Kerttu Soans. "'Olivia ja esimene maailm"'. Väike Vanker. 68 lk.

Lapse maailma sisseelamine on tavalisel täiskasvanul üsna raske. Seal nähtava või aimatava kirjeldamine on veel raskem ülesanne. Kerttu Soansi debüütraamatus jõuab autor ülesande lahendusele vahel väga lähedale, vahel mitte niivõrd. Väga lihtne on panna kirja prototüübi - siinne Olivia on kindlasti üks pärislaps, mitte fiktsioon - tegusid ja sõnu, keerulisem on jõuda selle tagant lapsepõlveseisundite uuesti üleelamiseni. Täiskasvanu püüab saavutada lõpplahendust, konkreetset üldistust, tihti mingis tuntud sõnastuses. Laps ei süstematiseeri oma muljeid nii; ja tema jaoks on tihti väikestel asjadel globaalne tähendus. Soansi tekstis on hästi kirjeldatud argipäevareaalsus, selle kõrval oleval hämaramal alal on usutavuse kõrval ka täiskasvanutele nii omast veendumust, et nad teavad, mida lapsed mõtlevad.

Silmapaistvaks õnnestumiseks muudavad selle raamatu aga Urmas Viigi illustratsioonid. Need ei ole magusad nagu tüdrukuraamatu puhul oleks loogiline, nad on tehnoloogiliselt huvitavad, kõrvuti on nii arvutipildid kui traditsioonilisem joonistus; mulle meenub helge aeg, mil lasteraamatuid illustreerisid Vello Vinn, Naima Neidre, Vive Tolli, Andres Tolts... Nikerdatud akvarell pole ainus võimalus, tõestab Viik.