Käsulauad digipõlvkonnale

Hea lastetoaga suhtlejal on võrgustunud globaalkülas paremad läbilöögivõimalused, usub Margit Tõnson, kes õpetussõnad homo conexus’ele kokku kogus.

Oleme harjunud sellega, et muusika ja sõbrad ei jäta meid kunagi maha, ei bussis, pargis, rannas ega vannis. Ka wifi ehk traadita internet ei jäta meid kunagi maha. (Mis sest, et see “kunagi” on praegu paraku vaid teooria, praktikas muutub inimene väga õnnetuks, kui elekter ära läheb, läptopi aku pulgad kurvalt kahanevad ja mobiiltelefoni aku hädiselt piiksuma hakkab.)

Oleme harjunud sellega, et kohtume sõpradega iga päev MSNis, aga päriselt lõunat sööma jõuame koos korra aastas. Mis sest, et elame ühes linnas.

Oleme harjunud sellega, et inimene, kes tänaval, mõlemad käed taskus, omaette räägib, ei vaja ilmtingimata abi võiühiskonnast eraldamist, sest ta kasutab mobiiltelefoni käed-vabad-süsteemi. Oleme harjunud, et telefon mitte ei helise, vaid laulab, niutsub, kluugutab, laliseb, uriseb ja vilistab.

Oleme harjunud sellega, et panka/omavalitsusse/kooli tuleb füüsiliselt kohale minna siis, kui on mingi suur jama. Kõik muu saab e-teenuste abil aetud. Ja oleme harjunud kuulma teiselt poolt toru oma murekõne vastuseks “head nõuannet” – vaadake meie koduleheküljelt.

Oleme hakanud paarikümne aastaga naiivselt uskuma, et WWW on üks muinasjutumaailm, kus saab jalutada ringi, mask peas ja nähtamatukstegev keep seljas, ja teha kõike, sest tehtut saab ühe hiire­klikiga ju kohe ära kustutada. Online tundub mäng, mille võib arvuti väljalülitamisega lõpetada. Teiselt poolt oleme õppinud umbusaldama fotolabori töötajaid ning eelistama oma lapse pilte mitte ilmutada, et nad kuidagi võõrastesse kätesse ei satuks.

Oleme 24/7 elanud kaasa veebibeebi sünnile ja tõsielustaari surmale. Kakukaamera ja Google Earth on meie jaoks avanud uued per­spektiivid.

Oleme avastanud, et kodu ja kontori vahepeal võib mobiilseks töökohaks muutuda iga kohvik ja pubi, kus laua all peidus pistikupesa. Keegi ei käi üle õla kiikamas, millega sa parasjagu tegeled, ega üle ukse nõudmas, kas on juba valmis see, millega sa parasjagu tegeled. Iseenese peremehed, nõndanimetatud diginomaadid, kulutavad statistika järgi oma ööpäevast paraku hoopis rohkem tunde töötegemisele kui kaheksast viieni oma kuubikutes tagumikke laiaks istuvad töömesilased.
 
Enne valimisi massiliselt sõbraks tikkuv poliitkontingent on küll tüütu, aga eks nemadki pea oma valijatele järele tulema. Kui alles hiljaaegu pidi selleks sõitma külakultuurimajja valijatega kohtuma, siis 2009 tuleb minna Orkutisse ja Facebooki. Mõtle, kas Evelyn Sepp ja Keit ­Pentus ikka on su sõbrad, ja mõtle kohe kaks korda, tuleta meelde vanasõnu ning hinga rahulikult sisse, kui saad Orkutis või Facebookis teate “Villu Parvet soovib sinu sõber olla”, “Kalev Rebane wants to be your buddy”. Brrr…
 
Ära topi oma telefoni helinaks teisi inimesi infarkti äärele ehmatavaid möirgeid ja udupasunaid.
 
Pidžaamapeol strong> või trendika ööklubi peldikus tehtud kihvtid tissipildid riputa kindlasti Flickrisse üles, kui sa tahad, et su superstaari- või supermodellikarjäär tulevikus rikutud saaks. Sa võid mürki võtta selle peale, et nad ükskord suurelt ja säravalt Õhtulehe esikaanel ilmuvad.
 
Kui sa kirja kirjutades vajud mõttesse, kas “vahva” kirjutatakse “fa-fa” või “vaffa”, või oleks korrektne hoopistükkis “fun”, siis hakkavad su väljavaat ed heale tasuvale töökohale juba tasapisi kahanema. Kogu see lahedus lõpeb suure tõenäosusega avastusega, et sa ei ole võimeline enam eesti keeles kirjutama, olgu sa muidu nii kõrgelt haritud kui tahes.
 
Mõtle ka selle peale, et online’is on maru kerge luua endast soovitav kuvand, paista parem. Sa teed seda ju iga päev, esitades informatsiooni täpselt niipalju, kui vajalikuks pead. Miks sa siis arvad, et see teine inimene, kelle veatut profiili sa pimesilmi usaldad, samasugune õilsa eesmärgiga kahepalgeline tegelane pole nagu sina ise?
 
Kui sa mõtled tõsiselt sekretäri palkamise peale, kes su Facebooki kontol silma peal hoiaks ja sind õhtul kokkuvõtlikult päevasündmustest briifiks, siis… on su elus liiga vähe päris sõpru. Niisuguse olukorra tekkimisel pidage nõu hingearstiga. 
 
CAPS LOCK ehk suurte trükitähtedega kirjutamine tähendab võrgumaailmas karjumist – ära räuska foorumis, ära karju kolleegile saadetud kirjas, ära röögi messenger’i-aknas. Kordamine on neandertallase ema.
 
Emotikonidest ei ole võimalik üledoosi saada – ilmesta oma digivestlust isikupäraste nutu- ja naerunägudega, sest kirjalik vestlus on niigi juba kolme olulise komponendi – miimika, kehakeele ja intonatsiooni võrra vaesem. UCLA psühholoog Albert Mehrabian uuris 60ndatel ja 70ndatel suhtumist ja tundeid edastavat kommunikatsiooni ning leidis, et sõnadel on sõnumi edastamisel vaid 7 protsenti kaalu, 38 protsenti informatsioonist tuleb hääletoonist ja 55 protsenti kehakeelest ja ilmest sõnade lausumise ajal.
See seletab hästi, miks jututubades ja messenger’i-vestlustes on nii lihtne üksteist valesti mõista ning miks seal nii tihti tühjast tüli tõuseb.
 
Kui telefonis on vastamata kõne, siis viisakas inimene helistab kohe tagasi ning laseb ühtlasi telefonil oma elurütmi kontrollida – tark inimene mõtleb, et kui on pakiline asi, helistatakse uuesti, ja kui on oluline asi, siis saadetakse kiri – nii mõeldes talitad oma ajaga ökonoomsemalt.

 Ära toksi keset messenger’i-vestlust, et sa lähed korraks ära ja tuled kohe tagasi – käi ära ja tule tagasi ja räägi edasi.
 
Lahkuminek SMSi teel või Facebookis suhte-staatuse muutmise abil (olid “hõivatud”, nüüd oled “vaba”) ei ole aktsepteeritav. Julgesid teha, julge ka tunnistada. Katsu see asi ikka näost näkku ära ajada. Ja tülikate küsimuste vältimiseks sadadelt sõpradelt ei maksagi nende suhte-seisude update’imisega nii hirmsasti kiirustada. Iga asi omal ajal.
 
Pane e-kirja teema-reale pealkiri, mis reedab kuidagi ka alljärgneva kirja sisu. Mitte “Tere”. Või “Veel” või “Meelde tuli”. Kujuta ennast teise inimese olukorda – mis nipiga see sinu oluline kiri kaks päeva hiljem üles leitakse? Tühi subjektirida käib eriliselt närvidele – kirjuta parem siis oma jutt juba sinna ära, kui jutt pole pikk ja soov on selge.
 
Googelda häbenemata ja häbematult. Informeerimatus ei ole andeksantav ajastul, kui kogu maailma tarkus on kolme hiirekliki kaugusel. Mis mõttes sa ei teadnud? Aga vaata järele siis! Ärevaks peaks sind muutma hoopis see, kui Google sinu huviobjekti kohta andmete leidmisega jänni jääb. Siis on tegemist eriti arenenud isendiga, kes oskab oma digijälgi osavalt k& ;oti lde;rvaldada.
 
Hoia oma blogi kommentaarium ja Facebooki sein saastast puhas. Kui keegi ikka hülgemöla ajab, kasuta oma õigust ja kustuta see ära. Sind mittetundev inimene teeb järelduse ju esimese mulje põhjal.
 
Ära saada öösel sõnumeid ja kui sa neid ootad, lülita mobiil kodurahu huvides ja liigsete küsimuste vältimiseks hääletu peale.
 
Enne magamaminekut kolmekesi voodis olles – sina, su elukaaslane ja sinu rüperaal – keera kindlasti arvuti heli maha, sinu kaasa eelistab mitte teada, mitme inimesega sa parasjagu juttu ajad. Veelgi parem, katsu ennast distsiplineerida ja voodisse kolmekesi mitte minnagi. Sülearvuti tervisele mõjub see väga hästi, ja sinu suhte tervisele veelgi paremini.
 
Sa võid pilte endast töödelda nii palju, kui oskad (lisakilod maha, värvid näkku, vistrikud peitu jne), aga sinu päris sõbrad ju teavad, milline sa oled.

Niisiis mõtle, kelle jaoks sa ennast tuunid ja kas nende kiibitsejate heakskiit ja tähelepanu on seda väärt.
 
Ära saada välja uut e-kirja vabandusega, et sul oli eelmises üks trükiviga. Informatsiooni on niigi palju, ära ole nii egoistlik.
 
Ära saada kolmandale isikule e-kirjaga edasi kogu oma senist korrespondentsi, vihjega, et vajaliku info leiab kirja lõpust, kerides kümmekond ekraanitäit segiläbi arvuti lisatud tehnilise infoga. Üleüldse ei maksa forward’ida kirjaga robotlikult enam asjasse mittepuutuvaid kümnemegaseid pilte või videofaile.
 
Suuri pilte ja audio- ning videofaile riputab endast lugupidav inimene ftp’sse, aga mitte ei läheta neid teise inimese postkasti, mis selle tulemusena hangub. Enne kui selle tropi infotoru eest jälle ära saad, oled kaotanud kümneid vajalikke ja hädavajalikke kirju.
 
Kui sul pole eesmärki kere peale saada, siis ära istu kellegi teise poolt lahti jäetud, väljalogimata arvuti taha ja ära hakka seal mängima mängu, lugema lehti, kirjutama kirja. No sa ei astu ju võõrasse tuppa sisse ja ei hakka vaatama võõrast telekat ega kallistama võõra mehe naist või võõra naise meest?
 
Enne videoblogi uue sissekande lindistamist kiika enne, mis su selja taga veel kaadrisse jääb – kui vaja, tee tuba korda või koli kaamera teise kohta. Sa ei taha ju, et sinu väga vihase monoloogi karskusest keerab huumoriks kaadri vasakus servas särav poolik viskipudel.
 
Alati viita, kui postitad kellegi teise säutsu või edastad jupi kellegi teise blogist. See on inimese intellektuaalne omand. See ei maksa sulle ju midagi. Küll aga võib varastamine kalliks maksma minna.
 
Sorteeri alati oma reisipildid, enne kui neid kõigiga jagama hakkad – vanematel ja vanavanematel ei ole väga lõbus vaadata sind a) alasti, b) kellegagi koos alasti. Jäägu need peatükid teie reisist endi teada.

Ja natuke kaugematel tuttavatel hakkab ka kogu viisakusetagavara appivõtmise juures lõpuks igav, kui nad peavad elama kaasa udustele piltmõistatustele kohtadest, kus nad kunagi käinud pole – kustuta udused pildid arvutist üldse ära!

Ära räägi telefoniga kinos! Ära saada ka sõnumeid, sest eredad valguslaigud pimedas saalis tõmbavad ülejäänud filmihuviliste tähelepanu ekraanilt ära.

“Vä& ;aum l;ritu tõbras” Brad Pitt soovitab kõigil juba seetõttu kinos telefon ära unustada, et mitte enda kõrval parasjagu piraatkoopiat salvestava mehe tööd pekki keerata. Miks peavad sajad tuhanded kodukino austajad sinu pärast Tarantino geniaalsete dialoogide ajal sinu ja su sõbra imbetsilset vestlust – “Tsau, mis teed?“ – “Kuule kinos olen praegu, mis värk on?“ – “Kuule polndki suurt, a mis pärastpoole teed?” – kuulama?
 
Kasulik on uude töökohta minnes tsekkida, kas keegi kolleegidest on ka mõne sotsiaalse võrgustiku liige. Nii lood lisaks reaalsetele kontaktidele hulga virtuaalseid sidemed, mis muudavad sisseelamise lihtsamaks. Veronika Kalmus kirjutas juba mõni aeg tagasi, et osa uurijaid on seisukohal, et nn arvutikirjaoskusest saab peagi sotsiaalse mobiilsuse võtmetegur, kuna arvutiasjanduses pädevad inimesed on suutelised konverteerima oma intellektuaalset kapitali majanduslikuks ja kultuuriliseks kapitaliks. “Puuduv arvutikasutusoskus seevastu hakkab suurendama sotsiaalse ja poliitilise marginaliseerumise tõenäosust, kuna üha enam majandus- ja demokraatiatoiminguid siirdub online’i, muutudes virtuaalkeskkonnas tegutsevate indiviidide jaoks hõlpsamini ja kiiremini kättesaadavaks. (“Kas tüdrukud jõuavad järele? Soolise infokihistumise arengujoontest Eestis”, “Ariadne Lõng”, 2004) 
 
“Mul on kõht tühi” või “ma olen väsinud” – ei ole just kõige huvitavamad kirjeldused, mida kõigi oma sõpradega Facebookis või MSNi või Skype’i profiilis jagada. Ole loominguline. Kui tahad kasulikku infot jagada, siis hõika hoopis, kus sa parasjagu oled ja kaua sa seal oled – näiteks “13–16 trt, 17–18 tln”. Jääb ära hulk küsimusi, nagu kus sa praegu oled ja kas sa reedel saad.
 
Jälgi, et su avalikus ruumis kasutamiseks mõeldud kõrvaklapid oleksid sellised, mis ei jaga sinu lemmikmuusikat ka kõigile teistele bussis viibijatele või sinuga samas ruumis töötavatele kolleegidele. Noorte seas populaarsed muusikatelefonid on aga just muusika jagamiseks teistega loodud.
 
Kui inimesel on avatud töökohas töö ajal arvuti taga töötades (kvaliteetsed) kõrvaklapid peas, siis seda tuleb lugeda samamoodi kui “busy” märki MSNi aknas. “Mitte segada, keskendun”. Pole viisakas üle toa, kõiki teisi segades hõikuda ja keskendunu tähelepanu võitmiseks eksootilist tantsu teha, vaid oodata, millal ta klapid peast võtab – saada kiri, kui meelest ära läheb, mida öelda tahtsid. Tähelepanu ühel asjal hoida on keeruline kunst ja tähelepanu pihustumine üks infoühiskonna kõige tüütumaid kõrvalnähte. See muidugi on loonud täiesti uue tegevusvaldkonna koolitajatele, kes suure raha eest sind jälle ohje enda kätte haarama õpetavad.
 
Vaata vähemalt kord kahe tunni jooksul oma kirjakasti, vastasel juhul leiad end kolleegidega kohvinurgas vesteldes aina olukorrast, kus sa ei saa mitte millestki mitte midagi aru. (Ajakirjaniku jaoks on soovituslik sagedus mõistagi oluliselt suurem.)
 
Suhtu Rate’is, Orkutis ja Facebookis üleslaaditavatesse piltidesse täie tõsidusega. Kindlasti ei ole mõtet näidata fotosid, millel poseerid, nt õllepudel näpus või muidu ebaadekvaatse näoilmega. Sinu tulevased ülemused ja tööandjad on kah internetis.
 Twitter on ainus koht, kus sa võid südamerahuga mehi jälgida, ilma et sind omasooiharuses kahtlustama hakataks. Viimaste uuringute kohaselt on Twitter ainus keskkond, kus mehed jälgivad rohkem mehi (vastupidi kõigile teistele sotsiaalsetele võrgustikele, kus mehed jälgivad rohkem naisi ja nende toodetud sisu, ja naised jälgivad omakorda samuti naisi, keda nende mehed jälgivad), ning enamik nendest Twitteri meestest istuvad vaikselt, samal ajal kui kümme protsenti kõigist kasutajatest siutsub, säutsub ja siristab sedavõrd aktiivselt, et täidab 90 protsenti sisust mängeldes,ülejäänud aga leiavad kolme kuu jooksul hädavaevu need 140 tähemärki tähelepanu vääriva ülestähendamiseks.
 
Kui sulle laekub postkasti pakkumine sõita Nigeeriasse, võtta seal pangast välja 30 miljonit dollarit ja teenida sellega ise 3 milli, osta esimene pilet Abujasse (Nigeeria pealinn). Kohe! Ära vaata piletihinda, sest tõenäoliselt ei ole sa ainus, kes nii ahvatleva pakkumise sai, ning sularahaprobleemide lahendus juba terendab. Sõidad suure ja lõõmava päikese alla ning tiksud seal elu lõpuni õnnelikult ilma pangaarve, mobiiltelefoni ja ligipääsuta internetti. Lihtne elu on kaunis.  
 
Vidinatega eputamine seltskonnas, mis ei koosne teistest sinusugustest gadget-inimestest, ehk oma tutika iPhone’i või Kindle’iga koosolekul mängides või õhtul sõpradega välja minnes seda isegi peldikusse kaasa tassides ei olegi sa tegelikult nii cool, kui sa arvasid. Kamoon, isegi Brad Pittil, kes on ju igati cool mees, ei õnnestu WCs MMSides cool olla, mis veel sinust rääkida. Tee parem lapsi ja ole nende üle uhke.
 
Kui sa saadad elektronkirja, mis lubab palju raha, abieluõnne, paremaid orgasme ning lubab ennetada maailmalõppu, edasi 20-le sõbrale, saavutad selle, et 20 sõpra arvavad, et sa oled idioot, kelle siiral hinnangul muudavad e-meilid maailmakäiku. Okei, okei, välja arvatud need kaks idiooti, kes sinuga sarnaselt selle kirja edasi saadavad. 
 
Varasta üksnes maitsmiseks. Kui oled netijuhtmeid pidi heliplaadi (või filmi, või telesarja) tasuta alla laadinud (s.o varastanud), sa kuulad seda ja sulle meeldib see, mida sa kuulad, see meeldib sulle väga – sel juhul osta ka plaadi legaalne originaal. Vastasel juhul näeb sinu plaadikogu välja kui pinutäis foldereid või hunnik kurbi CD-R-e, mis on sama, kui su raamaturiiulil oleks reas paberipatakad A4dele kopeeritud kirjasõnaga. Ning sellepärast peaks küll piinlik olema.
Hea küll, proovi, aga suhtu vastastikuse sümpaatia puhul muusikaloojasse lugupidamisega. Eriti kehtib see eesti muusikute loomingu asjus. Kordame: eriti kehtib see eesti muusikute loomingu asjus!
 
Luba endale kord nädalas võrguvaba päev. Tee jooksuga tasa käimata jäänud sammud ja treeni ka häälepaelu kõnelemata jäänud minutite hüvitamise käigus. Sporditarvikute tootjad ja mobiilsideoperaatorid tahavad ju ka elada. Ühtlasi lase silmadel horisondil puhata.
 
Nii, nüüd pühi oma ekraan puhtaks – pehme lapi ja spetsiaalse puhastusvahendiga. Sest kui järele mõelda, on tilkade ja lärakate põhiliseks koostisaineks kehamahlad. Öäk.
 
Tee oma kõvakettast koopia. Kohe!
 
(Koostatud ajakirja Wired artikli “How to behave: The new rules for higly evolved humans”  ja Ekspressi toimetajate elukogemuse põhjal)

Andra Siibak: Eesti noored on digitaalsed düsgraafikud

Rate.ee ei ole kindlasti enam nii edukas kui mõned aastad tagasi. Kuigi eelteismelised naudivad rate.ee poolt pakutavaid kasutusvõimalusi endise innuga, on vanemad portaali kasutajad suuresti loobumas kodumaise keskkonna pakutavatest võimalustest. Paljud noored, kelle sõbrad olid neile saatnud personaalse kutse asuda sotsiaalse võrgustiku orkut.com liikmeks, kolisid ära rahvusvahelisemasse keskkonda juba paari aasta eest.
Nüüd on juba mõnda aega käimas protsess, kus endised Orkuti kasutajad on sealsest India, Brasiilia ja Pakistani noorte seltskonnast tüdinud ning ümber kolimas maailma ühte suurimasse võrgustikku Facebooki.

Rate on jäänud eelkõige pärusmaaks neile noortele, kel puudub piisav võõrkeelte oskus ja osalt ka tehnilised oskused uutel platvormidel hakkama saamiseks.

Siiski tuleb nii mitmesuguste rahvusvaheliste kui ka kodumaise suhtluskeskkonna kasutajate profiile, postitusi ja fotosid vaadates tõdeda, et paljud Eesti noored on digitaalse kirjaoskuse valguses endiselt düsgraafikud.

Eesti inimarengu aruanne 2008 hoiatab digitaalse kihistumise eest:
Eesti internetikasutajate hulgas kõige levinumad internetis tehtavad toimingud on järgmised: netipanga kasutamine, suhtlemine sõprade ja tuttavatega ning praktilise info otsimine. Kõige vähem iseloomustavad Eesti elanike internetikasutust kodanikualgatustes osalemine, kultuuritarbimine ning osalemine foorumites, blogides, küsitlustes ja kommentaaride kirjutamine. Tegelik digitaalne kihistumine ei toimu seega mitte internetikasutajate ja mittekasutajate vahel, vaid tuleneb paljuski ka erinevatest kasutusvõimalustest ja nende rakendamisest.

http://www.kogu.ee/public/EIA08_est.pdf