Küllap on kõik, kel vanust 40 ja rohkem, lugenud Ferenc Molnári “Pál-tänava poisse”. Eks paljud nooremadki. Ju vähemasti nemad mõistavad mind, kui ütlen, et Nemecseki surm oli üks neist noore poisina saadud dramaatilistest raamatukogemustest, mis toona pisara silma tõi. Ei karda tunnistada, et see elamus või siis jälg sellest on hinges tänaseni. Sestap läksin ja vaatasin Linnateatri “Pál-tänava poisse”.

Esimene vaatus oli tõesti hea. Poolteist tundi tihedat teatrit. Sissejuhatuseks head meeskonnatööd ja -tunnetust nõudvaid pisietüüde, mis poistekamba siseelust koomilisi, ehk ka absurdseid pilte lõid.

Lisaks paar suurepärast koolistseeni, kus Argo Aadli ja Priit Võigemast pedagoogide rollis kinnitavad veel kord ammu teada fakti – nad on tõesti võimsad näitlejad. Väga hea huumoritajuga ja meisterlikud karakterite loojad. Sümpaatseid tüüpe lõid teisedki.


Avalehele
4 Kommentaari
Loe veel: