Kärbse jälg hapupiimas
Pierre Bourdieu. “Meeste domineerimine” . Tõlkinud Marri Amon. Varrak. Tallinn, 2005. 158 lk.
Tähtsam kui see, mida Bourdieu raamatus “Meeste domineerimine” kirjutab, on tõsisasi, et sootemaatika on üles võtnud just eelmise sajandi üks kuulsamaid sotsiolooge. Bourdieu on nimi, kelle mõisteaparatuur on viimastel aastatel ka eesti mõttesse hoogsalt sisse tunginud: kapitalist, väljadest, habitusest ja doxast räägitakse juba mõnda aega nii soliidsetel seminaridel kui lobisetakse kultuuriajakirjanduses. Eesti kontekstis omandab “Meeste domineerimise” ilmumine veel erilise tähenduse, õigustades soodiskursust Eesti sotsiaalteaduste, aga ka laiema avalikkuse jaoks, kes sooteemat siiani üsna pika hambaga maitsnud. Kui juba nii tõsine tegelane nagu Bourdieu kirjutab naistest ja meestest ning meeste ülemvõimust, muutub ehk ka Eestis suhtumine selle ala temaatikasse ning ühiskonda struktureerivat kategooriat sugu suudetakse analüüsida varsti samasuguse entusiasmi ja enesestmõistevusega nagu analoogilist kategooriat rahvus.
Bourdieu sõnastab ülimalt keerukas keeles tegelikult asju, millest soouuringud on 1970ndatest peale rääkinud. Esialgu tekkiski mõte, et vanameister ei ole viitsinud angloameerika samasisulisi tekste lugeda, aga allikaid vaadates on näha, et on ikka: tuttavatest nimedest on loetelus Nancy Chodorow, Gayle Rubin, Toril Moi jt.
Klassiühiskona ja domineerimise loogikat analüüsinud õpetlase jõudmine ühiskonna soosuheteni (Bourdieul sugudevahelise korrani) on täiesti loogiline: raamatu eessõnas ta ka seda põhjendab: “Minu jaoks on meeste domineerimine ja viis, kuidas seda peale surutakse ja talutakse, alati olnud tüüpiline näide sellest paradoksaalsest alistumisest, mis on sümboolse, pehme, tajumatu ning ka ohvritele nähtamatu vägivalla tagajärg, mis põhiliselt toimib puhtalt suhtlemise ja teadvuse või pigem teadmatuse, tunnustamise või äärmisel juhul tunnete sümboolsete kanalite kaudu.”(lk.11). Erinevalt ortodokssest feministlikust mõttest tundub Bourdieu huvi aga suunduvat mitte niivõrd meestekeskse ühiskonna paljastamisele vaid pigem sellele, kuidas naised meeste domineerimist taluvad, ehk kuidas ühiskonna sugudevaheline kord püsib, nii et seda tajutakse enesestmõistetavana.
Raamatu alguspeatükid on pühendatud sellele, kuidas toimub ajaloolise ja sattumusliku meeste ülemvõimu kinnistamine, raamatus “meelevaldse põlistamine” (suurepärane tõlkevaste), ja kuidas ajalugu muutub looduseks, kultuuriline meelevaldsus loomulikkuseks. Bourdieu toob näiteid Vahemere-äärsest traditsioonilisest kabiili ühiskonnast, mida on ise välitöödel uurinud, ja põhjendab oma valikut sellega, et põlisrahvastel on sugudevaheline kord väga selgelt nähtav. Palju põnevam oleks muidugi, kui Bourdieu oleks suunanud oma terava pilgu kaasaegsele prantsuse ühiskonnale, mida ta ka hetketi teeb, sest tänapäeva ühiskonna arhailisi struktuure ja jõujooni pole teatavasti raskem mitte ainult analüüsida, vaid ka ülepea näha (feministlik diskursus nimetab seda soopimeduseks ingl. k. gender blindness). Nii ongi kerge põhjendada, et kuna tänapäeval käivad naised ülikoolis ja tööl ning surevad meestest hiljem, siis meeste domineerimist ei esine.
Bourdieu nagu ka tänase feministliku mõtte arusaam soost on konstruktivistlik, s.o., et soo ühiskondlik aspekt pole vahetult bioloogilisest tulenev, vaid seda taastoodetakse igapäeva kultuurilistes praktikates. Inimlastest ei saa mehed ja naised mitte iseenesest ja sünnipäraselt, vaid sooline identiteet, mehelikkus ja naiselikkus (Bourdieu rakendab siin oma habituse kontseptsiooni) tekib keerulises ja pidevas sotsialiseerimisprotsessis, milles osalevad mitmed ühiskonna institutsioonid, alates muidugi perekonnast, läbi kooli, meditsiini, kiriku, seadusandluse, meedia, kaubanduse jne. Bourdieu kutsubki feministe üles analüüsima selliste institutsioonide osa soosüsteemi ehk sugudevahelise korra taastootmisel ja legitimeerimisel. Siin tundub küll, et Bourdieu pole viitsinud viimaste aastakümnete soouuringutesse kuigi sügavale minna või on ehk tuginenud ainult prantsuse naismõttele, mis tõesti on ehk rohkem privaatsfääri analüüsile pühendunud ja ennast suures osas psühhoanalüüsi hämarasse rägastikku peitnud. Sirbi Bourdieu-eris ( Sirp, 22. 04) on Leena Kurvet-Käosaar Bourdieule seda eksklikku süüdistust feministide aadressil juba ette heitnud: kool, meedia, kirik, juura on juba aastakümneid soolise analüüsi objektiks.
Võib ju küsida, miks paljastada meeste domineerimist, kui nii mehed kui naised on sellega läbi ajastute suures osas päri olnud? Selline küsimus kõlab ju sageli ka Eesti avalikes diskussioonides, kus süüdistatakse feministe ja soouurijaid paremal juhul lahtisest uksest sissemurdmises ja pseudoteaduse viljelemises. Bourdieu huvi sotsioloogina on olnud, nagu ta ütleb, illusioonide purustamine, teadlase soov näidata ühiskonna mehhanismide toimimist.
Vaatamata sellele, et naiste positsioon on ühiskonnas viimase saja aasta jooksul ju tohutut muutunud, on ühiskonna sooline korraldus tegelikult püsinud üsna muutumatuna, meeste domineerimine on võtnud lihtsalt uued vormid, vastaks sellele küsimusele Bourdieu, küll hoopis keerulisemas keeles. Ühiskonda sekkuva intellektuaalina tahab Bourdieu muidugi ka avada nii meeste, aga ka naiste silmi: “Teatud domineerimisvormi teadusliku analüüsi tulemuste avaldamisel on paratamatult vastandlikke sotsiaalseid tagajärgi: see võib kas domineerimist sümboolselt tugevdada…või kaasa aidata domineerimise neutraliseerimisele, veidi nagu riigisaladuse lekitamise puhul, soodustades ohvrite omapoolset tegutsemist”(lk.141). Bourdieu heidab feministidele muu hulgas ette, et nende senine ühiskonna analüüs on liiga vähe tähelepanu pööranud naiste endi osale ohvrirolli kinnistamisel ning ohvrirolli idealiseerimist (mis on üsna õigustatud etteheide, kui järele mõelda).
Süvenemata siinkohal Bourdieu ja feministliku mõtte spetsiifilisse dialoogi pikemalt, võiks lõpetuseks küsida, kuidas see kõik puudutab eesti ühiskonda ja kas Bourdieu sugudevaheliste jõusuhete analüüsil võiks olla mingit kõlapinda ka meie ühiskonnas? Eestlaste omamüütide hulgas on ju siiani tähtsal kohal eesti tugeva naise kuju, kes pöörab mehe pead, lisaks on ülikoolid täis naisi, meil on isegi mõningad naissoost riigikogu liikmed ja isegi paar naisministrit – kas siis saab üldse väita, et ka eesti mehed domineerivad? Kultuurid on kahtlemata erinevad, ühiskondade soolised süsteemid varieeruvad nii ida-lääne kui ka põhja-lõuna dimensioonil, teravalt väljakujunenud klassiühiskonnad on erinevad väikeste klassierinevustega ühiskondadest. Lisaks sellele ei saa Eesti puhul mööda minna postsoveti mõjudest, mis võimaldasid pikki aastaid inimesi nõukogude naisega hirmutades taunida igasugust naiste emantsipatsiooni. Eesti ühiskonna uurijad on aga viimastel aastatel välja tulnud kõnekate faktidega, mis kõik kinnitavad tõsiasja, et Eesti ühiskonnas saab rääkida meeste domineerimisest, meenutagem kasvõi palju kära tekitanud naistevastasese perevägivalla avalikukstulekut, fakte naiste kehvemast olukorrast tööturul ja põhjendamatuid palgavahesid võrreldes meestega, naiste meediakujutise ühekülgsusest jne. Ja ka tõsiasi, et eesti mehed on depressiivsed, elavad ennasthävitavalt ja surevad vara ära, räägib muu hulgas sellest, kui raske on tegelikult domineerija rolli kanda (ka Bourdieu räägib meheksolemise taagast).
Minu kui soouurija jaoks oli kõige huvitavam see, kuidas Bourdieu kirjeldas naiste osa domineerimissuhte taastootmisel, kuidas naised osalevad “meeste mängudes” “emotsionaalsest solidaarsusest mängijaga”. Ta on hea näite leidnud Virginia Woolfi romaanist “Tuletorni poole”, kus peategelane mrs. Ramsey püüab säilitada oma mehe mr Ramsey väärikust, kui see deklameerib valjul häälel “Kergeratsaväe brigaadi rünnakut”. Olukord on ilmselgelt tobe, kuid mr. Ramsey püüab pingsalt varjata oma läbinägelikkust, et mees ei mõjuks naeruväärselt. “Naised täidavad katarsislikku ja peaaegu terapeutilist rolli meeste hingeelu reguleerimises, rahustades nende viha, aidates neil leppida ebaõigluse või eluraskustega,” võtab Bourdieu naiste positsiooni kokku (lk.102). Kantile viidates kirjeldab ta ka loobumist kui naiste habitust kõige sügavamalt konstitueerivat seadumust (lk.104).
Naiste roll on argielu organiseerijatena, sümboolse ja sotsiaalse kapitali hoidjatena jääda nähtamatuks, tehes omakasupüüdmatut, vabatahtlikku ja tasuta tööd. Kabiili ühiskonnas pidi naiste töö olema nagu “kärbse jälg hapupiimas”. Ilmekamalt on ootusi naiste käitumisele muidugi raske sõnastada. Meeste domineerimist põlistab siinjuures asjaolu, et naiste selline roll kandub edasi ka palgatöösse, kus nad teevad palju, nähtamatut ja odavat tööd, mida ei väärtusta naised ise ega hinda neid vääriliselt ka ühiskond.
