Kahju eestlastest

Vahest on Juhani Salokandlel eesltastega paremad kogenused kui Jaan Krossil, kahtlustab Kalev Kesküla.

“Küllap oleks Jaan Krossile meeldinud, et Juhani Salokannel temast just sellise raamatu kirjutab,” ütles teose esitlusel Jaan Krossi väimees, akadeemik Jaan Undusk. Siinkirjutajal pole kahtlust, et maailma parim Jaan Krossi biograaf oleks Jaan Undusk ise, aga kahtlane, kas me seda raamatut näha saame. Mispärast? Seepärast, miks Lurich ja Aberg teineteisega tõsiselt ei maadelnud – objekt on liiga lähedane.

Krossi ajalugu

Unduski kiitus elukutselise estofiili, Tuglase Seltsi esimehe, Jaan Krossi tõlkija, kultuurisuhete käsitleja jne teose kohta on aga asjakohane: raamat kujutab Krossi üpriski sel moel, nagu ta oleks tahtnud kujutatud saada. Tekst põhineb autori pikkadel intervjuudel Krossiga ja muidugi tutvusel kirjaniku ja tema loominguga. Nende intervjuude kohta kirjutab Salokannel: “Ta oli alati sõbralik vestluskaaslane ja tegi meelsasti nalja – kuid hoidis ohjad enda käes ega rääkinud sellest, millest ei tahtnud rääkida [–]“ (lk 190). Niisiis avab Salokannel ukse Krossi-tundmisse klassiku enda antud võtmega, mingit komprat ega dekonstruktsioone pole. Oluliseks allikaks on olnud ka Ellen Niit – Ellen viibis enamasti Jaani antud intervjuude juures ja täiendas neid omalt poolt. Krossi eelmisi abikaasasid või lapsi pole küsitletud, pole kokku otsitud kirju või kaevatud arhiividokumentides. Vaevalt muidugi, et nood abikaasad oleks midagi olulist Krossi enese loodud pildile lisanud, sest see pilt oli väga hõlmav ja veenev. Kross oli ajalooliste teostega, aga veel enam omaelulooliste raamatute sarjaga kirjutanud isikliku Eesti ajaloo, mis oli taasleitud Eesti Vabariigis üldtuntud ja väga aktseptaabel. Tekib tunne – minul igatahes –, et kõik sündiski nii – sedavõrd veenev ja loogiline oli Krossi kirjapandu. See oli oma põlvkonna ja klassi tüüpiliste hoiakutega, aga hiilgava mõistusega esindaja pilt Eesti ajaloost. Kross täitis endaga tühimiku Balthasar Russowist iseseisvuse taassünnini, andis ajaloo, mida ajaloolased anda ei suuda. Olekski palju tahta, et vennasrahva esindaja sellist kaljut, millesse meie enesepilt raiutud, miskil moel õhkima hakkaks.

Salokannel kahtlemata mõistab seda. Ta kirjutab, et Krossi mälestustel on suurem eesmärk kui autori elu jäädvustamine, sihiks on “eestlaste haridus- ja kultuuritahte kujutamine oma isikliku näite kaudu, kuid nii tõepäraselt ja põhjalikult kui võimalik” (lk 488). Et Kross viitab mälestustes puhuti omaeluloolistele teostele – lugege seda seika Jaak Sirkeli või Peeter Mirgi elust, olen endaga juhtunu seal kirja pannud –, seob Kross oma elu ja loomingu üheks hiiglaslikuks mälestuslikuks ja maailmavaateliseks kamakaks. Salokandlel näib olevat ilukirjandusteoste autonoomsuse alistamisest looja autoriteedile isegi kahju, aga ta mõistab suuremat eesmärki, mida märgib ka pealkiri “Sivistystahto” –selle “kultuuritahteks” tõlkimist peab eestindaja Piret Saluri siiski liiga lihtsustavaks.

Kirjanik või ideoloog?

On kiusatus arvata, et kogu Jaan Krossi looming pole niivõrd isiklik loov fantaasia kuivõrd “rahvusele tarvilik kirjavara”, algul eepos alistatud rahvale (à la Kreutz­wald), pärast iseseisvumist tõendus ja analüüs okupatsioonide kuritöödest (justkui Max Jakobsoni komisjon). Küllap see mõneti nii ongi, Jaan Krossi teostes on tekstist väljapoole jäävad eesmärgid selgemalt tajutavad kui August Gailitil või Mati Undil, aga teisalt oleks selline tarbekunstiline lähenemine Krossi loomingut paratamatult igavamaks muutev lihtsustus. Mul on tunne, et tasapisi ongi Eestis sugenenud arusaam Krossi teostest kui rahvuse asjast, mis kipub nende kunstilist üllatavust varjutama. Tõdedes küll Krossi suurt eesmärki – vähemasti mälestuste osas –, eritleb Salokannel üksipulgi Krossi teoste ideestikku ja kujutusvõtteid, pakkudes uusi vaatenurki, virgutades meenutama ja avastama. Autor pühendab piisavalt ruumi ka Krossi ehk veidi ununenumale rollile luuleuuendajana, milles leiab tuge Märt Väljataga käsitlusest Krossi “Luule” järelsõnas.

See raamat on kirjutatud soomlastele. See tähendab, et autor peab lugejale seleta­ma Eesti ajaloo põhifakte. Mis oli ­vaikiv ajastu, kes olid vapsid ja metsavennad jne. Hea pedagoogina toob ta kogu aeg ka võrdlusi Soomega, seletab, mis oli Eestis teisiti ja miks oli teisiti. Raamatu esitlusel kõnelnud president Toomas Hendrik Ilves leidis, et pilk väljastpoolt on väga hea lähenemine – sel viisil saab raamat arusaadavaks tänastele noortele ja üldse kõigile vabas maailmas üles kasvanuile, kelle küüditamine tundub uskumatu muinasjutuna. Autor selgitab ka Kirjanike Liidu asendit tollases võimusüsteemis, iseloomustatakse selle juhte ja kirjandust suunanud võimumehi. Kummalisel kombel on ekslik aga vapside kohta kirjutatu, mispuhul autor selgitab, et neid ei viidud kodust ära nagu Soome Lapua liikumise esindajaid ja vangi olevat pandud ainult mõni kommunist. Teadupärast pandi vapse vangi lausa hulgakaupa ning nende juhid said 15–20 aastat sunnitööd. Seda oleks võinud toimetaja korrigeerida.

Krossi eestlane

“Võib rääkida kirjanduslikust programmist, mis on erakordselt selgejooneline, niisama kindla tahtega ja sellele tahtele alluv, nagu Krossi kirjanikutöö üldse. Krossi programm on eestlaseks olemise analüüs rahvuslike suurmeeste vaatlemise kaudu,” kirjutab Salokannel seoses Krossi ajalooliste teostega (lk 187). Ta nendib teatava imestusega, et Kross ei kujuta rahvuslikke suurmehi Kreutz­waldist ja Hurdast Pätsi ja Laidonerini, vaid tegeleb selliste rahvuse seisukohalt marginaalsete kujudega nagu Russow, Sittow ja Michelson. Lihtne vastuväide on muidugi see, et nõukogude ajal olid Päts ja Laidoner sedavõrd tabulised nimed, et neid ei saanuks tõesti kuidagi käsitleda. Teisalt on Salokandlel kahtlemata õigus, et Jakobson (tema kohal rippus 1970ndail küll liigse venesõbralikkuse hirmus kahtlusvari) ja Koidula võimaldanuks näidata rahvust kangelaslikumana kui kinnimakstud Jannsen. Kross on eelistanud pühakutele vastuolulisemaid tegelasi.

Mitmes kohas raamatus ilmneb ometi üks kõrvalpilgu avastus, mille peale ise ei tulekski: Salokandlel hakkab Krossi eestlasest kahju. Tal on kahju, et Kross kujutab nii kurva saatusega inimesi ja sealjuures nii pateetikavabalt ja väheheroiliselt. Äkki on Salokandle eestlase-kogemus meeldivam kui Krossi oma?

“Ka ülejäänud eestlased peale ­Bernhard Schmidti on õnnetud kujud – nii võiks Jaan Krossi loomingu põhjal öelda. Rahvuslikke omadusi üldistades on ta alati ­otsesõnu osutanud isekusele ja vastastikusele umbusule” (lk 370). Mis karm üldistus! Salokan­nel paneb imeks, et Kross on kirjutanud romaani nii ebasümpaatsest tegelasest nagu eraklik ja alkoholiseerunud optik ­Schmidt, kelle ainsad voorused on pingutus, püsivus ja töötegemine. Töö? “... mida rohkem tööd teed ja vaeva näed, seda kaugemale jääb armastus” (lk 371), võtab Tammsaare tõlkija Salokannel kokku rahvusliku suurromaani sõnumi, kuigi eestlastest Tammsaare-uurijad eesotsas Elem Treieriga on ju väitnud enamasti ik ka vastupidist. Tuleb meelde, et soomekeelse “Tõe ja õiguse” ilmumisel imestasid soomlased romaanis ilmneva eestlaste jõhkruse üle. Tundub, et liigse sünguse ja väljavaatetuse vari hakkab heaoluilma lugeja silmis kaetama ka Jaan Krossi teoseid.

Salokannel muidugi tunneb olusid ja nendib: Brežnevi aeg, mis siin tahtagi. “Eestis puudub raskete aastate kannatuste kirjeldustest aupaiste. Küll aga meenutatakse omavahelisi lahkhelisid ja äraväsimist poolel teel. Niisugusel vahel kurvameelsel, vahel ka irooniat ja eneseirooniat viljeleval taustal ei tundu Krossi hoiak rahvusliku ajaloo suhtes niivõrd seniseid kujutlusi kummutav, kui see tunduks Soomes,” selgitab Salokannel oma rahvuskaaslastele (lk 286). Mulle paistab, et meie haistame Krossi teostes teinekord eestlaste heroiseerimist, soomlased kahtlustavad jälle deheroiseerimist. Eestlase elu on olnud karmim kui heaoluilm harjunud.

Mõndagi uut ja andekat toob autor Krossi romaanide käsitlusse, avades ­näiteks “Doktor Martensi ärasõidu” mitmekihilisuse teadvuse voolust sümboolse tasandini ja nimetades seda Krossi kõige psühholoogilisemaks romaaniks. Insener André õhupalli toomist Jüri Vilmsist rääkivasse romaani “Tabamatus” peab ta aga veidi ülepingutatuks. Kõrgemalt kui mina või enamik siinseid kirjanduskäsitlejaid on Salokannel osanud hinnata Krossi viimast romaani “Tahtamaa”. Hakkan tasapisi arvama, et tal on õigus.

Juhani Salokannelt on juhtinud veendumus nõudliku intellekti ja rahvusliku programmi juhitud Jaan Krossi loomingu väärtuses ja igikestvuses. Nii on sündinud pühendunud ja suure sisseelamisoskusega monograafia. Kardetavasti läheb päris palju aega, enne kui keegi suudab teha paremat.

Juhani Salokannel “Jaan Kross”
Soome keelest ­tõlkinud Piret ­Saluri. Eesti Keele Sihtasutus. 542 lk.