Kaunimad lugulaulud
Eesti ballaad. Antoloogia XVII–XX sajand.
Koostanud Arne Merilai.
Tänapäev. 839 lk.
Kui noorele kirjandusuurijale Arne Merilaile määrati 1980ndatel kandidaaditöö teemaks “eesti ballaad”, siis otsustas ta selle uurimisest võtta, mis võtta annab. Ta andis mitmes artiklis väga põhjaliku teoreetilise ja ajaloolise ülevaate ballaadižanri olemusest ja arengust üldse ning eesti ballaadist eriti. Üks tema 1989. a. Vikerkaares (nr 8) ilmunud käsitlus lõpeb imestavate sõnadega: “Näib, justkui oleks gootilik ballaad Marie Underi “Õnnevarjutuse” kaudu välja jõudnud oma maailmaajaloolise lõpetatuseni – ja seda meie, perifeerseks nimetatud kirjanduses!” Et asi ei piirdu lihtsalt ühe kirjandusžanri kulminatsiooniga, selgus aasta hiljem, kui ilmus Merilai monograafiat “Eesti ballaad 1900–1940” (1991). Selle teoreetilises osas selgitatakse, et ballaad ei ole lihtsalt üks kirjandusžanr teiste seas, vaid kujutab endast kogu kirjanduse kvintessentsi, sest selles on sünteesitult ja tasakaalustatult esindatud nii lüüriline, eepiline kui dramaatiline alge.
Kuigi Merilai otse niiviisi välja ei ütle, söandaksin ma tema tollase projekti lihtsustatult (või karikeeritult) kokku võtta järgmisse argumenti: ballaadižanris avaldub kokkuvõtlikult kirjanduse olemus; ballaadižanr jõudis oma ajaloolise lõpetatuseni Marie Underi “Õnnevarjutuses”; järelikult, kogu kirjanduse lõpp leidis aset eesti kirjanduses. Ja mõistagi tõstis niisuguse järelduse võimalikkus eestlasest kirjandussõbra enesetunnet, mida 80ndate lõpul ja 90ndate algul ka väga vaja oli.
Skeptik asuks muidugi kohe argumendi eelduste kallal urgitsema. Kumb neist on kõikuvam? Kui peaks loobuma ühest, jätaksin mina kõrvale esimese eelduse, st kahtleksin pigem ballaadižanri keskses kirjanduslikus tähtsuses (võrreldes näiteks romaaniga) kui Marie Underi loomingu suuruses.
Nüüd on Arne Merilai pannud kokku ühe kõige aegade kõige hoolikamalt koostatud ja huvitavama luuleantoloogia eestikeelsetest ballaadidest. Meenutagem, et ballaadil on õigupoolest kaks keskset tähendust. Peamine neist on tihe ja pingeline lugulaul, vähem levinumas mõttes tähendab ballaad aga teatud stroofivormiga (kindla riimiskeemi ja refräänidega) luuletust. Väited, mis ta nüüd ballaadižanri kohta esitab, on muutunud märksa mõõdukamaks: järelsõna algul tsiteeritakse Rein Seppa, kelle arvates on ballaad tänapäeval nagu Esimese maailma järgne auto, millega on küll kena paradeerida, kuid igapäevaseks sõiduriistaks ei kõlba.
Võibolla on see isegi liiga karmilt öeldud. 20. sajandi maailmaluules on ballaadižanris päris palju häid luuletusi loodud, kuid seda peamiselt rämedas ja robustses röövli- või sõduriballaadi laadis. Rudyard Kiplingi looming mõjutas Bertolt Brechti, Bertolt Brecht mõjutas W. H. Audenit. Romantilisemaid ballaadipäraseid romansse kirjutas Lorca. Käesoleva antoloogia põhjal jääb mulje, et viimase sajandi eesti ballaadis domineerib aga “supernaturalistlik”, folkloristlik ballaad naturalistliku ballaadi üle. Võibolla see ajendaski Rein Sepa karmi hinnangu.
Merilai antoloogia vooruste loetelu tuleks päris pikk. Tegu on tekstoloogiliselt läbimõeldud raamatuga, kus vanade autorite keelt ei ole tänapäevasemaks võltsitud, ning tekstide algandmed ilusti ära toodud. Luuletuste valik on esinduslik, sisaldades kõik krestomaatilised palad, aga ka mitmeid üllatusi – luuletusi, mis on kas avaldamata või raskesti kättesaadavad. Kogumikul on põhjalik ja valgustav järelsõna.
Nende vooruste kõrvale võiks seada ka kaks küsitavust. Esiteks, niigi mahukasse raamatusse on võetud mitmeid tekste (valme, epitaafe, laule jne), mida küll ballaadideks liigitada ei anna. Kuid sellele on koostajal järelsõnas ka oma õigustus olemas: naaberžanride tutvustamine aitab paremini ballaadi omapära esile tõsta. Teine küsitavus, mida koostaja küll samuti möönab, on see, et antoloogia ei sisalda uuema aja laulutekste ega anonüümsete või marginaalsete autorite suuliselt ringlevaid rämeballaade (nt “Vürst Rasvamagu” vms). Neid välistamine tõstab antoloogias liialt esile folkloristlikku kitši – igasuguseid libahunte, puuke, nõiutud mõrsjaid jms tegelasi. Niisiis võib ballaadi-antoloogia kergelt museaalne hõng olla tingitud ka sellest, et ballaadilikke ilminguid on otsitud eelkõige kunstluulest, mitte aga madalamatest rahvalikest žanridest. Kuid samas on seegi valikuprintsiip igati mõistetav, sest ballaadilike tekstide väljatraalimine viimase aja eesti suulise luule põhjakihtidest oleks kindlasti kahjustanud raamatu terviklikkust. Arne Merilai on hakkama saanud väga kiiduväärse raamatuga.
