Kadakat sikutav härra Juugend
Leo Normet
“Sibeliuse kaudu maailma”
Ilmamaa. Tartu, 2004. 463 lk.
Leo Normetit (1922–1995) on näinud vist suurem osa eesti inimestest. Väiksem osa mäletab teda ehk kunagistest kultuurisaadetest, võib-olla mäletatakse ka üht veidras-šikis riietuses džentelmeni oma igapäevast tervislikku kiirkõndi tegemas. Kindel võib aga olla filmile “Mehed ei nuta” – Normet kiviaial suupilli mängimas, ütlemas fraasi “Andestage, kuid lammas konsumeeris meie apellatsiooni” ja kadakat välja sikutamas. Üsna hiljuti käis Leo Normeti nimi meediast läbi ka seoses kahetsusväärse “motomuusikali” juhtumiga, mille soovitaksin lugupidamisest selle ülimalt omapärase härrasmehe, helilooja ja muusikateadlase vastu igaveseks unustada.
Arvestades Leo vaateid maailmakorrale ja muusikateadusele ning tema uhket jonnakat iseloomu, ei tundu eriline liialdus öelda, et suur osa tema elust oli paras kadakasikutamine. Ta sikutas kõike stiilselt ja järeleandmatult ning tema sikutamismoodused äratasid äärmustesse kalduvaid emotsioone.
Nüüd on ilmunud Leo Normeti artiklite kogumik pealkirjaga “Sibeliuse kaudu maailma”. Kirjutised – nii varemgi mitmes keeles ilmunud kui ka esmakordselt trükki jõudnud – valis välja Leo abikaasa Sirje Vihma-Normet. Kogumikus on kõrvuti peatükid aastal 1990 ilmunud raamatust “Värvimängud. Rütmirõõmud”, artiklid mitme riigi kultuuri- ja teadusväljaannetest, kontserdiarvustused eesti ajalehtedest. Kooslus võib tunduda ülimalt eklektiline, aga annab hea ettekujutuse Leo kaleidoskoopilisest huvideringist.
Tekstid on raamatus jagatud kolme teema alla. “Estica” lehekülgedel figureerivad Tormis, Pärt, Sisask, Saar, Eller, Tubin, Tobias ja teised eesti heliloojad. Normet põhjendab, miks ta ühte või teist heliloojat eesti kultuuris oluliseks peab; esitab talle omaselt “kooliõpikusse sobimatuid” ülelende heliloojate elust, mõttelaadist ja kujunemisteest; analüüsib teoseid (raamat sisaldab ka noodinäiteid).
“Esticas” on tugevasti esindatud kaks Normeti lemmikteemadest – rahvuslikkus eesti muusikas ja selle suhe “internatsionaalse-universaalse” helikeelega, ning valdkond, mis on mitme riigi muusikute jaoks sama hästi kui Normeti sünonüüm – juugend. Üks Leo kadakasikutamisi oli kuulutada, püüda tõestada ja veenda teisigi (muusikateadlasi) selles, et ka muusikas esineb juugendstiil. Seda tehes kogus ta endale suure austajaskonna, aga põrkus ka vastu mõistmatuse külma seina. Milles juugendstiil Leo arvates muusikas avaldub, saab teada raamatu esimesest peatükist, mis on läbi põimitud näidetega kujutavast kunstist ning mille üks peategelasi on keelemees Johannes Aavik. Essee “Noorest juugendist ja ühest juugendlikust noorusest” on ehk ehedaim näide leonormetlikkusest – soov ja oskus vaadata kultuuri kui tervikut, näha kunstiliikide seotust ja mõjutatust üksteisest, kummardada ilusat keelekasutust. Muusikalise juugendi teema käis läbi ka paljudest Leo loengutest konservatooriumis, rääkimata tema muudest kirjatükkidest.
Normet oli elus paadunud esteet ja tema töö paigutaksin ma enamjaolt “muusikaesteetika” mõiste alla. Värske kogumiku teine alajaotus “Sibelius ja soome muusika” on rida muusikaesteetilisi plahvatusi, sest Sibeliusse suhtus Leo erilise kirglikkusega. Soome kuulsaima muusikaklassiku loomingust kirjutas ta nõukogude ajal väitekirja, mida tollal kohustuslike tsitaatide puudumise pärast raamatuna ei avaldatud. Aga tänu selle teema valdamisele sai ta hiljem osaks soome muusikamaailmast. Elu lõpupoole ka semiootika valdkonnas, mis Soomes on elujõuline akadeemilise muusikaelu osa. Seda eelkõige tänu Leo lähedase tuttava, rahvusvaheliselt väga tuntud muusikasemiootiku, Helsingi ülikooli professori Eero Tarasti tegevusele. Tarasti kirjutatud on kogumiku lõppsõna ja normetihuviline, kes sellest huvitava keerulise iseloomuga erudiidist midagi ei tea, võikski raamatu lehitsemist alustada leheküljelt 443.
Normeti põikamine semiootikasse on tsipakene esindatud kogumiku viimases alajaotuses “Universalia”. Artiklite valikult on see segasummasuvila: Messiaeni nekroloog, kontserdiarvustused, müüdi ja “Kalevala” teemad, läti ja leedu heliloojad. Ja veel üks Leo kirgi – idamaade muusika ning selle peegeldused läänemaade heliloojate teostes.
Normeti austajad peavad tema ideid ja nende esitamise ilukirjandusse kalduvat stiili originaalseks ja kordumatuks. Samas ei ole Leo mõtted paljude kolleegide ja uuema aja akadeemilise mõõdupuu järgi üldse mingi muusikateadus. Aga on see oluline? Eks ma isegi võtsin üsna skeptilise poosi, kui Leo avas ühe Sibeliuse sümfoonia partituuri ja näitas näpuga, kuidas tema arvates moodustub korduvatest nootidest kindakirja muster. Aga võime sellise seose peale tulla on juba iseenesest väärtus.
Härra Juugend ümbritses end võimalikult palju klassikalises tudengieas noorte inimestega. Lugedes kogumikku “Sibeliuse kaudu maailma”, mõtlesin korduvalt, kellele peale Normeti vanade austajate võiks see raamat tõsisemat huvi pakkuda. Ja jõudsin ikka ja jälle oletuseni, et raamatu üks adressaate võiks olla noor humanitaar, kes viitsib süveneda omapärastesse mõttekeerdudesse, ei otsi liiga palju “objektiivsust” ja oskab nautida praeguses ajas vanamoodsalt mõjuvat keelepruuki.
Leo Normeti raamatu “Sibeliuse kaudu maailma” ametlik esitlus toimub 17. detsembril Eesti Muusikaakadeemias.
