MURETSEB MEHELIKKUSE PÄRAST: Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik. Rauno Volmar/EPL

Kõlava pealkirjaga konverents “New Masculinity Tallinn 2005” koondab kokku välisesinejaid USAst, Inglismaalt, Rootsist, Kanadast, Norrast, Taanist, Soomest ja mujalt. Paar Eesti esinejat osalevad paneeldiskussioonides. Sellises jaotuses seisneb juba omamoodi hinnang uusmehelikkuse kontseptsiooni mõtestamisele Eestis – et Maarjamaal sellest veel eriti ei teata. Või siiski teatakse, aga ei peeta vajalikuks sel teemal nii häälekalt sõna võtta? Kas too salapärane uusmehelikkus pole lihtsalt moeka slängi ja seltskonnafilosoofia levitamine soolise võrdõiguslikkuse sildi all?

Mida meile tahetakse soolise võrdõiguslikkuse konverentsil müüa? Kui vaatame konverentsi peaesinejate fotosid, siis meeskõnelejaid kujutavad harilikud portreefotod (Michael Kaufman, David Tjeder, Ingemar Gens) või perepilt (Duncan Fisher kahe poja seltsis), naiskõneleja Rebecca Walker poseerib aga viisakalt öeldes ahvatlevas, ennast müügiobjektina välja pakkuvas asendis. Ameeriklanna Walker, kel oma raadiosaade uusmehelikkusest, räägib konverentsil mehelikkuse avardamisest ja et mis naistel sellega pistmist on. Rootslane Gens, sooteemade lektor, kõneleb poiste meheks saamisest, teine Rootsi külaline Tjeder maskuliinsusest ja homoseksuaalsusest. Kanadalase Kaufmani teemaks on mehed ja võim. Fisher Inglismaalt räägib moodsast isadusest.

Imporditud kõnelejad, imporditud probleem. Mis ikkagi selle konverentsi mõte on? Kellelt initsiatiiv? Kus on eesti mehe hääl?

Probleemid on globaalsed ning puudutavad kõiki riike ja ühiskondi maailmas. Ühiskondade valmisolek  tegeleda soolise võrdõiguslikkuse ning selle hulgas ka muutuva mehelikkuse teemaga on erinev. Kõnelejad on imporditud, sest tahtsime tuua siia parimad. Miks peaksime seadma lati kuskile Eesti naba kõrgusele? Rapla rekordi tasemele oma teemakäsitluse latti seada ei ole antud juhul piisavalt hea, sihime ikka sinna päris maailmarekordi ja tippude poole.

Konverentsi mõte on avardada mehelikkuse mõistet. Panna meid mõtlema, et kuidas nii, et naine olla on võimalik päris mitut moodi, aga mehelikkuse normid on sedavõrd kitsad. Maailm on muutunud, aga mees peab endiselt vastama aastasadade jooksul kivistunud ja äärmiselt stereotüüpsetele ootustele

Teema vastu on huvi tundnud praktiliselt kõik. Mehed ise on mures, naised on mures. Stereotüüpide all nõrkeme me kõik, samas neid ise vapralt edasi kandes. Eesti mehe häält esindavad üritusel kaks esinejat ja publik – ootame neilt teema aktuaalsuse tunnetamist ja aktiivset kaasarääkimist.

Millised soosuhetega seotud ­probleemid on eesti ühiskonnas kõige aktuaalsemad?

Vastandamine. Et naiste probleemidega tegelemine tähendab meeste ignoreerimist ja vastupidi. Millegipärast ei nähta seda, et kui naistevastane vägivald ühiskonnas on levinud, siis see ei mõjuta ju ainult naisi. Ma pidin väga läbi mõtlema selle, kuidas mina – naine – korraldan mehelikkuse konverentsi. Aga ma kasvatan kodus poega, ma elan ja töötan koos meestega. Mulle läheb väga korda see, kuidas nemad oma mehelikkust välja elavad ja milliste piiride sees liiguvad.

Teine oluline probleem on stereotüübid. Ma ei saa aru, miks me neid nii kangesti armastame.

Aga kas eesti ühiskonda võib pidada patriarhaalseks? Kui, siis milliste ühiskondadega võrreldes?

Loomulikult võib. Eesti ühiskonnas on suurem osa võimupositsioonidest meeste käes. Naine tipus on pigem erand kui norm. Ega me siin väga palju teistest lääneriikidest erine. Enamikku ühiskondi võib siiski veel patriarhaalseks pidada ning muutused leiavad aset põlvkondade vahetudes. Seda aga juhul, kui tärkavad põlvkonnad saavad oma uuenenud väärtushinnanguid ühiskonnas ka realiseeerida. Isaduse temaatika on seejuures hea näide, kus noored isad, kes soovivad veeta rohkem aega oma pere ja lastega, on senikehtiva reeglistiku ja normide surve all oma soove ja unistusi ümbritseva reaalsusega kohandamas.

Üks konverentsi peakõnelejatest, Ingemar Gens, on avalikult kihla vedanud, et kahekümne aasta pärast on ülemvõim naiste käes. Ta on seda põhjendanud muuhulgas sellega, et tüdrukutel on paremad sotsiaalsed oskused kui poistel ja nad saavad postmodernses ühiskonnas seetõttu paremini hakkama. Eelkõige on tüdrukud paremad suhtlejad – neid õpetatakse varakult kommunikeeruma. Tüdrukud on ka paremini haritud, moodustavad paljudes riikides kõrgharitute seas enamuse ja murravad julgemalt meestemaailma sisse kui mehed naistemaailma.

Ma arvan, et Gens juhib tähelepanu õigetele asjadele, aga raha ma tema kihlveo alla ei paneks. Üks asi on see, kuidas reaalne elu areneb, teine on see, mis inimeste sees toimub. Praegu on väga selge ebakõla inimeste reaalse elu ja ideaalide vahel. Naised käivad tööl ja on iseseisvad, samas on ideaalne mees ikka selline, kes perekonna materiaalse elu kindlustaks. Nendest stereotüüpidest tuleks vabaneda, selleks et ühiskonnas ka soosuhete diskursus muutuks.

Kultuuris on juhtpositsioonid ju naiste käes? Kas naissoost peatoimetaja, rektor ja või rahvusraamatukogu direktor esindavad oma töös mehelikku diskursust?

Kultuur on siiski väga marginaalne valdkond. Naised kultuuris ei tähenda automaatselt naistekeskset ühiskonda. Võim tähendab reeglina võimu raha ning ümberjaotusmehhanismide  üle, ja mis ajast on kultuurivaldkonnal raha või võimu? Selleks, et sugu hakkaks ka mingit mõju avaldama, tuleb enne saavutada kriitiline mass. Üksikud naised tipus esindavad tihti just mehelikku juhtimisstiili, nad on üle ­võtnud need käitumismaneerid mis võimulolijatele omased. Kas Margaret Thatcher oli ikka naine? 

Mis on uusmehelikkuse diskursus?

Eelkõige räägime me mehelikkuse mõiste avardamisest, mitte millegi muutmisest. Selles mõttes ei ole me mingi uue supermehe otsingul, vaid tahame lahti rääkida selle, et mees võib olla väga mitut moodi. Ühiskond muutub väga kiiresti, maailm avardub pidevalt. Eripalgelisus ja rollide avarus rikastavad ühiskonda. Kinnine, macho, tugev, heteroseksuaalne ­leivateenijast mees võib mingil hetkel kokku variseda.

Kui sotsiaalministeeriumi kantsler Maarja Mändmaa muudab oma sugu, kas seda juhtumit võiks käsitleda ka uusmehelikkuse diskursusena?

Diskursust ei muuda ilmselt üksikjuhtumid.

Miks soolise võrdõiguslikkuse volinik ei võiks olla mees?

Vabalt võiks. Kandideeris mitu meest, parim kandidaat oli aga naine.

Ja homoseksuaalsete õigused? Millal peremudeli ülevaatamise konverents tuleb?

Enamik arenenud riike on seadustanud või seadustamas samasooliste kooselusid ühel või teisel viisil. Eestis ootab see teema eelkõige avalikku diskussiooni ja poliitilist otsust. Mina riigiteenistujana viin neid otsuseid ellu. Kuna ma olen hingepõhjani veendunud inimõiguslane ja usun võimalusse elada ühiskonnas, kus mis tahes diskrimineerimise osas kehtib nulltolerants, siis olen optimistlik, et ka Eesti riigis hakatakse ühel päeval seksuaalvähemusi inimesteks pidama ka väljaspool klubimaailma. Konverentsi korraldaksin hea meelega nii ruttu, kui tellimuse saan, Eestisse annaks sellel teemal suurepäraseid esinejaid vedada ja muutuvad peresuhted väärivad põhjalikku lahkamist.

Eesti nais(kultuuri)juhte

Merike Alber – Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor

Krista Aru – Eesti Rahva Muuseumi direktor

Ivi Eenmaa – Võru linnapea

Ene Ergma – Riigikogu esimees

Karin Hallas-Murula – Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor

Sirje Helme – KUMU direktor

Laine Jänes – Tartu linnapea

Tiina Kaalep – Eesti Ekspressi peatoimetaja

Krista Kaer – Kirjastuse Varrak peatoimetaja

Signe Kivi – Eesti Kunstiakadeemia rektor

Merit Kopli – Postimehe peatoimetaja

Ülle Kruus – Adamson-Ericu muuseumi direktor

Inge Kukk – Tartu ülikooli kunstimuuseumi direktor

Merike Lang – vabaõhumuuseumi direktor

Marica Lillemets – ajakirjanike liidu esimees

Tiina Lokk – PÖFFi juht

Reet Mark – Tartu Kunstimuuseumi direktor

Margit Mutso – arhitektide liidu esimees

Triin Ojari – Maja peatoimetaja

Ia Remmel – Muusika peatoimetaja

Mailis Reps – haridus- ja teadusminister

Anu Saagim – Justi peatoimetaja

Tiina Tammetalu – kujundusgraafikute liidu esimees

Tiina Tammer – Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja

Vappu Thurlow – vabagraafikute ühenduse esimees

Heie Treier – kunst.ee peatoimetaja

Ester Tuiksoo – põllumajandusminister

Ingrid Tähismaa – Kroonika peatoimetaja

Marika Valk – EKM peadirektor

Tiiu Valm – rahvusraamatukogu peadirektor

Maruta Varrak – Tallinna Linnamuuseumi direktor