Rahvuslike tüvitekstide kallale asumine on alati paras pähkel. Juhan Smuuli Kihnu Jõnn istub kahtlemata eestlase alateadvuses, kartmatu ja jäärapäine meremees, laevajuht jumala armust, nagu diplomeerimata kapten (seetõttu metskapteniks hüütud) Enn Uuetoa (1848–1913) seda oli.

Nii nagu iga põlvkond lavastab oma „Hamleti“, on ka „Kihnu Jõnn“ saanud mitmel kümnendil oma näo ja sisu.

Kõhetu Jörgen Liik ei assotsieeru küll varasemate legendaarsete Kihnu Jõnnidega nagu tüüakas Lembit Eelmäe (Jaan Toominga lavastus Ugalas 1980) või soolaheeringana sitke Jüri Järvet(Tallinnfilmi „Metskapten“ 1971) – pigem esindab Liik sellist optimistlikku lets-do-it-kaptenitüüpi, kellel ühel hetkel Telliskivi loomelinnakus pinksi mängimisest kõrini saab.

« Avalehele 0 Kommentaari