Kellest saab uus Köler Prize’i laureaat?
Tänavune Köler Prize on järjekorras teine. Eesmärgiks – kui tsiteerida näitusega kaasnevat kataloogi – püüe “demonstreerida, et kaasaegne kunst ei pea ilmtingimata olema midagi “arusaamatut” või ka võõristust tekitavat, et ka “tavainimene” suudab seda mõista, sellega suhestuda ja seda nautida”. Olgu siis nii, ehkki arvan, et enamik näitusekülastajaid on meil ammuilma nüüdiskunstiga harjunud ja võõristust ei tekita see ka. Iseasi on muidugi see, kui palju kaasaegne kunst vaatajat huvitab. See aga sõltub ikka esmajoones kunstnikust. Võime muidugi loota, et väärikas auhind ka laiemat huvi suurendab, nii et igati tänuväärne ettevõtmine.
Selle aasta nominentideks on Eesti Kaasaegse Kunsti muuseum välja valinud taas viis kunstnikku. Nendeks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm, kõik meie kunstielus vähemal või rohkemal määral esil olnud, ja ega preemia nominentideks saagi need, kel midagi arvestatavat varasemast ajast ette näidata pole.
Flo Kasearu on ambitsioonikas, seni valdavalt päevakajalisi teemasid käsitlenud noor kunstnik. Laiema tähelepanu pälvis ta 2008. aastal – ajal mil toimusid intensiivsed vaidlused Vabadussamba üle – aktsiooniga “Vabaduse plakat”, mille käigus paigaldati linnaruumi vaid suurelt trükitud sõnaga “Vabadus” (kuulutame välja konkursi parima lahenduse leidmiseks) varustatud plakateid, millele iga soovija võis lisada omapoolse lahenduse. Ütleme, et see oli kunstniku reaktsioon toona toimunud ning tegelikkuses mitte kuhugi viinud arutelule.
Teine meelde jäänud Kasearu aktsioon (koostöös Andra Aaloe,Aet Aderi ja Grete Soosaluga), millest valmis ka video, oli paar aastat hiljem toimunud “Kunstjärjekord”, mille käigus lubati Tallinna Kunstihoone ette järjekorda võtnud esimesele sajakonnale inimesele 100 krooni. Toimus see “sotsiaalse skulptuuri” vormimine kahe näituse vahel, s.o ajal, mil näitusepinnal ei olnud midagi eksponeeritud. Mäletan, et skeptiliselt meelestatud kunstisõbrad kahetsesid, et seda ettevõtmist ei korraldatud mõne pretensioonika, kuid publikuvaese näituse ajal – siis oleks kasu olnud suurem kui lihtsalt tõdemus sellest, et järjekord Kunstihoone ette tekib ikka ainult siis, kui seal midagi pakutakse.
Uus töö praegusel näitusel on taas päevakajaline, ilmselt siis päästetöötajate arvu vähendamistest lähtunud video “Me oleme teel”, milles päästeauto koos oma meeskonnaga eksleb aegluubis mööda linna. Kahtlemata on tore, kui noor kunstnik kõigele sellele omalt poolt reageerib, aga mis sellest muutub? Tegelikult ju mitte midagi.
Johnson ja Johnsonit (kodanikunimega Taavi Talve ja Indrek Köster) võiks kohati naljaga pooleks pidada meie The Yes Meni kohalikuks analoogiks, kuigi mastaap ei ole päris samaväärne. Alates 2005. aastast on tandem loonud videoid ja lühifilme, skulptuure ja objekte jne.
Kõige pikema vinnaga on neil olnud nn Paldiski projekt, mis peaks kunagi päädima Amandus Adamsoni skulptuuri “Laeva viimne ohe” (1899) paigaldamisega Paldiskisse. Seda markeerivad näitused “Otsustamistahe” (2008) ja “Meistri kutsumine” (2009). Nüüd siis “Idabriis”, mille raames telliti Hiinast Nanwei tehasest nimetatud skulptuuri 2000 polüresiinist suveniirkoopiat, et nende müügist saadava raha eest saada vahendeid tegeliku skulptuuri püstitamiseks. Aga see ei ole lihtsalt niisama – see räägib kõik globaalse kapitalismi haardest, rohujuure tasandil otsustamisest ja veel paljudest pealiskaudse pilgu eest varjatuks jäävatest tähendustest.
Marge Monkolt meenub mulle ikka ja jälle esmalt ta aastate tagune hüsteeriat käsitlev näitus Hobusepea galeriis (“Uurimusi kodanlusest”, 2006). Toona olin selle suhtes kuidagi kriitiline, aga kuna see mulle Monkoga seoses ikka ja jälle pähe turgatab, oli neis eksponeeritud fotodes vahest midagi sellist, mis mul siis kahe silma vahele jäi.
Ning hilisema taustal – pean silmas ta Kreenholmi temaatikat käsitlevaid töid, videot “Forum” (2009) ja lühifilmi “Shaken Not Stirred” (2010) – tundub see ta uurimusliku loomingu varasem pool intrigeerivam ja huvitavam. Kindlasti on kõik see töö ja tööpoliitika värk oluline, kuid see oleks justkui mingi etteantud tellimuse täitmine. Positsioneerumine kunsti rindejoonel. “Calze e collants”, mis uue tööna väljas, justkui kinnitaks seda.
Margus Tamm on mulle kunstnikuna sümpaatne juba “Avangardi” aegadest, ja see transformatsioon, mille ta on aastatega läbinud, ei ole seda vähemaks võtnud. 2008. aasta töö “Blood and Honour (The Haunted History Museum)” esitab Harri Koore ning Jüri Henno materjale. Esimene meisterdab monumente metsavendadele ning saksa sõjaväes võidelnud eestlastele. Teine otsib mingit eestlaste müütilist alusteksti. Lisaks veel filmid mõlemast mehest.
Tamm (koos Argo Peeveriga) on neist kokku seadnud päris naljaka (või siis kurva) installatsiooni. Kõike ei saagi surmtõsiselt võtta, aga ometi esitatakse midagi “reaalset” meie kõrval elavate inimeste arusaamadest ajaloole. Samasse ritta võib panna ka ta uue installatsiooni “House of the 27 Rising Suns”, milles kasutatakse endise tuletõrjuja Teedo Meltsi ehitatud maketti, mille eri paikades võib lülititele vajutades tekkida näiline tulekahju.
pikema loomingulise teega eristub teistest nominentidest Marko Mäetamm. Ta on ilmselgelt praegustest esinejatest kõige nimekam nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Mäetamme loomingulisel teel on olnud mitmeid suundumusi, aga neil pole siinkohal põhjust peatuda, kuna käesoleval juhul on keskmeks n-ö kodused roimad. Nende esitamise osas on Mäetamm olnud pikka aega väga süstemaatiline ning kasutanud peaaegu kõiki kunstnike käsutuses olevaid väljendusvahendeid. “Little Dramas” (2008–2011) on installatsioon, mis koosneb loomapuuridest, nukumööblist ning nukkudest. Viimased on paigutatud erinevatesse asenditesse, mis kõik kujutavad dramaatilist (või hoopis rõõmsat?) letaalset lõppu. “Blue Stories” (2012) on animatsioon, mis tugineb Kunstihoone galeriis 2010. aasta novembris eksponeeritud akvarellidele. Ja ega selleski loos pole midagi heledat.
Ma ei tea, mis toimub kunstnik Mäetamme peas. Igal juhul ta ärritab, ka siis, kui võtta seda kõike pelgalt rafineeritud mänguna. Kõige lihtsam ning “asja tuumast” eemale juhtivam on üritada seda teemat seletada ühiskondlike oludega, nagu tehakse kataloogis: “Mingis mõttes kehastab Mäetamm neoliberaalsetele ootustele kõigest hingest vastata püüdvat produkti, kes saab igal juhul hakkama, ja samas neoliberalismi viimse piirini aetud, hulluvat ohvrit.” Mis ohver see Mäetamm siis ikka on? Minu arvates on ta hea mängur ning kunstnik, kes võtab – kui sellest teemast on viimasedki elumahlad välja pigistatud – ette sootumaks midagi uut. Tegelikult ei maksakski täna kuraatoritel enam kunstnikke nii väga oma maailmanägemise raamidesse suruda – see ei ole kummalegi poolele eriti produktiivne tee.
“Köler Prize 2012. Nominentide näitus” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 10. juunini 2012.
Köler Prize’i võitja kuulutatakse EKKMis välja 26. mail 2012.
