Strateegiliste Algatuste Kesku­se (SAK) 50 arvamusliidri tu­le­vikuteemalist foorumit 29. oktoobril on meedia viimase nädala jooksul käsitlenud peamiselt kahest märksõnast lähtuvalt: majandus­kasv vastandina inim­kesksusele. Millegipärast on kajastuses kõrvale jäänud märksõna ökoloogiline jalajälg – keskkonna­probleemid seoses Eesti tulevikuga – ning väärikuse­tee­ma, millega seminari lõpetas filo­soof
Mart Raukas
.

Kuna teemaarendused olid se­mi­­nari alguses suhteliselt retoorili­sed, pöörasin tähelepanu sellele, mis positsioonilt kõnelejad oma ju­tu esitasid, kes näiteks ikkagi on see abstraktne “meie”, kelle nimel korrati üle legendaarset küsimust: kas “me” siis sellist Eestist tahtsime ja mis on siis see järgmine Eesti, mi­da “me” tahame. Kohal olid ju val­da­valt nn esimese Eesti esindajad, kui­gi probleemina tõstatatud kaks Eestit, seltskond põhiliselt masku­liinne ja eestikeelne. Kelle järg­mi­sest Eestist seminaril üldse räägiti? Ehk­ki on selge, et visionäärluseks on võimeline üsna väike osa ini­mes­test, oleks huvitav, kui edaspi­dises diskussioonis järgmisest Eestist saaks sõna ka mõni arvamusliider väljastpoolt Eesti majandus- ja tea­duseliiti, näiteks mõni mõjukas vene noor või vaene, aga haritud kultuuritöötaajst üksikema.

Akadeemiat esindav Tartu üli­kooli rektor Jaak Aaviksoo rääkis inimkesksusest, pankur Va­hur Kraft tulevikunägemuste realiseerimise hinnast, Indrek Neiv­elt kolklusest, mis seab Eesti (ma­jan­dus)arengu ohtu, ning ette­võtja Toomas Luman professio­naa­lsusest, mida Eestis jätkuvalt napib ja ilma milleta on ettevõtjal üha raskem midagi (majandus­kasvu nimel) teha.

Majanduskasvule orienteeritud ees­märkides on inimene ära unus­ta­­tud ja asfalti eelistatakse Eestis aju­dele – neid Jaak Aaviksoo tõdemusi on meedia juba piisavalt võimendanud. Küllap on eriti inim­kesk­­suse mõte kõigile arusaadav, se­da jagab üha enam ka trügimisest väsinud edukas Esimene Eesti. Mil­les peaks see inimkeskne vaatenurk Eesti edasises arengus seisnema ja kuidas Eesti ühiskond muutuks inimkesksemaks – siin on teema dis­kussiooniks, mida foorumil tegelikult juba ka alustati. 

Et inimkesksuse mõte tuleb just nendest institutsioonidest, kus raha vähem ja intellektuaalset kapitali enam, on samuti ootuspärane. In­tel­lektuaalse kapitali – sealhulgas tea­duse väärtustamine kõlas küll se­minaril, kuid meedias hiljem mi­t­te eriti. Teaduse ja tehnoloogia koos­tööst rääkis Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktor professor Mart Saarma, kes tõstis teadusvaldkonnana, mida eelis­aren­­dada, esile oma eriala. Bioteh­no­­­loogia on Eestis juba praegu arenenud, kuid sellesse tuleks veelgi enam panustada, sest kõiki tea­dus­alasid arendada ei saa. Saarma kui Helsingis töötav teadlane rõhutas teadusse investeeritava raha hulka Soomes. Seal toetab majanduse ja teaduse koostööd ka Strateegiliste Arengute Keskuse analoog SITRA, seda ka materiaalses mõttes – mis võiks Saarma arvates olla ka Eestis SAKi tulevikuülesanne.

Indrek Neivelti arutelu Eesti mõttemaailma kolklusest ja uutest tõmbekeskustest Läänemere re­gioonis põhines traditsioonilisel pro­bleemipüstitusel: kuidas tuleb mõt­lemist muuta, et Eesti majandus ka tulevikus võimalikult hästi ede­neks. Regiooni kaart tuleb Nei­vel­ti meelest mõttes täiesti uutel alustel ümber joonistada, kuna re­giooni keskusteks kipuvad üha enam kerkima Riia, Stockholm ja tulevikus kindlasti ka Peterburi. Tal­linn samas sulab Helsingiga kok­ku. Tartu ja Saaremaa piirkond hak­kab üha enam orienteeruma Riia­le.

Intellektuaalse kapitali spetsia­list Rootsist Leif Edvinsson tõestas oma ettekandes, et Eesti peaks pa­nustama intellektuaalsesse kapitali (haridus­se) ja unustama ajast ja arust idee arendada tootvat tööstust, milles ta nagunii arenenud maa­­dele järele ei jõua. Seega – mit­te rõõmustama tööjõumahukate all­hankeprojektide üle, vaid tulevi­kus ehk isegi importima ajusid näi­teks Hiinast, et just siin välja töötada in­novatiivseid lahendusi. Eesti ühis­kond­likes diskussioonides on prae­gu eesmärgina sõnastatud Eu­roo­pa Liit ja NATO, pikematest aren­­gustrateegiatest suurt ei räägita.

Keskkonnateemat käsitles Den­nis Pamlin, WWF Rootsi üks liid­reid, kes manitses eestlasi tulevikuvisioonides arvestama ka “ökoloo­gi­­­list jalajälge”, mis on väikesel Ees­til üllatavalt suur. Keskkonnateema valgusel äratab õudust näiteks Ind­rek Neivelti mõte, et tõmbe­kes­kus­te muutumisel koliks suur osa eestlastest Lääne-Eestisse ja Saare­maa­le. Et suurte reostajate (Lääne-Eu­roo­pa) puhul on olukord sageli ju­ba pöördumatu, sest loodust on vä­he alles, siis tuleks just uutel tarbi­mis­ajastusse siirduvatel riikidel – nagu seda on koos teiste ida-eu­roopa maadega ka Eesti – mõel­da, kuidas edeneda nii, et kesk­konda võimalikult vähem kahjustada.

Futuroloog ja majandus­tead­lane Eesti Tulevikuuuringute In­stituudist Erik Terk kinnitas in­tellektuaalse arengu asjatundja Ed­vinssoni mõtteid, näidates mõõtmistulemusi, mille kohaselt on Ees­ti innovatsioonivalmiduselt lä­he­da­ne teiste Ida- ja Kesk-Euroopa maa­dega ja jääb kaugele maha Soomest ja Rootsist, mis juhivad Euroopa maa­de innovatsioonivalmiduse ede­­tabelit. See fakt ei rõõmusta Eesti imagoloojaid, kuid peaks pa­ne­ma mõtlema poliitikud. Kui ha­ri­dusse (mis on innovatiivsuse alus) ei panustata, ootab Eestist pigem Por­tugali (Euroopa perifeeria) kui Soome tee.

Filosoof Mart Raukas rää­kis päeva naelaks kujunenud ette­kan­des väärikusest, mis on kõige alus. Väärikus on sünnipärane, se­da ei an­na automaatselt positsioon ja kah­juks on Eestis mõne ameti pu­hul väärikus – Raukas nimetas õi­gu­­semõistmisega seotud elukutseid – kadumas. Väärikust, mitte aga har­­jumuspärast orjamentaliteeti ta­suks eestlastel ilmutada ka seoses Euroopa Liiduga, mille mis tahes tin­­gimustega Eesti ebaväärikalt nõus on. Raukas rõhutas ka, et on ras­ke pealt vaadata, kui naaber – kõi­ge avaramas tähenduses – ei saa en­dale lubada väärikat elu. See mõt­­­tearendus haakub muidugi Jaak Aaviksoo väitega inim­kesk­su­se puudusest Eesti elus.

Raukase esinemine veenis veel ­kord, et kunstiinimesed on visio­nää­­ridena avaramad ja ka veenvamad kui spetsialistid, kes paratamatult takerduvad oma erialateadmistesse.

Foorumi puändiks kujunes me­die­vist Einar Laigna ülesastumine poleemikaks ettevõtja Silva To­min­gaga naisküsimuses. Ni­melt tõstatas Silva Tomingas foorumi alguses küsimuse – missugune on naiste osa tulevikudiskussioonis, viidates tõsiasjale, et esinejate hulgas polnud ühtegi naist (korraldajate sõnul loobusid kutsutud naised küll esinemisvõimalusest). Laigna viitas Eesti põhiseadusele, kus on kirjas, et Eesti riigi eesmärk on rahvuse säilimine, ja nii saab sellest tulene­valt vastuse ka küsimus nais­te osast Eesti tulevikudiskussioonis – lapsi sünnitada. Sellele aplodeeris maru­liselt president Lennart Meri, kelle etteaste jäi küll sooloks. Foorumit juhtiv Jaak Aaviksoo leidis siiski, et niisuguse hea mõttega võikski se­mi­nari lõpetada.

Vahepeal kõrgustes ja tulevi­ku­nä­gemustes hõljunud eesti mõte jõu­dis niisiis seminari lõpus oma tavapärastele maistele radadele ning leidis veelgi kinnitust tõsiasi, et innovatsioonivalmiduselt jääme oma naabermaadest mõnes küsi­mu­ses sajandi kaugusele.

Loe veel: