Kihnu pulmad inimkonna kultuurimonumendiks?

Miks ei tohiks Eesti laulupidu esitada rahvakultuuri monumendina? Colombiast UNESCO meediakonverentsilt saabunud Mark Soosaar teab.

Paar aastat tagasi otsustati UNESCO peakorteris Pariisis, et tuleb hakata kaitsma ka ebamaist, mittekombatavat ehk vaimset kultuuri. Keegi ei osanud siis pakkuda täpset sõna, millel leiduks sarnane juur kõigis keeltes. Esialgu jäi tööterminiks “intangible heritage”, mis Silveti järgi on “mittekombatav pärand”. Eesti keeles on tuumale kõige lähemal siiski väljend “pärimuskultuur”.
Mullu valis UNESCO kõrge žürii valja inimkonna suulise ja pärimuskultuuri esimesed üheksateist meistriteost, mida tuleb hoida erilise hoolega. Silmaterade hulka sattusid gruusia mitmehäälne meestelaul, sitsiilia traditsiooniline nukuteater, ristimägi Leedus, zapara keel Equadori vihmametsades, tuhandeaastaste kultuuritraditsioonidega turuplats El-Fna Marrakeshis, Oruro karneval Boliivias… Kõiki neid kultuurimonumente iseloomustab konkreetse autori puudumine, pärimuslikkus, mütoloogilis- kosmoloogiline tähenduslikkus ning reaalne oht kaduvikku variseda. Selles valguses peaks olema arusaadav, miks UNESCO on kategooriliselt tagasi lükanud Baltimaade püüdlused oma riiklikke laulupidusid nimistusse esitada… Uusi kandidaate ootab UNESCO käesoleva aasta 30. juuniks ning suur rahvusvaheline žürii valib välja järgmised meistriteosed 2003. aasta suveks. Kas Eesti märkab välja käia oma etnose viimased veel elus algrakud Setumaal ja Kihnus, seda näeme peagi. Tundes Kihnu kultuuriruumi rohkem kui Setu oma, julgen arvata, et saare pulmakombestiku paigutamiseks inimkonna pärimuskultuuri meistriteoste hulka on põhjust küllaga. Jõuluajal kosjadest algavasse ja kuni jaanipäevani kestvasse rituaalide ahelasse on põimitud suurem osa kihnu folkloorist, mütoloogiast ja ka käsitööst. Küsige Ingrid Rüütli käest, kui ei usu!

Salakuulajana tean, aga ei tohiks reeta, et Colombia kavatseb esitada UNESCO-le seekord Barranquilla karnevali. See kütkestavalt rahvalik, suuresti lapsi kaasahaarav muistne traditsioon Kariibi mere kallastelt on jalgu jäänud jänkide massikultuurile ning kolumbialased loodavad, et rahvusvaheline tunnustus aitab kaasa karnevali ellujäämisele. Seepärast on mõistetav, miks Colombia kultuuriminister kasutas vana äraproovitud nippi – vedas 350 maskeeritud lauljat ning tantsijat mitmesaja kilomeetri kauguselt kohale, et konverentsil osalejate ja Pariisi peakorteri nomenklatuuri ühise õhtusöögi ajal oma riigi kandidaati eksponeerida...
Preili Araceli Morales Lópeziga on Colombial vedanud. Sellist kultuuriministrit, kel jätkub aega kolm päeva järjest kohati sõnamulinaks kujunenud konverentsist osa võtta ning pilvedesse lendajaid maa peale tagasi tuua, ühes sügavalt korrumpeerunud riigis ma küll ei lootnud leida. 40 miljoni elanikuga ja hirmsa narkoliiklusega kaetud Colombia on eriti raske riik juhtida. Kas kujutate ette maad, kus pealinnas sajab lund ning rannikul valitseb igavene Eedeni aed? Ja sellel maal elab 83 põlisrahvast, kel kõigil on oma keeled ja kultuuriruumid? Ja põlisrahvastele lisaks veel Aafrikast, Aasiast ja Euroopast sisserännanud kultuurikogukonnad! Igaühel neist oma soovid ja ambitsioonid…
Cartagena oli kunagi Kariibi mere lõunaranniku laguunide äärde ehitatud konkistadooride kindluslinn, nüüd aga on ta Miamiga võistlev aastaringse suvitamise meka. Hotelli Caribe aias jalutavad hirved ning pistavad sulle niiske nina sülle, kui hommikust sööd. Hiljem, konverentsi ajal, lendavad süsimustad harakad aknast sisse ning mitmevärvilised papagoid naeravad selle peale kriiskavalt. Mehhiko telekanali pealik Froylan López soovitab pärismuskultuure pista kuhu vähegi võimalik – kas või seebiooperitesse! Ta on üles nokkinud UNESCO ühe postulaatidest – põlisrahvaid ja nende pärimuskultuure ei tohi panna klaaskupli alla, nad peavad saama areneda koos muutuva maailmaga. Mida aga ette võtta olukorras, kus kontrollimatu turism, looduse kasuahne hävitamine ja kiirenev industrialiseerimine päev-päevalt harvendab maailmakultuuri mitmekesisust? Kuidas suunata pärimuskultuuride arengudünaamikat nii, et see ei läheks vastuollu UNESCO ülddeklaratsiooniga kultuuride paljususest?

Meie teemaks Cartagena konverentsil oli “Meedia ning pärimuskultuurid”. Alaska rahvaste suur tundja Sean Topkok võrdles põliskultuuri jäämäega, mille nähtava osa moodustavad tants ja rahvariided ning mille suurem, varjatud osa koosneb loodustunnetusest, ilma- ja taevamärkide lugemisest, toitumisest, vanemate-laste suhetest, mustrikeelest ja paljust muust, mis kokku moodustavadki vaimse kultuuriruumi. Mitmed Alaska suguharud on internetti oma vanemate õpetussõnu üles riputanud, Kanada põlisrahvastel on suisa oma telekanalid. Kuivõrd on aga ühe rahvakillu vaimne pärand inimkonna ühisosa? Ehk kuivõrd lubatav on näiteks rahvamuusika ning rahvuslike mustrite kasutamine massikultuuri-tööstuses?
Brasiilia Ülikooli professor Jose Jorge de Carvalho arvas, et on viimane aeg sisse seada autorikaitse folklooripärandile. Brasiilia ongi juba vastava seadusloome kallale asunud. Usbeki parlament võttis vastu pärimuskultuuri kaitse seaduse sügisel 2001, samal ajal andis Dominikaani Vabariigi president välja dekreedi folkloori kaitsmiseks. Neis riikides pole muusikamänedžeridel enam lihtne rahvamuusika autoritasusid oma taskusse pista… Kaugel on lood Euroopas, meil pole nagu midagi selles valdkonnas kuulda olnud?
Muidugi ei kaitse seadused iseenesest esivanematelt päritud kultuuripärle. Enamik konverentsist osavõtjaid nägi ohtu ameerika telekanalite kaudu levitatavas pealiskaudses ning kommertsiaalses suhtumises kultuuriväärtustesse. UNESCO-l on küll õnnestunud kokkuleppele jõuda, et lähitulevikus annab Discovery Channel eetrisse 150 kaheminutilist klippi hääbuvatest keeltest, kuid see projekt võib samuti kujuneda pealiskaudseks ratsutamiseks rahvakultuuride kalmistul. Elevantidel, madudel ning delfiinidel on praegu kolm ülemaailmset kanalit – Discovery, National Geographic, Animal Planet. Kui palju kanaleid aga on inimlaste põliskultuuridel?
Tõstsin selle küsimuse konverentsi fookusesse tänu heale juhusele, kuna üheks päevaks anti arutelude ohjad minu kätte. Õnneks leidsin kohe mõttekaaslasi Peruu, Trinidadi, Jamaica ja teiste väikeriikide meediainimeste hulgast, kes samuti pole rahul suurriikide hegemooniaga telemaastikul.
Tõepoolest – globaalset televõrku valitsevad praegu MTV, CNN, BBC, Deutsche Welle, prantslaste TV5, ameeriklaste History Channel. Loodus- ja spordikanalid edastavad saatjariigis valitsevat ideoloogiat. Esikohal on muidugi ameeriklaste maailmanägemus ja hoiakud ning ega seal palju ruumi teistele kultuuridele ei jäägi. Seepärast sai välja käidud idee UNESCO taevakanalist, kus igal liikmesriigil oleks võimalik pariteetsel alusel eetriaega saada. UNESCO peakorteri ülesanne oleks vaid programmi koostamine ning levitamine, iga maa rahvustelevisioon ning sõltumatud tootjad aga peaksid olema valmis saateid ja filme loovutama. Eestis ja Skandinaavias, kus dokumentaalfilmid sünnivad niikuinii peamiselt riiklikul finantseerimisel, on seda lihtsam korraldada – toetuslepingusse kirjutatakse lihtsalt vastav tingimus sisse. Arutelude käigus selgus, et mujal, kus riiklikud filmitoetused puuduvad (näiteks enamikus Ladina-Ameerika riikides), on ka valmisolek olemas, sest aastakümnete jooksul on mu kolleegid tootnud filme, mida pole ostetud kommertskanalite poolt ning mille kultuuriväärtus on aegumatu...

Ühel hommikul, kui olin koos päevatõusuga Kariibi meres ära supelnud ning magustoiduks vaatasin pikemat intervjuud Deutsche Wellest, pidin jahmatusest pikali kukkuma. Mongoolia peaminister, vastates soravas ja intelligentses inglise keeles saksa reporterile, arvas tema feodaalse maa arengu peamiseks takistuseks olevat asjaolu, et suur osa elanikkonnast elab nomaadidena steppides. Sestap on Mongoolia valitsus otsustanud maaelanikud linnadesse kolida! Ma ei uskunud oma kõrvu, sest isegi kommunistid rääkisid vaid maa ja linna lähendamisest, mitte maaelu likvideerimisest! On ju ammutuntud tõde, et rahvuslik folkloor sünnib maal ja sureb linnas. Põhjus on hästi lihtne – iga rahva iseloom ja tema kultuur sõltub suuresti seostest loodusrütmidega.
Viimasel õhtusöögil, mida samuti valvasid relvastatud automaaturid, arutasime juba konkreetsemalt kõigi rahvaste kultuurikanali loomise ideed. Kas mitte UNESCO TV ei võiks saada selleks rahvusvaheliseks ümarlauaks, kus arutatakse kõigi rahvaste silme all visa kannatlikkusega, kuidas hoida nii kombatavaid kui mittekatsutavaid kultuuriväärtusi? Kus lõpmatu järjekindlusega hoitakse silma peal nii Talibani kätte jäänud skulptuuridel, Mongoolia karjuste mitmehäälsel kõrilaulul kui ka juba kümmekond aastat varjusurmas lebanud kuulsal kihnu pulmal?
Meie konverentsi lõppdokumenti kirjutatigi ühemõtteliselt: “Alustada UNESCO ülemaailmse telekanali loomist.”
Oli hea lootusrikas tunne üle Atlandi tagasi koju lennata.