Kaotatud rajad
Kes poleks aeg-ajalt kuulnud sõnu radikaal, ekstremist või fundamentalist? Enamasti kasutatakse neid negatiivses, et mitte öelda sõimavas kontekstis — ent mida need sõnad tõeliselt tähendavad?
Tundub et korratakse ilma pikemalt järele mõtlemata kord kuuldut. See on üks ohtlikumaid tänapäeva haigusi — mõttelaiskus, mille põhioht on eneselegi märkamatult, sõnade kaudu, kellegi teise maailmavaate omandamine. Parimaks sellekohaseks näiteks on vast poliitiline korrektsus, mis püüab just vastava newspeak'i kaudu valitseda inimmõtteid.
Radikaalne tähendab juurteni ulatuvat (radix — ladina keeles juur). Seega põhjalikku, sisulist. Poliitilised radikaalid on siis need, kes asja kõige sisulisemalt, kõige põhjalikumalt käsitlevad. Nii veider kui see ka pole, tuleb just siit igapäevane arusaam, et radikaal on sama mis ekstremist ehk äärmuslane — kui keegi mõnda õpetust väga puhtal kujul käsitleb, on see paljude jaoks mitte põhjalik ja tuumakas, vaid äärmuslik. Ei panda tähele vastuolu radikaalse kui juurteni ulatuva ja ekstreemse kui äärmusesse mineva vahel.
Et maailma, teadmisi või ka tundeid avardada, tuleb tihti minna nii tagasi iseenese juurteni, kui ka tuntud maailma piirideni, äärmusesse. On ju nii äärmused kui ka sügavikud (nt. hingesügavik) need kohad, kus tekib kriis — olukord, mis muutumiseks hädavajalik, kuigi riskantne. Kas pole aga mitte nii, et tänapäevane maailm ongi liiga leige ja mugav, vaid harva leidub julgust uurida omaenese mina sügavusi ja taju äärmusi?
Äärmuslus, nagu ka tuumakus, süüvivus tehakse ühiskonna põlguse alaks, mida tark ei puutu. Ühiskonna peavoolust kõrvale kalduja, tembeldatakse radikaaliks või ekstremistiks — mis on võrdsed keskaegse ketseri-tiitliga. Ent ometi vajaks Lääs praegu rohkem kui eales varem nii äärmuslasi kui ka süüvijaid, radikaale. Ja mitte labases tänavakakluse-radikaali või pommipanija-ekstremisti mõttes, kelle arusaam süvitsiminekust on ju tegelikult sellesama süsteemi vangis, mille vastu ta võitleb.
Ei — vaja oleks kuulata neid, kes on tõepoolest juurte juurde tagasi läinud, astudes ühtlasi välja igapäevaolemise reeglitest, otsinud vastuseid meie ees seisvatele küsimustele traditsioonist. Kes tunnistanud hea ja halva olemasolu keeldudes leppimast kõigi tõdede suhtelisusega. Selliste mõtlejate teadvustamine aitaks paremini mõista tänapäeva keskpärasusest — võimetusest minna nii juurte kui äärmiste piirideni — tulenevaid raskusi. Olgu siinkohal nimetatud vaid Kolumbia filosoof Nicolás Gómez Dávila (1913–1994), kelle nägemuse võtab suurepäraselt kokku lause „Suurim moodne eksimus ei seisne mitte teesis surnud jumalast, vaid usus, et kurat olla surnud.” Siin on sõnastatud tänapäeva needus — jumala relativeerimine raiub kõik eetilised tõkked ning mitte ei tee meid vabaduses paremaks, vaid võtab meilt kunagi fundamentaalselt mõjunud kohustuse austada elu.
Nõnda on tänapäeval skandaalne, kui keegi nimetab aborti mõrvaks või taunib üha rohkemates maades seadustatud surma-abi. Kuid kas pole mitte sõna 'abort' ise eufemism teadliku tapmise kohta? Ja kas ei too vanurite surma kiirendamine endaga lõpuks vältimatult kaasa kohustust teha plats pärijatele puhtaks? Kas elu on tõesti muutunud vaid suhteliseks väärtuseks?
Üldlevinud on hirm igavese ja fundamentaalse ees. Kohe kerkivad silme ette pildid Ameerika kristlikest sektantidest — kes tõepoolest ongi nimetuse 'fundamentalist' esmakandjad. Nende puhul on kahtlemata tegu kitsarinnalise nägemusega elust ja kristlusest. On ju viimane oma olemuselt mitte eelkõige fundamentaalne vaid radikaalne ja ekstreemne täht-tähelises tähenduses: kristlus on üks Lääne kultuuri juuri, inimeselt eeldab ta, et viimane enda hinge vaataks; teisalt on ta üldiselt avanud end teadusele ja olnud valmis minema teadmise ja tunnetamise piirideni.
Ometi ei ela ükski inimene vabalt hõljudes, me kõik vajame vundamenti — küsimus on selles, kas vundament on tugi, millelt end üles tõugata, või meenutab ta pigem maffia “betoonkingi”. Tavateadvus arvab just viimast. See äärmiselt kahetsusväärne nägemus on pannud Euroopa uskuma, et fundamentaalsus (fundamentaalsed tõed, usk või filosoofia aga ka fundamentaalne eetika) on põhimõtteliselt halb.
Selle asemel õitseb üks järjekordne usk lunastusse siinses elus — emantipatsioon ehk vabaks laskmine. See peaks olema Endlösung institutsioonide, tabude ning laiemas mõttes ühiskonna ja kultuuri türanlusele üksikisiku vastu. Ent kas mitte seesama usk pole ise äärmuslik fundamentalism, mis ei salli vasturääkimist? Seejuures täiesti paradoksaalne fundamentalism, mis taotleb kõikide vundamentide lammutamist, meie vabastamist meist endist...
Fundamentalism peaks seega olema mitte fanaatiline vaimsus, vaid meie kultuuripärandit korrastav ja arendav, tänapäeva oludele kohanduv ning maailma piiride avardamiseks tema juurtest vastuseid otsiv elukäsitus. Sellises tähenduses on fundamentalism julgus uskuda konkreetsesse ja keeldumine oma maailmanägemuse, kultuuri, keele või usutunnistuse relativeerimisest. See on juba iseenesest suur asi maailmas, kus oleme vabad ainult väga valitud tegude tegemiseks, valitud mõtete mõtlemiseks ja valitud sõnade valitud tähenduste tundmiseks. Radikaalsus, ekstremism ja fundamentalism on seega kauged kaotatud metsarajad, mis on unustuse aegadel saanud kuulujuttude ja väärkäsitluste sihtmärgiks, pakuvad aga samas vaba mõttealternatiivi ja julgustust iseseisvaks käitumiseks nendele, kellele ei piisa kaasaja kitsast vabadusekäsitlusest.
