Kaine, kalkuleeritud ja Kanadast
“In the day we sweat it out on the streets of a runaway American dream / At night we ride through mansions of glory in suicide machines.” Tunnete kõige kaalule asetamise riski ja võimaliku läbikukkumise alandust? Sedamoodi ei alga ükski Arcade Fire’i lugudest. Sedamoodi algab nende eeskuju Bruce Springsteeni läbilöögilaul “Born To Run” aastast 1975. Too ammune Springsteen võiks Kanada bändi uuelt plaadilt mitu lugu ära laulda – ava-, nimi- ja singliloo “The Suburbs” näiteks. “City Of No Children” tuleks samuti välja. Aga – ja see “aga” on tohutu suur – mitte paralleelid pole tähtsad, vaid erinevused.
Arcade Fire on bänd aegadeks, mil rokkformaat on ametlikult minevikus ja ülaltsiteeritud fraasid enam ei loe. Ei, muidugi, kusagil maailma kõrtsides mängivad higised mehed endiselt rokki ja rolli. Mängivad, kuna nad teisiti ei saa ja midagi muud ei oska. Nad on naeruväärsed ja sedakaudu ehk lähebki rokkmuusika viimane pääsemisvõimalus – pisendumises vulgaarsusse, labasusse, räpasusse. Arcade Fire aga… Nemad võivad laulda, mida ja millest iganes, keegi ei ütle, et see on “for real” või et nad “mean it, man”. Arcade Fire’i jaoks pole rokkmuusika elu ja surma küsimus, maailmavaade ega maailmavalu. Isegi müüt ja ikoon ei ole. Nende rokk on skulptuurne moodustis õigetest ja kaalutletud helidest, teatav optimaalne sulam sobivatest koostisosadest.
Selle kohta leidub uuel plaadil tõestusmaterjali küllaga. “Empty Room” peidab endas My Bloody Valentine’i 1988. a. seisuga, “Sprawl II (Mountains Beyond Mountains)” oleks nagu Moroderi meisterdatud Blondie, “We Used To Wait” – Supertramp, The Cars, eks ole? Ja nii edasi.
Aga põhiline ei seisnegi viidetes, pigem bändi oskuses jätta lauludesse halle tsoone, tühje, käsitamata ja koloniseerimata ruume ning panna meid neisse klammerduma. Ehk leiame me nende laulude paatoses midagi sügavalt isiklikku. Kuid tegelikult on see pigem polster ja kaitsepositsioon. Arcade Fire mitte ei jaga meiega intiimsust, vaid hoiab meid eemal, ütleb, et ei, nii kaugele, nii sügavale ei maksa minna.
Ega siit olegi kuhugi minna. Arcade Fire on avaldanud sellise plaadi, et nende järgmise järele ei pruugi enam kunagi vajadust tekkida. “The Suburbs” – kui siit ehk üks leigem veerandtund välja toimetada – on sedavõrd hea, efektiivne, häbituseni tõhus. Seda esiteks. Teiseks on see album vastikult surnud punkt, eesriie, asjade tumm tuum kogu selle mõtlikus üksinduses. 8
