Katja Kettu maailm: Einsatzgruppe C, Lapi sõda, GULAG, Estonia uppumine

Katja Kettu (38) on Soome kirjanduse superstaar. Ta kirjutab kartmatult sõjast, vangilaagritest, reetmisest, ülekohtust, suremisest, grupivägistamisest, meeletust ihast ja jõhkrast seksist. Temaga vestles Priit Hõbemägi.

Räägitakse, et kuulus eesti karikaturist, animafilmirežissöör ja graafik Priit Pärn andis tõuke, et sinust kirjanik saaks. Kuidas see juhtus?

Priit oli minu õpetaja Turu ametikooli kunstiakadeemias, kus ma õppisin animatsiooni. Ka animatsioonirežissöör sai minusosalt Priidu tõttu, sest keskkooli ajal vaimustusin Priit Pärna joonisfilmist „Eine murul“. Üheksakümnendate aastate lõpul õppisingi Turus Priidu käe all. Tema meelest olin ma täitsa hea režissöör, aga ta rõhutas, et peab ka kirjutama. Ja ta aina käis mulle selle kirjutamisega peale. No lõpuks ma ei jaksanud seda enam välja kannatada ja luiskasin, et olen raamatu kirjutanud, kuigi tegelikult ei olnud. Siis tahtis Priit seda muidugi näha. Mul tuligi raamat kokku panna, selleks ajaks oli mul päris suur hulk sahtlisse kirjutatud asju. Priit oli teinud illustratsioone Kari Hotakaise nimelisele kirjanikule. Hotakainen luges mu tekste ja saatis need WSOY kirjastusele edasi. Sellest veel mu kirjanikutee ei alanud, sest kirjastusest öeldi, et oled küll päris paljutõotav kirjutaja, aga nüüd tuleks hakata tööd tegema. Siis läksin Tampere ülikooli kirjandust õppima. Läks veel paar aastat, enne kui minu esimene romaan valmis sai. Kui olin sellega hakkama saanud, siis sain aru, et sellega kõik veel ei lõppe...

Oled elanud ka Tallinnas?

Jaa, elasin Tallinnas 2004. aastal peaaegu terve aasta ja töötasin Joonisfilmis, kus tegin filmi „The Easy Writer“. (Süngevõitu lugu räägib üksikust naiskirjanikust, kes kirjutab meeskangelase endale koju ja saab temaga lapse. Naine kirjutab raamatut ja tegelased liiguvad tema tahte järgi. Kui tema laps saab pliiatsi kätte, siis hakkab aga hoopis ema ise pliiatsi joont järgides liikuma, kuni lõpuks aknast välja kukub. – P. H.) Kõige rohkem meeldib mulle Tallinnas mererand, Miiduranna näiteks on tõesti väga ilus koht. Siis loomulikult vanalinn, Soomes selliseid kohti küll ei ole. Eesti ajalugu on väga rikas ja mitmekihiline ning ulatub palju kaugemale minevikku kui Soome oma – hansakultuur, saksa, rootsi ja rahvusvahelised mõjutused on silmaga näha.