Kahvatu Kuldkaru
Tõepoolest, festivali esimene pool ei tõotanud midagi head. Seda olukorda kirjeldas sapiselt Margit Tõnson 16. veebruari EPLis. Ta kahtles isegi programmikoostajate mentaalses seisundis. Nii hull olukord siiski polnud ja poole kava pealt ilmusid välja ka korralikud tööd. Lõpuks koorus välja viis head filmi - kahekümne kahest. Mida siis ikka tahta...
Kujutlen, et žürii oli raskustes, mida võidufilmiks tõsta. Ehk Robert Guediguiani “Marsi väljaku jalutaja” (inglise keeles “Hiline Mitterand”), 13 aastat võimul püsinud prantsuse presidendi viimastest eluaastatest? Elunaudingutest lugu pidav sotsialist Mitterand oskas rääkida, tundis kirjandust ja ajalugu. Režissöör on huvitatud tema vaadetest poliitikale, gastronoomiale, eriti surmale. Küll mitte tema suhetest naistega, Mitterandi naine, armuke ja lapsed ei näita filmis nägu kordagi. Sel pole mingit pistmist poliitikaga, arvab režissöör. Guediguian tahab, et inimesed mõtleksid ühiskonna ja poliitika üle. ”Kakskümmend aastat globaliseerumist on andnud põlvkonna, kes mõtleb, et maailma muuta pole üldse võimalik.” Tsitaatide ja paradoksidega üleküllastatud filmist saanuks aga ka vabalt teha kuuldemängu. Kummalisel kombel iseloomustab Mitterandi lemmikvärv – hall – kogu festivali võistlusprogrammi. Kui juba prantslaste juures olla, võiks tsiteerida Le Monde’i, kes hindas festivali esimest poolt täpselt: ”Kino ise jääb teema varju”.
Kriitikute üks lemmikuid festivalil oli sissevaade kahe palestiina enesetaputerroristi, kahe lapsepõlvesõbra maailma (“Paradiis praegu”). Kuigi enesetaputerroriste toodab Iisraeli pikaajaline tegevus, on inimeste tapmine ebamoraalne, kinnitab filmi kontseptsioon. Üllatuslikult osutus see parimaks Euroopa filmiks, tehtud Hollandi-Saksamaa-Prantsusmaa rahadega. Selle autor, Naatsaretis sündinud palestiinlane Hany Abu-Assad läks Hollandisse õppima lennundusinseneriks, kuid teeb nüüd seal filme.
Kuldkaru võinuks saada ka hiina ”Paabulind”, kuulsa 48aastase operaatori Gu Changwei lavastusdebüüt. Õe ja kahe venna kujunemislugu hiina väikelinnas pärast kultuurirevolutsiooni. Aeglane film, 144 minutit, He Nani provintsi dialektis (üks vend teeb vaimustusega järele Pekingi raadio diktorit, kui see ütleb hommikust kellaaega). Film paneb oma ajatunnetusega mõtlema ’50ndatele, kui rahvasuus jagati filme kolmeks: head filmid, halvad filmid ja hiina filmid. Hiina filmides on elurütm ja ajatunnetus teine. Kuid operaatorist režissööriks hakanud Changwei ei suuda kolme nooruki lugu küllaldaselt organiseerida. Operaatorist režissööriks hakanute üldine viga.
Grand Prix, Kuldkaru, võitis üllatuslikult “Carmen Khayelitshas”. 1875. aastal Pariisis esietendunud ooper siirdati Sevillast Mustale Mandrile, Cape Towni äärelinna Khayelitshasse. Inglane Mark Dornford-May oli siin viis aastat tagasi rajanud muusikateatri ja lavastanud kohalike talentidega näiteks “Kerjusooperi” ja “Lumekuninganna”. Carmeni-filmi peaosaline Pauline Malefane (kaasstsenarist ning ooperi tõlkija xhosa keelde) oli selle osatäitmiseni kooritüdruk. Ka dirigent on inglane, kuid filmile annab ilme kohalik xhosa muusikalitrupp, temperamentsed neegritarid. Saatusliku kaardimoori asemel külastab Carmen voodoonõida. Päris hea meelelahutus, ent kas ühe suure festivali peaauhind? Ent võibolla oli see saksa-ameerika rezhissööri Roland Emmerichi juhitud zhürii poolt päris leidlik lahendus. End poliitiliste filmidega kaunistanud ja poliitikafilme afišeeriva festivali peaauhind läheb üldinimlikule filmile. Ka feministid on rõõmuga nõus.
Sakslased on muidugi rõõmsad, et Marc Rothemundi film ”Sophie Scholl: viimased päevad” sai nii parima rezhii kui naispeaosatäitja auhinna. Gestapo arhiividest oli leitud 1943. aastal tegutsenud natsismivastase üliõpilasorganisatsiooni materjalid. Lavastatud pruunides toonides teatava teutooni raskusega, ja hoolimata natsileeri parajast karikeeritusest, on see saksa Kammerspieli laadis teostatud film emotsionaalne ja tõsiseltvõetav. Enamuse filmist moodustab noore neiu ülekuulamine. Kuid seda poliitilist dialoogi paneb kuulama naispeaosaline Julia Jentsh. Ilma temata poleks filmi.
Meespeaosa Hõbekaru andmine ameerika näitlejale Lou Taylor Pucci´le USA filmis “Pöidlalutsija” (režissöör Mike Mills), milles ta mängis kompleksides abiturienti, tekitas küsimusi. Miks mitte Michel Bouquet Mitterand? Või Issey Ogata jaapani imperaator Aleksander Sokurovi ülestiliseeritud maneerlikus filmis “Päike”. Sokurov lõpetab sellega oma diktaatorite-triloogia (varem Hitlerist “Moolok” ja Leninist “Taurus”). Jaapani imperaator erineb Sokurovi kahest eelmisest filmitegelasest. Kriitilisel hetkel määravad tema otsuseid inimlikud väärtused.
Prantsuse-Taivani-Hiina film “Pilv taevaveerel” sai koguni kolm auhinda, kaks suurelt žüriilt: väljapaistva kunstilise panuse eest stsenaariumile, ja Berlinale rajaja Alfred Baueri auhinna kui filmile, “ mis avab filmikunstis uusi suundi”. Kolmas tuli FIPRESCilt. Selle auhinna sõnastus selgitab põhjust: “film reflekteerib traagikoomiliselt inimsuhete allakäiku ja pornograafiat kui moodsa kultuuri painajat, kaasa arvatud kino ise”. Aeglaselt arenevas filmis käsitleb taivani režissöör Tsai Ming-Liang võõrandumist, nagu varasemateski filmides. Pikad grotesksed absurdsed episoodid noore naisega suure põua ajal suures linnamajas viivad pornofimi võtteplatsile. Tegevust katkestavad meelelahutuslikud muusikalinumbrid. Vaatamata filmi reebuslikkusele jõuame lõpus järeldusele linliku meelelahutuskultuuri ebainimlikkuses.
Kaks filmi käsitlesid genotsiidi Ruandas: 1994. aastal kolme kuu jooksul tapsid hutud üle miljoni tutsi ja sundisid neist emigreeruma üle kolme ja poole miljoni. USA-Ruanda konkursifilm “Kunagi aprillis” (režissööriks Haitilt pärit ja Saksamaal filmi õppinud Raoul Peck, muide, Haiti kultuuriminister 1995-97) käsitleb neid sündmusi ÜRO Tõekomisjoni tribunali kohtudraama vormis. Kohtuvad kaks venda, üks on olnud ässitav raadioajakirjanik ja teine ohvitser, kes üritab päästa oma hutsi-abikaasat. Väljaspool konkurssi näidatud kolme Oscari nominent ameerika “Hotell Rwanda” (rezhissöör Terry George) koondab tähelepanu rahvusvahelise hotelli hutsist mänedžerile, kes riskib hotelli majutada tutu põgenikud ja päästab sel moel üle 1200 inimese.
Mida veel näidati? Avafilm ”Inimesest inimeseni” oli noorsoo seiklusfilm inimevolutsiooni uurinud inglise härrasteadlastest üleeelmise sajandi lõpul. Teadlased toovad Inglismaale pügmeest abielupaari. Ungarlased esitasid Holokausti-kitši ”Saatuseta” B> sakslased veel võlts-sõbraliku lühifilmidest koosneva kogumiku tänapäeva Euroopast ”Üks päev Euroopas”. Prantsuse ”Muutuvates aegades” otsib vana Depardieu üles oma kolmekümneaastase taguse armastuse Deneuve´i. Kuid kahjuks pole endistel sarmikatel filminäitlejatel enam seda aurat mis ennist.
Žürii peaauhind võeti pressikonverentsil vastu vaikimisega. Saksa ajakirjandus on festivali peakorraldaja peale lausa pahane ja peab võistlusprogrammi keskpäraseks. Kuldkaru andmist filmile “Carmen Khayelisthas” üllatab saksa ajalehti... Berliner Morgenpost pealkirjastab “Keelelaksutajatele kuld”. Der Tagesspiegel kirjutab kokkuvõtva artikli “Võitlusse, toreadoor!” ja küsib liidis “Aja jooksul laienenud filmifestivali tulevik on problemaatiline.”
Nüüd, kui Oscarite väljakuulutamine järgneb vahetult Berlinalele, ei hellita produtsendid enam lootust, et auhind Berliinis võiks kuidagi kaasa mõjuda Oscarite jagamisele. See on muutnud olukorda. Varem pahandati ameerika filmide ülekülluse üle. Nüüd on häid ameerika filme jälle liiga vähe! Küsimus on ehk selles, et tühjaks jäänud kohale pole suudetud leida õiget asendajat. Pole nagu seda õiget glamuuri ega pole ka häid filme.
Kas pole maailmas enam häid filme? Võimalik. Või otsivad Berliini festivali programmi koostajad neid valest kohast? Nad tahavad kaasa lüüa maailma suurtes asjades, kuid unustavad kunstipooluse. Veneetsia festival, ükskõik kuidas selle juhid ka ei vahetu, leiab ometi alati häid auhinnafilme.
Siiski, kahekümne kahe võistlema pandud filmi hulgast leidsin viis päris head filmi, ehk 23%. Seda ikkagi midagi nagu on. Ent festivali au kõrgel hoidvat filmi tänavu polnud.
Kuldkaru – “Carmen Khayelitshast”, rezhissöör Mark Dornford-May (Lõuna-Aafrika)
Žürii suur auhind Hõbekaru – “Paabulind”, Gu Changwei (Hiina)
Parima režii Hõbekaru – Marc Rothemund, “Sophie Scholl: viimased päevad” (Saksamaa)
Parima naisosa Hõbekaru – Julia Jentsh, “Sophie Scholl: viimased päevad” (Saksamaa)
Parima meesosa Hõbekaru – Lou Taylor Pucci, “Pöidlalutsija” (USA)
Väljapaistva kunstilise saavutuse eest stsenaariumile – Tsai Ming Liang, “Pilv taevaveerel”, (Prantsusmaa-Taivan-Hiina)
Parima filmimuusika Hõbekaru – Alexandre Desplat, “Löök, mis mu südame peatas” (Prantsusmaa)
Parima Euroopa filmi auhind “Helesinine ingel” – rezhissöör Hany Abu-Assad, “Paradiis nüüd”, (Holland-Saksamaa-Prantsusmaa)
Alfred Baueri auhind – “Pilv taevaveerel”
