Kas Eesti hoolib aidsist?

Keith Haring, Robert Mapplethorpe, Derek Jarman, Isaac Asimov, Anthony Perkins, Tom Waddell, Rock Hudson, Freddy Mercury, Fred Halston, Rudolf Nurejev, David Woynarowicz, Felix Gonzales-Torres, Michel Foucault, Vello Soa, Charles Ludlam, Herve Guibert, Timur Novikov – mis ühendab kõiki neid kuulsaid kultuuritegelasi? See, et nad surid aidsi. 

Esmaspäeval, 1. detsembril, tähistatakse kogu maailmas aidsi-päeva. Tähistama on selles kontekstis tegelikult vale sõna, oma sisult on see ju mälestuspäev, nagu 9.märts, mil viiakse küünlaid Harju tänava varemetele, et meenutada Tallinna  pommitamist 1944. Aidsi-päev on ühiskonda alarmeeriv päev, hoiatav päev, riskidest ja ohtudest kõnelev päev, mille aktuaalsus pole Eestis kunagi nii ilmne olnud kui nüüd, mil siin loetakse juba tuhandeid HIV-positiivseid. Meedias levitatava info põhjal  on enamus neist venekeelsed narkomaanid, mingitest kaevanduslinnadest ja slummidest, saanud viiruse kellegi “kamraadi” süstlast. Eestlasele ei lähe nad justkui korda, ohtu justkui ei tajuta. Või ei taheta enesele teadvustada. Säilitagem tervet mõistust - ma ei taha moraali lugeda, kuid tuletan meelde, et meie sajandi Must Surm levib maailmas peamiselt ebaturvalise vahekorra kaudu nagu juhtus ülalnimetatud kuulsustega. Vereülekande ohvrid (näiteks Asimov) on erandid, kes ei kinnita reeglit.

Kümne aasta eest 1. detsembril hakati USAs aidsi ohvrite mälestuseks korraldama “Päevi ilma kunstita” (“Days Without Art”). Galeriid, muuseumid jm kunstiasutused organiseerisid sel päeval surnud kunstnike mälestusõhtuid, erinäitusi, kohtumisi sõprade ja kolleegidega. Komme levis peagi ka Euroopa ja Aasia suurlinnades.        

Ootan huviga, kuidas meil sellele päevale reageeritakse.

Harry Liivrand