Keerulised ja põnevad
Võrrelda võrreldamatut? Täiesti võimalik.
Kaks möödunud nädala olulisemat muusikaelamust on nii vastandlikud, et neid on hea esitada just nimelt võrdlusena.
Ühelt poolt Kimmo Pohjose, Trey Gunni ja Pat Mastelotto poolimprovisatsiooniline agressiivsus. Tahtsin just vaielda inimestega, kes müügiedu nimel kleepisid KTU-le külge sildi “progerocki power-trio”, aga vähemalt kontserdi esimene pool esitas just nimelt midagi, mille juured näisid olevat King Crimsoni plaadis “Red”, iseasi, kas see plaat ka päris-proge on. Meeleheitlik jõulisus, punasesse sõitnud osutid; ja samas mänguline lähenemine, kes teab kust ilmuvad sämplid, eneseiroonia ja huumor. Kimmo Pohjonen pole enam soleeriv staar, KTU mõjus tunduvalt terviklikumalt kui eelmisel Tallinna kontserdil. Akordion tundub nagu sellise muusika jaoks loodud olevat.
Võib-olla ei meeldi KTU seltskonnale pidev King Crimsoni seose esitamine, kuid mitu korda mõtlesin, et Pohjonen ja Warr-kitarril paralleelselt nii kitarri- kui bassikäike mängiv Gunn mängivad tegelikult soolosid, mida Robert Fripp natuke teisel kujul juba on mänginud. Ja üks lisapaladest oli tõepoolest nagu Crimsoni loo “Elephant Talk” parafraas. Aga oli ka asju, mida Crimson ilmselt eales ei teeks, nagu Pohjose akordionirihma parandamise tõttu ootamatult tekkinud suupillisoolo või ogar kaerajaanilik rahvatantsunumber lõpus, kaks ameeriklast soomlase lõõtsa saatel tantsimas.
Kui KTU oli agressiivne ja vastupandamatu, siis Heiner Goebbelsi etendus – mille žanrimääratlusega on selgelt raskusi – oli salapärane ja vastupandamatu, kui vaatajal lõpuks õnnestus sellesse kummaliselt fragmentaarsesse maailma siseneda. Elias Canetti tekst, muuseumi kogutud laused kõigest ja eimillestki; Goebbelsi kui kuraatori valitud muusika Mondriaan Quarteti suurepärases esituses ja teadlikult traditsioonilist näitlemiskunsti esindav prantslane André Wilms. Lisaks live-video, kohaspetsiifilised vihjed, nagu Eesti Päevaleht peategelase käes, ja väike helendavate akendega mängumaja, millest sai hiljem suur dekoratsioon ja kujund. Ma ei tea praeguseni, millest see etendus tegelikult rääkis, kas sõnadest, lausetest, nostalgiast, tunnetest või olmest. Aga see jättis mulje. Üha enam usun alternatiivse muusikateatri võimalikkusse; sellesse, et tavaline ooper pole ainus võimalus ühendada teatrit ja muusikat.
