Tagasihoidliku asjaarmastajana söandan siiski öelda, et vana hea Salme Masso ja Co. “Valik toiduretsepte” on parim.

Üks rootslaste raamat on kah väga mõnus. Ent kui rääkida kohalikust algupärast (hipsterid ja veganid, te olge praegu vait), siis ikka Salme ja tema retseptid. Aegumatu klassika. Puhtad retseptid ja ei mingeid pilte.

Mu arvates pole päris igapäevaseks tarvitamiseks mõeldud kokaraamatus pilte vaja. Oluline on rääkida asjast – õiged kogused ning täpsed ja lihtsad juhised nende kokkusegamiseks, keetmiseks või küpsetamiseks. Kõik. Lihtne. Julgen üldistada ja väita koguni, et mida võimsamalt on mõne kokaraamatu koostamisel panustatud esteetikale – kunstfotodele, peenele köitele ning toretsevale kirjašriftile –, seda suurema tõenäosusega sisaldub retseptides vastikuid ebatäpsusi.

Kõik katsed olla raamatus jamieoliverlikult mõnus on parimal juhul piinlikud. Toredaid erandeid muidugi leidub, aga üldiselt, kui läheb söögitegemiseks, siis suuremat abi neist raamatuist pole.

Kuid Salme ja ta sõprade toiduraamatust on abi küll.

On üks jama ka seoses mainitud raamatuga. Eks olen seda söögitegemise ajal pruukinud, ikka ja jälle lehitsenud, mõnd asja üle vaadanud, täpsustanud. No ja näppude vahelt (saad sa neid siis alati nii puhtaks) on lehekülgedele kukkunud leivapuru, jahu, pipart ja soola ning mõnusat liharasva, mõni puljongitilk, koorepiisk või äkki ka kalaõlipisar. Pole siis ime, et mingil hetkel sai sellest raamatust endast sedavõrd isuäratav sekser, et mu armas taks Evi, kel oli niigi isupidamisega raskusi, otsustas ühel heal päeval Salme retseptiraamatu ära süüa. Napilt jõudsin jaole. See oli mõni aeg tagasi. Evi on nüüd surnud. Aga “Valik toiduretsepte” on alles. Tõsi, välja näeb ta nagu kapsas.

PS Olen veebiavarustest mõne toidu tegemiseks infot otsides mõneski menukas kokandusblogis kohanud retsepte, mis üks-ühele Masso, Eesmaa ja Küüsveki surematust teosest maha kopitud. Klassika elab ka veebis.