Kevad 2003. Salongisotsialistid ja kapikauboid
Kevad 2003. Salongisotsialistid ja kapikauboid
Esto TV rezhissöör Andres Maimik uurib eesti intelligentsi vaimu seisu
„See kevad tuleb kuidagi teisiti, “ kirjutas armunud Hendrik Visnapuu 1918. aasta erutusest pakitseval kevadel. Olgugi, et värsirea ootusvärskus on Savisaare propagandamasinas pilastatud, on õhus tajuda võnkeid. Hormoonid pulbitsevad globaalsel mänguväljakul. Suured narratiivid on tagasi. Vasakpoolsus, humanism, rahuvõitlus, kodanikualgatus pole enam liigsest pruukimisest viledaks kulunud ideoloogilised konstruktsioonid. Nüüd on nad verelõngaga võitluslipule tikitud. Protestimisest on saanud noorsugu ja libertiine ühendav elustiil. Demonstreerimine on fun, protestimine on sexy. Megastaarid võtavad patsifistlikke poose. Alasti modellikehad moodustavad linnaplatsile rahumärgi, Hollywoodi superstaarid rüütavad end mustadesse tualettidesse, saksa päkapikudisko kanal Viva+ esitleb nüüd ennast .... (rahumärk) pluss.
Aga kui palju on globaalse zeitgeisti vibratsioone tunda meie tillukeses konnatiigis? Lörtsist ilma ja jõustruktuure trotsivaid aktiviste on liikvel vaid näpuotsatäis. Autode kummulikeeramine, lippude põletamine ja muu meeleavaldajate kohustuslik eeskava jääb pigem vennasrahvaste kanda. Eestlane eelistab sohvas lesida, vorstivõileva mugida ja CNN-ist rindeteateid kuulata: „Mis see meie asi on, mis nad seal madistavad. Palju olulisem on mitte maha magada hetke, millal tuleb talvekummid suvekummide vastu välja vahetada“. Ka riigitegelased uhkustavad oma rehepapiliku argikavalusega – hoiame targu madalat profiili, sest meie, okupatsiooni-ikkest pääsenud, teame, et maksab tugevama õigus. Ja üldse on parem, et kui keegi tähele ei paneks, kuidas me siin nurgas omaette vaikselt krõbistame.
Midagi nagu oleks siiski teistmoodi. Riigikogu valimised ja Iraagi sõda on sundinud positsioneeruma võimust võõrandunud ja maailma asjadesse apaatselt suhtuvaid kodanikke. Delfi poriväljad on tõeline lahingutanner ameerika pooldajate ja vastaste vahel. Uudsuse ebamäärane tõotus realiseerub uue poliitilise jõu suursuguses esilepurskes. Ülev kujund plekitutes ülikondades noortest lõvidest kuulutamas kadu vanale ja korruptiivsele poliitikale on vahetamas välja vana, pudenema kippuvat ikooni Savisaarest kui rahva päästjast. Tõsine eesti pürjel kortsutab kulmu, sest kord on käes ära. Tänavatel võimutsevad degenerandid, klubides kondavad dekadendid, poliitikasse on pugenud sullerid, kes sõlmivad maffiaga kahtlasi diile. Kusagil Mesopotaamia deltas aga kiristab hambaid Kuri Murjan, kes võib tulla meiegi tuppa ja kusta meiegi kappa. Anno 2003 tunneb rahvas, et aeg on küps uue korra maksmapanekuks, nulltolerantsi täiemõõduliseks rakendamiseks. Verinoored karjääripoliitikud Res Publicast on külma kõhuga rakendanud rahvahulkades levivad meeleolud oma poliitilise tuleviku tugisammasteks.
Intellektuaalid, tundlikum osa rahvast ja ühiskonna lakmuspaber, on samuti jagunenud leeridesse. Viimaste valimiste eel ületas uudiskünnist kaks ühiskirja, mis määratlesid tekkinud veelahkmed. Parempoolne intelligents (milline kurioosne oksüümoron!) kogus enne valimisi allkirju parempoolse jõudude ühinemise toetuseks. Paljusõimatud Jaan Kaplinski kiri eesti välispoliitika pugejalikkuse vastu aga sai enda taha teise osa eesti intellektuaalidest. Suurte reservatsioonidega võiks esimesi nimetada kapikauboideks, teisi aga salongisotsialistideks.
Kapikauboi on konservatiiv humanistinahas, humanitaar, kes piinlikuse ja imetlusega tunnistab puhast jõudu kui argumenti. Ta on rahvuslikult meelestatud haritlane või angloamerikanist, kelle jaoks on läänelikud väärtused, demokraatia, isikuvabadused ja inimõigused ülimad väärtused. Samas on kapikauboi on hetkel mõneti kimbatuses – intellektuaal, kes peaks seisma inimkesksete väärtuste kaitsel, peab järsku õigustama vägivalda. Ratsionalist kiidab irratsionaalsust ratio võidukäigu nimel, inimõiguste mahatallamist inimõiguste levitamise nimel. Kapikauboi argumentatsioon on sama skisoidne, kui sõda, mida ta kaitseb – koloniaalsõda demokraatia ekspansiooni nimel. Üks kapikauboist peatoimetaja täidab juba pikemat aega oma kultuurilehe pindasid mõtisklustega, miks on väike võidukas sõda vajalik. Kuigi kapikauboi on enamasti parteitu, tundub ta hindavat rahvuslik-konservatiivset suunda (Isamaaliit) või liberalismi (Res Publica). Mõned kapikauboid on elukutselised solvujad ja sulehaarajad, kelle emotsioonitiineid avaldusi avaldatakse ajalehe kirjade rubriigis.
Patsifistidest kolleegidesse suhtub kapikauboi küpse üleolekuga. Neid nimetatakse roosadeks idealistideks, kes kahjustavad eesti huvisid globaalsel malelaual. Kuku raadio „Keskpäevatund“ kasutab veelgi koloriitsemat sõnavara, nimetades Kaplinskit ja tema kaasvõitlejaid Moskva käepikenduseks. Vaevalt on rahukirjale allakirjutanud isikud Rein Rauast Olari Eltsini vaimustunud, et neid väljakujunemata maailmavaatega noorukiteks peetakse. Ka parempoolsed vaimurid Berk Vaher ja Arvo Valton ei rõõmusta kindlasti, et neid kommunismi taganutjatena kujutatakse.
Pärast parempoolse parteide toetuseks kirjutatud nn. neljakümne kirja tõtles Enn Soosaar vabandama, et kiri ei olnud niivõrd parempoolse poliitika toetuseks, kuivõrd demokraatlike ja euroopalike parteide toetuseks, st. Savisaare vastu. Aga fakt on see, et suur osa eesti vaimureist on omaks võtnud ideoloogia, mida mujal kannavad pudukaupmehed, börsispekulandid ja õnneotsijad. Et eristuda merkantiilikute ja sotsiaaldarvinistide ridadest, on ameerikast eksporditud selline hübriidmõiste nagu kaastundlik konservatism. Meenub kuidas skandaalne ameerika dokumentalist Michael Moore korraldas oma saates „The Awful Truth“ võistumängu kõige kaastundlikuma konservatiivi nimetusele. New Yorgi börsimaaklerid loopisid tordiga kodutuid ning kõik olid happy, kodutud said söönuks ja „kaastundlikud“ konservatiivid oma punktid kirja.
Uudismõistetega ärplemisest tõsisem tendents on aga see, et uuskonservatiivne mõtteviis ruulib kõikides ühiskonnakihtides. Parteide intellektuaalid kuulutavad sünnitamist kui naise kohust isamaa ja rahvuskehandi ees ning emadust kui naise peamist, et mitte öelda ainsat elurolli. Kunstikriitikud kurdavad, et nad on väsinud moodsast kunstist. Filmikunstis ruulivad propagandistlik „Nimed Marmortahvlil“ ja rahvapärane „Vanad ja Kobedad“, teatris teevad ilma muusikalid, reklaamis aga kordub üks ja sama süžee – õnnelik tuumikpere istub ümber õdusa köögilaua ja tunneb rõõmu uuest tootest.
Sõnad „eksperimentaalne“, „avangardne“ ja „teedrajav“ tekitavad iroonilise tõrjerefleksi ka haritud kunstitarbijas. Teenekas saksa valgustusliku filosoofia eestkõneleja väidab tõemeeli, et „kunstiteose peamiseks mõõdupuuks on tema propagandistlikkus“. Vana satiirik aga moondub moraalijüngriks, jutlustab intellektuaali väärikusest ja vastutusest ning näeb iroonias rahvusliku jõuetuse jooni.
Paistab, et haritlaskond hakkab tasapisi leppima eesti kui poliitilise ja kultuurilise ääremaaga, kus kaine „talupojatarkus“ ei lase meil vastu võtta midagi uut, mis poleks laias ilmas läbiproovimata ja keskteest irduv.
Õnneks on üks ahtake grupp, kes kapikauboide ja konservatiivide laiutamisele veidigi vastupanu osutab. Need on tugitoolianarhistid, šampanjahumanistid ja salongisotsialistid. Salongisotsialist on ajastutundlik õpetlane, euroopalik kosmopoliit, kes elab valuliselt läbi kõike, mis meie ümber sünnib. Ükski laias ilmas toimuv sündmus ei möödu temast jälgi jätmata. Ta võtab sõna, kirjutab petitsioone, avaldab arvamust, vajadusel korraldab isegi aktsiooni. Hea hariduse saanud salongisotsialist ei pruugi olla päevagi füüsilist tööd teinud, aga ta teab peast kõiki itaalia tööliste võitluslaule. Salongisotsialist seisab inimlikkuse eest, ta võitleb pehmete väärtuste ja puhta elukeskkonna eest, kaitseb kaitsetuid ja sõitleb vägevaid. Salongisotsialistid on narodnikute järeltulijad, kes võivad oma tõekspidamiste pärast võib ta minna laanetagusesse elama, künda hõlmikadraga ning lõpetada seebiga pesemise ja Microsoft Wordi kasutamise. Ta sõidab jalgrattaga, tarbib second hand riideid ja loomulikul teel kasvatatud toiduaineid ning ehitab oma hoovile tuulegeneraatori. Ta hoolib.
Kui vaid keegi tema hoolivusele vastaks... Salongisotsialisti suhe maailmaga on ühepoolne armastus. Maalähedus on vaid vabalt valitud elustiil, mitte paratamatus. Pehmeid väärtusi ja tagasihoidlikku tarbimist saavad praktiseerida heaolumaade elanikud, kelle täis kõht ja rahakott annavad kindlustunde keeldumiseks.
Salongisotsialist on sageli snoob, kes huvitub eelkõige omaenese ideedest ning intellektuaalsest elamusest, mida pakub kaunilt vormistatud mõttekäik. Elul on pakkuda tõsiusklikule salongisotsialistile ainult pettumusi ning maailm ei muutu mingilgi moel paremal paigaks. Salongisotsialisti riivab, et rahvas ei hooli ideedest, ei näe perspektiive, ei taju asjade ambivalentsi. Salongisotsialist aimab, et kui sotsialistlik sotsiaalpoliitika aitaks vaesed järjele, siis ostavad nood kogu raha eest vihatud suurkorporatsioonide tooteid või jooks end lihtsalt surnuks. Tõeliste prolede kirsakrigin võib salongisotsialisti lausa ära ehmatada. Rõhutute lõpmata hala muutub kõige kaastundlikuma kuulaja jaoks lõpuks väljakannatamatuks sotsiaalpornoks.
Meie salongisotsialistide erakonna Mõõdukate suhted töörahvaga on nagu prillidega nohiku külgelöömiskatsed koolidiskol. Oled just tüdrukule koksi ostnud ja alustanud oma tarkade mõttekäikudega kui nurga tagant imbub välja ambaal, kes teeb su kaaslasele lausa mõnitavalt labaseid ettepanekuid, pakub raha ja astmelist tulumaksu ning salongisotsialist jääb jälle üksi.
Liigne intelligents on Mõõdukate häda võrreldes Keskerakonnaga. Nad lihtsalt ei mõju mehiselt.
Õnneks võib salongisotsialist alati kikilipsu ette siduda ja minna salongi oma muret heasse veini uputama. Sest üldjuhul töötab ta heapalgalisel kohal või omab stipendiumit mõnes välismaa ülikoolis. Maailmaparandajalike vaadete eest makstakse üldjuhul hästi. Mitmed salongisotsialistid armastavad meid hurjutada ja juhendada heaoluühiskonna turvalisest embusest.
Võitlus suurkorporatsioonide ja neoliberalismi vastu, feminism ja vasakpoolsus on kui liikmekaart moodsate inimeste klubisse. Aga see on klubi kuhu võiks juba kuuluda, kõigest sinisilmsusest ja lõualaksutusest hoolimata. Kasvõi puhta enesetunde pärast. Sest salongisotsialist ei saa niipeagi reaalse võimu ligi ning säilitab seetõttu oma neitsilikkuse.
