seitsme või 15 aasta pärast.

Kinodes üle Eesti alates 3. aprillist