11.07.2008, 00:00
Kadunud muinaslinnust otsimas
Eesti kunstnike maalidel kujutatud muinaslinnused on paraku fantaasia vili, tõdeb Evald Tõnissoni suurteost kommenteerides Andrei Hvostov.
Evald Tõniosson
“Eesti muinaslinnad”
Muinasaja teadus 20. Tartu–Tallinn 2008. 357 lk.
Kuigi selle
muinaslinnustele pühendatud raamatu autoriks on märgitud Eesti
arheoloogia suurmees Evald Tõnisson, on selles siiski suuresti
osalisteks olnud ka Heiki Valk ja Ain Mäesalu. Lisaks veel terve plejaad
Eesti arheolooge. Tõnissoni ootamatu surm 2001. aastal katkestas tema
töö raamatu käsikirjaga. Nooremad kolleegid võtsid Eesti
arheoloogia suurmehest maha jäänud paberite korrastamise ja
avaldamise enda peale, täiendades neid ning lisades enda poolt
mõndagi olulist.
Meie ees on muinaslinnuste uurijate
kollektiivne töö.
Kiusatus on öelda, et
nüüd siis lõpuks sai antud vääriline vastus
baltisaksa päritolu ajaloolasele Armin Tuulsele (enne nimevahetust
Neumann), kes avaldas 1942. aastal kapitaalse töö “Die Burgen
in Estland und Lettland”. Nagu ka tema eellasele Karl von Löwis of
Menarile, kes avaldas 1922. aastal “Burgenlexikon für
Alt-Livlandi”.
Saksa autorid kirjutasid saksa linnustest
– nendest, mille lammutamist ning nende asemele paganlike Taara-tammikute
istutamist nõudis eelmise sajandi 30. aastatel eesti rahvusluse kirglik
tiib. Ent põlisrahva kaitserajatiste teatmeteose puudumist see ei oleks
korvanud. Nüüd siis 21. sajandi alguses võib
rõõmsalt õhata – ära tegime!
Kataloogis on 131 muinaslinnust (kaardilt lk 32 näeme siiski, et
väljakaevamisi oli 2007. aasta seisuga korraldatud vaid 61-l
linnuseasemel). Igale linnusele on antud täpne asukohakirjeldus, vallide
ja kunagiste kraavide jälgitavus maastikul, seniste kaevamis- ja
uurimistööde seis. Väga tänuväärne lisandus on
iga linnusekirjelduse lõpus olev allikate nimekiri.
Toon
näite Pöide maalinna varal: esmane mainimine Henriku Liivimaa
kroonikas (XXX: 5), järgmisena Mellin 1794. aastal (kartograaf krahv
Ludwig August Mellin), siis Luce 1811. aastal (Kuressaare õpperingkonna
inspektori Johann Wilhelm Ludwig von Luce), siis Hueck 1840. aastal (vist
Alexander Friedrich Hueck, kes oli hariduselt üldsegi arst), ja nii edasi
ja nii edasi, kuni tänase päevani välja.
Statistikast
huvituv lugeja võib vaadata, milliseid Eesti muinaslinnuseid on
läbi aegade kõige rohkem mainitud, ja mõtiskleda nende
“populaarsuse” põhjuste üle. Üks sellistest on
Varbola: muinasaegadel mainitud kuus korda Henriku kroonikas ja üks kord
Novgorodi esimeses leetopissis, järgmisena tuli juba valgustusajastu
suurkuju Hupel 1774. aastal.
Süstemaatilisi kaevamisi
muinaslinnustes alustati meil alles 1936. aastal
(lk 34). See on ilmselt
kuidagi seotud EWs aetud ametliku poliitikaga anda eesti rahvusele tagasi tema
ajalugu. Üheks tollase püüdluse jäljeks on suuremate ja
olulisemate muinaslinnuste varustamine pronkstahvlitega, kus on Eesti kaardile
märgitud tähtsamad “muinaslinnad”.
(Siinkirjutaja mäletamist mööda elasid mõned sellised
tahvlid üle ka nõukogude aja, näiteks Lõhaveres, ehkki
seal oli antud Eesti idapiir vastavuses Tartu rahu tingimustega).
Muinaspärandi väärtustamisest rääkides tuleb meelde
mõnda aega mõnedes ringkondades kõlanud üleskutse
ehitada kusagil üles üks välimuselt autentne muinaslinnus. Kas
siis turismiatraktsioonina või omaenda hingevajaduste
rahuldamiseks. Sellise idee eestkõnelejate arvates on meil tänu
arheoloogiliste uuringute põhjalikkusele ühe autentse muinaslinnuse
ülesehitamiseks piisavalt andmeid.
Paraku see pole päris n
ii. Vallide paksus, struktuur ja võib-olla isegi kõrgus on
taastatavad, kuid linnuse silueti kohta seda öelda ei saa.
Kroonik Henrik on nii Viljandi kui Tartu linnuste puhul maininud, et nende
kaitsesüsteemides olid mingid kõrgemad rajatised. Viljandi puhul
nimetab kroonik seda “linnuse tipuks” – summitas castris,
Lõhavere puhul lihtsalt “kindluseks” – municio, mis
oli ehitatud “plankudest” – planca. Viljandi municio seinad
olid Henriku teatel kahekordsed. Tartu linnusel oli samuti mingi kõrgem
tornrajatis – summitas municio (lk 82).
Linnuste piiramised
lõpetanud tormijooksude puhul olid need kohad kõige ägedama
võitluse platsiks.
Need võisid olla ka kaitsjatele
viimaseks pelgupaigaks, nagu see juhtus Tartu piiramisel, kui vürst
Vjatško sõdalased seal varjusid.
Mis asi oli
“linnuse tipp”? Midagi tornlinnuse taolist, nagu keskaegsete
rüütlilinnuste donjon või bergfried? Kuna tegemist oli
kõrgete puitrajatistega, millest pole midagi alles (erinevalt valle koos
hoidnud puitsõrestikest või väravakäikude postidest,
mille riismed on pinnases säilinud), siis pole võimalik taastada
ühtegi “linnuse tippu”. Samamoodi pole võimalik
rekonstrueerida valle läbinud väravakäikude pealisehitisi. Me ei
tea, milline oli Eesti suuremate muinaslinnuste siluett. Eesti kunstnike
maalides on kujutatud ristiväge ründamas muinaslinnuseid, mis
näevad välja nagu keskaegsed rüütlilinnused, selle vahega
vaid, et eestlaste linnusel olid müürid-tornid tehtud puust.
Ent paraku on see fantaasia. Suurte ja võimsate muinaslinnuste
väljanägemine ei ole taastatav.
Remargiks muinaslinnuste
õuedel olnud EW-aegsetele pronkstahvlitele, mis trotsisid
nõukogude ajastut hoolimata Tartu rahu järgsest idapiirist.
Tõnissoni raamatust selgub, et on olemas selline nähtus nagu
arheoloogiline ekspansioon: 2007. aastal korraldasid Eesti arheoloogid
väljakaevamisi Kornetis, kaks kilomeetrit lõuna pool praegust
Eesti-Läti piiri. Tõenäoliselt on Läti vabariigi
territooriumil teisigi muinsusi, kus eesti arheoloogid võiksid
peremehelikult askeldada.
Kuiva arheoloogilise materjali
kõrval on raamatus huvitavaid lõike ka lingvistikahuvilistele
ning sotsiaalse ajaloo paleuslastele.
Sõna
“linnus” etümoloogiast saame teada, et see nimisõna
näib olevat seotud soome tegusõnaga “linnoittaa”
– kindlustada – ja sellest tuleneva sõnaga
“linnoitus” – kindlustus (lk 25). Hilisrauaaja linnuseid on
nende väiksusest tingituna tõlgendatud kui maksustamiskeskusi.
Läänemaa linnuste suurust analüüsides on arheoloog Mati
Mandel arvanud, et need olid ülikulinnused, kus sõja korral leidis
kaitset vaid sotsiaalne eliit oma kaaskondlaste ja lähimate külade
elanikega (lk 173).
Remargi korras võiks mainida seda, et
lõunanaabritel liigub sotsiaalajalooline mõte praegu vastassuunas
– meil räägiti pikka aega muinas-Eesti ühiskonna
egalitaarsusest, samas kui Läti ajaloolased tegelesid varafeodaalse
ülikkonna piiritlemisega; nüüd on meil avastatud omaenda
ülikkond, samas kui lätlased on hakanud rohkem uskuma oma
muinasühiskonna egalitarismi. Ka ajalooteaduses on olemas moodsad teemad.