Kaduviku kurvad kangelased
Iiri näitekirjanik Brian Friel sai lõppeval hooajal Draamateatri kavas esindatud lausa kahe näitemänguga – maalisaalis mängiti kammerlikku tšehhoviaanat ehk “Järelmängu” Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni esituses. Ühe suvelavastusena tõi teater aga välja Frieli värske, 2005. aastal valminud “Kodukoha” Keila-Joa mõisas.
Intellektuaalselt meelt lahutava näitemängu sündmustik jääb ajaliselt “Tõlkijate” (Pedajase lavastus aastal 1984) ja “Aristokraatide” (2001) vahele. Aastanumber on siin 1878. Tegevuspaik Ballybeg, Donegal. Sümboolselt võib “Kodukohta” vaadata kui autori tagasipöördumist vana hea Iiri teema juurde pärast pikaaegset Vene klassika “maaletoomist”. Kuid kummardusi ja viiteid Tšehhovi “Kirsiaiale”, “Kajakale”, “Onu Vanjale” jt on siin rohkelt ning äratundmisi mitmeid.
Ballybegi mõisa valitseb ekstsentriline ja emotsionaalne inglane Christopher Gore (Guido Kangur), kes peab end sisimas heaks valitsejaks – tema majapidajannaks on kohaliku joodikust koolmeistri (Tõnu Oja) tütar Margaret (Harriet Toompere), kes sööb temaga ühes lauas ja kellesse ta suhtub vaoshoitud sümpaatiaga. Jõudeeluga harjunud kaunishingest perepoeg David (Lauri Lagle) aga oma sümpaatiat, ütleme siis otse, tulist kirge kauni Margareti suhtes enam varjata ei taha. Nende armastuskolmnurk on üheks mängu konstrueerivaks katsumuseks, kuid suuremaks veel saab mõisavalitseja venna, dr Richard Gore’i (Jaan Rekkor) saabumine, kes, innustatuna tollal levinud rassilise klassifikatsiooni teooriatest, tahab iirlastest “isendeid” uurida ja koljuümbermõõdu, ninakuju ning otsmiku eendumise järgi tõestada nende potentsiaalset alaväärsust ja reetlikkust.
Selline ebainimlik kohtlemine ei sobi aga kohalikele ning hullema ärahoidmiseks peab Christopher valima – kas minna kodukandi inimestega sõjajalale või saata innukas teadlane koos oma kehkenpüksist abilise Perkinsiga (Taavi Teplenkov) mõisast minema.
Rassiline kategoriseerimine, mida dr Gore imetleb ja usub, ehk siis ühe hõimu ülemaks kuulutamine ning teiste alavääristamine võttis oma võikaimad mõõtmed natsi-Saksamaal, aga … Üleolev eurotsentrism pole kusagile kadunud. Võtke või jalgpalliülekanded – Angola jalgpalli nimetatakse rahumeeli selliseks “rõõmsaks” – alatooniga, et mis neil põõsainimestel seal muud teha kui vutti taguda. Võiks ikka pisut piinlik olla kommenteerijail, kui mõelda, et Angola kui endine Portugali koloonia on pärast “vabanemist” olnud kodusõja tandriks, keskmiseks elueaks on 18,5 aastat… Ei kõla ju väga “rõõmsalt”?
Jalgpall jalgpalliks, Bush juurutab samasuguse veendumuse najal “barbarite” seas demokraatiat – valge mees teab, mis on hea. Ikka sama valem – metslased tuleb kodustada, muidu on nad ohtlikud iseendale ja mis veel muust ilmast rääkida. Anastaja-vabastaja probleem on “Kodukohas” teravalt üleval, ainsa vahega, et hea valitseja tunnetab seal õigeaegselt, ja valulikult, paratamatust ja ajastu muutumist.
Kultuuride ja rahvuste kokkupõrkel on Frieli näitemängudes alati selline vaikse leppimise nukker alatoon – nii on, ja tuleb edasi elada. Ole üle, on ainus õpetussõna, mille mõisnik Christopher Gore oma esivanematelt kaasa sai.
Kõigist vähegi koomikat pakkuvatest situatsioonidest on lavastaja korduste abil võtnud viimase. Kogu lavastuse selgrooks on aga Guido Kanguri suurepärane roll – ta hoiab mänglevalt kogu seltskonda ohjes, doseerides õigel ajal vajalikku emotsiooni, muutudes nii mänguvalitsejast pärisvalitsejaks.
Vaheajal jõuab teha tiiru Keila-Joa vesiveski ümbruses, kus betoonkanalisse suunatud jõevee ja ürgse loodusliku joa vahel on samasugune lahendamatu vastuolu nagu vabadust püüdlevate iirlaste ja kolonialistidest inglaste vahel ülemöödunud sajandil.
Kodukoht
Autor Brian Friel.
Lavastaja Priit Pedajas.
Kunstnik Pille Jänes.
Mängivad Guido Kangur, Jaan Rekkor, Harriet Toompere, Lauri Lagle, Britta Vahur, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov jt.
Esietendus 7. juunil Keila-Joa mõisas.
