Kerglaselt professionaalne kaos
Kuressaare Linnateatris esietendunud ja nüüd mujalegi Eestimaale jõudvat lavastust esitletakse kui pöörast taskumuusikali ja teravmeelset vaatemängu. Pöörane ja teravmeelne see tõepoolest ongi, nii et tegemist harvaesinevalt täpse reklaamkirjeldusega. Parimaks määratluseks peaksin organiseeritud kaost; tegemist on mõneti eufoorilise lavastusega.
Mida meile siis õigupoolest näidatakse? Näidatakse tuntud lasteraamatu ühte versiooni kuulsa inglise kultusbändi “The Tiger Lilliese” muusikaga, mida lapsi väga vaatama ei oodatagi. 18.sajandi kasvatusteooriad – kui laps lutsib oma pöidlaid, siis parim lahendus on need lihtsalt kääridega otsast lõigata – on piisavalt jaburad, et tekiks absurdiklassikatega võrdväärne teos. Kogu lavastuse õnnestumisel mängib olulist rolli näitlejate rõõm puhtast mängust. Ilmselgelt naudivad külalisnäitlejad teha midagi tavapäratut.
Järjekordselt on külalislavastaja Christian Römer Saksamaalt (lavastanud VAT Teatris ka “Jumal on DJ”) keerutanud tolmu üles eesti lavastamistraditsioonilt. Tõesti, midagi seletamatut teeb sakslane teisiti, mõlemad lavastused erinevad traditsioonilisest eesti teatrist (viimase olemuse üle võib muidugi vaielda).
Kuna tegemist on muusikaliga, siis juba olemuslikult on muusika kohal ja antud lavastuses ka domineerib. Siinkirjutaja kuulub nende inimeste hulka, keda muusikaliarmastajaks tituleerida kuidagi ei saa, kuid muusikal “Kolumats” rokkis. Muusika ei olnud mingi tavaline nipsasjake, vaid tähtis tähenduste kandja. Oluline on ka muidugi muusika elav esitus, siinkohal suured kiidusõnad Eve Pütsepale, Rivo Laasile ja Mart Soole (viimane tegi meeldejääva rolli ka VAT Teatri lavastuses “Kivid”) väga elava kohalolu eest. Muusikuid ei unustanud lavastaja mitte ära, nagu muusikalides sageli juhtub, muusikud “Kolumatsis” on etenduse aktiivsed kaasosalised, nii metatasandil (looväliselt lugu oma muusikaga kommenteerides ning lavatöölistena) kui ka fiktsioonisiseselt tegelastega kommunikeerudes. Juba mainitud kaos väljendub ka muusikas. Kõlavad kõikvõimalikud stiilid rahvalaulust bluusini, popist klassikani.
Oluliseks ühenduslüliks nii lugude kui muusika vahel on tinglikult nimetades jutustajad: sadistlik medõde (Katariina Lauk) ja Sven Kuntu (külalisena “Eriti Kurva Muusika Ansamblist”). Viimane mängis enam-vähem iseennast, kuid ta sobis Kolumatsi-kompotti kui rusikas silmaauku. Kes on näinud mõnda “Eriti Kurva Muusika Ansambli” kontserti, teab millest ma räägin. Märksõnadeks ülim teatraalsus, nauding Mängust ja professionaalsel tasemel laulude esitus. (Tähelepanu sõnale “esitus” – Sven Kuntu mitte kunagi ainult ei laula, tähtis on just nimelt laulude esitamine.) Selge on see, et Kuntu sai väga pretensioonika osaga hiilgavalt hakkama ning ilma temata oleks see olnud üks hoopis teine lavastus.
Mis puutub sadistist medõesse, siis metateatraalsus on sellegi tegelase võtmeid. Katariina Lauk on oma VATi-lavastustega (ka “Lend üle ookeani”) näidanud oma geniaalset ümberkehastumisvõimet - kas mitte see võime ei näita näitleja headust? Igatahes on nad Kuntuga paras paar: leidlikud, rõõmsad, kerglaselt professionaalsed.
Lisaks lavastajale on välismaine külaline ka lavastuse kunstnik – Jacqueline Gunn Suurbritanniast. Laval näidatakse meile külluslikku teatrit, seda eelkõige kostüümidega (kanalik-lendurlik lapsetooja-kurg, pooletoobised vesipead-korporandid, justkui Jamaicalt kohale toimetatud rasta-Kolumats). Mööblit on laval vähe ja see on nauditavalt polüfunktsionaalne, ei mingeid Eesti teatrilavadel kohustuslikke laudu ega toole. On vaid üks kapp, diivan ja aegajalt ka operatsioonilaud, mis võtavad endale kõige uskumatumaid funktsioone. Lavastusvõtted rekvisiitidega on ülileidlikud. Kohati ei peeta gravitatsiooniseadustki miskiks.
VAT Teatri “Kolumatsist” mõeldes ei saa üle ega ümber koreograafiast, üldisest liikumisjoonisest. Olen harjunud eesti muusikalide kohati professionaalselt särava, kuid peamiselt igava koreograafiaga, VAT Teatri näitlejad näitavad aga midagi täiesti enneolematult. Mõelge, milline võiks välja näha professionaalsel tasemel esitatud 4. klassi kehalise kasvatuse tund? Just sellisena võiks kirjeldada “Kolumatsi” koreograafiat. Ennekuulmatu? Kui tahate teada, kuidas see välja näeb, minge teatrisse.
“Kolumatsiga” võrdväärselt võrreldavat eesti teatris praegu ei ole, ometi haakub lavastus kuidagi teiste VAT Teatri ettevõtmistega. Teatri varemgi märkimist leidnud avatus ja paindlikkus jätkuvad. Möönan, et antud lavastus on pretensioonikas ja tavatu, see ei pruugi meeldida kõigile ja nii mõnigi kord on sein halva ja hea maitse vahel õhukesest papist, kuid minu arvates ei astuta kordagi halva maitse poolele üle.
Heinrich Hoffmann "Kolumats".
Lavastaja Christian Römer (Saksamaa).
Kunstnik Jacqueline Quinn (Suurbritannia).
Muusikajuht Rivo Laasi.
Koreograafia Marge Ehrenbusch.
Osades Katariina Lauk, Garmen Tabor, Margus Prangel, Sven Kuntu, Tanel Saar, Margo Teder, Janek Sarapson.
Ansambel Mart Soo, Eve Pütsepp, Rivo Laasi.
VAT Teatri etendus.
