Katk ja koolera, ebola ja pidalitõbi – haigus­puhangud eesti kirjanduses

Ajal, kui koroonaviirus vallutab maailma, vaatas Areeni toimetus eesti epideemiakirjanduse varasalve ja leidis sealt nii katku, koolerat kui ebolat.

Arvo Mägi

„Katk ja koolera. Kilde ajalooketta servalt“,

2003

Katk ja koolera

Katk ja Koolera olevat olnud vennaksed, ühe isa lapsed. Suur Hall oli maad ja merd valitsenud mitu tuhat aastat. Siis jäi temagi vanaks ja kooles. Poisid jagasid maailma omavahel. Koolera saanud Hiinamaa, Türgi ja Kiptuse. Katk võtnud õhtupoolsed maad ja rahvad. Suur Venemaa jäänud kahe vahele, nii et mõlemal sinna asja.

Andrus Kivirähk

„Rehepapp ehk november“,

2000

„Vannud sa seda?“ hüüdis rehepapp. „Sest meie ei näe ju tulevikku, ja kui me kõik surnud oleme, ei saa me kontrollida, kas sa ka oma sõna pead.“

„Vannun,“ ütles katk. „Ja mina pean oma sõna, erinevalt sinust, rehepapp! Mina tean, mida tähendab suuremeelsus ning au.“

„Vannu piiblil!“ palus rehepapp.