Kohkumatult: “Mandariinid” toob otsekohese karmusega vaataja ette 1990ndate alguses grusiinide ja abhaaside vahelise sõja igapäeva – varitsused, ootamatud õhkimised, marodöörluse ning vaenupoolte vastastikuse julmuse. Foto: Allfilm

Gruusia stsenaristi ja režissööri Zaza Urušadze mängufilmi pealkiri “Mandariinid” ja filmi temaatika tuletab kõigepealt meelde inglise kirjaniku Lawrence Durrelli Küprosel sajandeid kõrvuti elanud kreeklaste ja türklaste vahelisele vaenule pühendatud reisikirja “Bitter lemons” (“Kibedad sidrunid”; 1957). Linateose tegevustik raamistub ajavahemikku 1992–1993, Abhaasia-Gruusia sõjalise vastasseisu keskmisesse faasi.

Sõjaajaloolises mõttes antakse üsnagi veenvalt edasi tollase, valdavalt kindla rindejooneta vastastikuse sissisõja iseloomu: varitsused, ootamatud õhkimised, marodöörlus ning vaenupoolte vastastikune julmus. Ühesõnaga – näeme suuresti naturaalmajandusse tagasilangenud fragmenteerunud ühiskonna vaevalist toimimist. Eriti õnnestunult on suudetud luua üldisest ebakindlusest johtuvat ohutunnet, mis väljendab end ootamatus, sageli surma külvavas vägivallas. Film on ülimalt maskuliinne, ainsat – noort ja ilusat – naisterahvast võib silmata vaid ühel värvifotol: sürrealistlik meeldetuletus täiesti teistsugusest, imelisest sõjaeelsest elust.

Täpselt kujutatakse ka ajaloolist tausta: üksjagu põhjakaukaaslasi sõdis tõepoolest abhaaside poolel. Reaalses elus oli selliseks tšetšeeni välikomandör ja terrorist Šamil Bassajev. “Mandariinides” esineb aga Ahmedi-nimeline tšetšeeni rahvusest palgasõdur Giorgi Nakašidze esituses. Viimane muide ei võta isegi kontvõõra külalisena söögilauas mütsi peast. Ilmselt põhjustab siinsele filmivaatajale üksjagu küsimusi Mikhail Meskhi kehastatav Gruusia valitsusvägede sõdur Nika, kelle kujul on tegu justkui sõjakauge humanitaariga. Ent Gruusia olustikus ei olnud säärane vabatahtlik sugugi erandlik. Kogu selle iidse maa ühiskondlikku elu märgistab tugev teatraalsus, olgu selleks näiteks lõbus laudkond, kunstielu või ka sõda ja poliitika. Eks niisugune mõtteviis on paljuski ka põhjuseks, miks võimule on saanud lausa ekstreemsed riigipead – ekstsentrilised natsionalistid Zviad Gamsahhurdia ja Mihheil Saakašvili. Ajaliselt nende vahel valitsenud kohaliku kompartei endine juht Eduard Ševardnadze oli vaat et igati mõistuspärane, mõõdukalt korrumpeerunud president. Igal juhul mõjub palju lühema riikliku traditsiooniga Eesti Vabariigi toimimine praeguse Gruusia omast oluliselt veenvamalt …

Ent tagasi filmi juurde! Abhaasia eesti külas elav kindlameelselt sõnaaher puusepp Ivo (Lembit Ulfsak) suudab säilitada üldinimlikult eetilise hoiaku ümbritseva elu suhtes, mõjudes kohati lausa nagu mingi pühak, kes on üle isegi suurimast isiklikust tragöödiast – grusiinid tapsid ta poja. Viimaks suudab Ivo oma kodukatuse all omavahel lepitada suurimad verivaenlased: haavatud grusiini ja tšetšeeni.

Kas tegemist on režissööri liialdusega? Teatavas mõttes kindlasti, ometi ainult teatavas mõttes, sest erinevalt Gruusiast taastati Eestis iseseisvus vereohvriteta. Kaukaasia rahvastel, eelkõige nende eliidil, oleks meilt selles suhtes üksjagu õppida. Ent Ulfsaki rollisooritus on igati professionaalsel tasemel – kuid olen näinud temalt veelgi meisterlikumaid esinemisi.

Tõeliselt paeluv on aga “Mandariinides” Elmo Nüganeni mängitud Markus. Tema mängu üldsüžeeline sarnasus “Vargamäe” ja Jaan Kruusvalli “Vaikuse vallamajaga” on ilmne. Mõningate ullikese iseloomujoontega maalähedane Markus hukkub täiesti mõttetult, kuna ei suuda end lahti rebida oma eksistentsi alusest – mandariinide kasvatamisest.

Seotus oma kodukoha ja maaga on aga loomulikult igihaljas kunstimotiiv. Ja enamikule kolmandat-neljandat põlve Abhaasias elanud eestlastele asub nende tõeline hingeline kodumaa ka praegu ikkagi seal, viljapuuaedade ning viinamägede keskel. Viimane tõsiasi tuleb filmis selgelt esile.

PS Omaette mõistatust pakub “Mandariinide” rütm: see on väga eestilik. Kuidas suutsid meie näitlejad ennast nii loomutruult kehtestada?

Muide, mandariine hakati Gruusias laialdaselt müügiks kasvatama alles Nõukogude võimu ajal, Lavrenti Beria initsiatiivil.


“Mandariinid”

Režissöör ja stsenarist Zaza Urušadze. Operaator Rein Kotov. Kunstnik Thea Telia. Kostüümikunstnik Simon Machabeli. Osades Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Mikhail Meskhi, Giorgi Nakašidze, Raivo Trass jt. Produtsendid Ivo Felt ja Zaza Urušadze. Esilinastus Thbilisis, Gruusias 15. oktoobril 2013 ja Tallinnas 31. oktoobril 2013.