Kiljuvalt vaimustav Rio
Viimasel ajal on eestlased käinud Brasiilias peamiselt kahel põhjusel: sambakarnevalil ning imetlemas 1950-60ndate tipparhitektuuri Brasílias. Tegelikult pole pea tühjale kohale rajatud moodsat pealinna siiski päris omaks võetud, reaalseks kultuurielu- ning meelelahutuskeskuseks on jäänud ikka Rio de Janeiro. Rio on ka praegu São Paulo järel riigi suuruselt teine linn, kus elab üle seitsme miljoni inimese. Kardinaalselt erineva etnilise ning kultuurilise taustaga kohalikud nimetavad end cariocadeks. Terminiga tähistati alul sealkandis onnides elanud heledanahalisi (päikesekarva) mestiitse, prantsuse meeste ja indiaani naiste järeltulijaid.
Kuigi linn on tõepoolest hiiglaslik, siis on selles üpris hõlbus orienteeruda. Mugav on hääletada end bussi peale, mille lisaks numbrile on varustatud suures kirjas sihtpunkti nimetusega ning ka loetelu aladest, mida läbivad. "Lonely Planeti" sarja konservatiivne reisijuht võrdleb aga brasiillaste sõidustiili vormeli-sõitjatega, hoiatab taskuvaraste eest ning soovitab taksot kasutada. Karastunud tallinlasena tundub mulle aga jutt selle maa erilisest kuritegevusest ülespuhutuna. Vastupidi: kuigi tänavatel kohtab palju prostituute ja kurval kombel koos väikelastega kerjavaid naisi, on tänavavalgustus Eestist oluliselt etem ning ka korravalvureid on liikvel päris palju. On lihtsalt loomulik, et võrreldes asulaga toimub suurlinnas palju rohkem rööve, õnnetusi jne.
Rio de Janeiro kubiseb heast arhitektuurist. Ometi ei ole linnas ühtki ehitist või keset, mille külastamine ja mainimine oleks kohustuslik. Ka Rio üks sümbolobjekte art déco stiilis avali kätega mahedailmega Kristus ei paista suurt kuhugi ning ei ole seega nii "kohalolev" ning domineeriv kui filmide ning postkaarditööstuse põhjal arvata võiks.
Paljud lopsaka dekooriga 19. sajandi lõpu ning 20. sajandi alu linnamajadest on alles ainult välisfassaad, mille taga haigutab tühjus või tegutseb hoopis ajutine kohvik või kila-kola pood. Seevastu 1950ndatest alates on linna ehitatud mitmeid monumentaalseid objekte nagu Moodsa Kunsti Muuseum (1953-58, Affonso Eduardo Reidy) ning heroiliste kujudega II maailmasõja memoriaal. Tuttav saksa päritolu Mehhiko esteetik Katia Mandoki võrdles raskepärast esindusarhitektuuri õlgu võdistades stalinismiga. Mulle seevastu sümpatiseeris nende hoonete mastaap ning efektne skulpturaalsus. 20ndal sajandil on lisandunud ka esinduslik ärikvartal, kus pilvelõhkujate vahel kõrgub veidi kitšilik betoonobjekt, kuid kohalikku, suhteliselt religioosset elanikkonda arvestades mõistatav ehitis, Püha Sebastiani katedraal (1976, arhitekt Edgar Fonseca). Ilmselt võiks maja tõestada, et ka tänasel mammonakultuse ajastul püsib kristlik kirik jätkuvalt konkurentsis.
Otse luksuslike hästiturvatud elamute kõrval paiknevad mäenõlvadel favelad. Need on agulid, mis koosnevad kõikvõimalikest kättesattunud materjalidest valmistatud majalobudikest. Favelades elavad peamiselt sisemaalt linna elama tulnud inimesed, kes põllumajandusreformide ebaõnnestumise tõttu kodukandis tööd ega maad ei saanud ning kes loodavad ehk Riost veidigi paremat elu leida.
Täiesti omaette maailma moodustavad Rio de Janeiro rannad, mille hulgast võiks nimetada näiteks Ipanemat, Copacabanat, Lebloni ja Flamengot. Uno Loobi tõlgendusega laulust “Tüdruk Ipanemast” on meilgi üks Rio randadest tuttavaks saanud. Kõigi rannaprominaadide äärde on jätkunud hotelle, restorane, baare ning ostukeskusi. Isiklikuks lemmikuks kujunes kiiresti pea viie kilomeetri pikkune Copacabana, mis pole küll nii šikk kui Leblon ja Ipanema, kuid näib ilmselt kesklinna läheduse tõttu ka külmal juulikuisel talveilmal ärksam ning veidi vähem snoobitsev.
Rio on üheltpoolt loogiline, teisalt taas väga sopiline, hõrk ning raskesti hõlmatava tekstuuriga. Õhtul avavad uksed prostad õllekad, kus kõrvuti telekaga tihti kuuleb ka päris laulu. On suisa uskumatu vaadata, et nagu muusikalides hakkavad inimesed kohvikutes ning restoranides samba ning bossa nova rütmis tantsima ja kaasa laulma. Elava, pigem tänava- kui kõrgkultuuriga haakuvate kihistustega kõrvuti kohtab ülimat pompöössust ning ametlikkust. Näiteks olid XVI Rahvusvahelisel Esteetika Kongressil auvalves pidulikus vormis mereväe kadetid ning avatseremoonial esitasid lapsed peotantsu rahvuslippudega. Raske on ette kujutada seevastu kedagi sinimustvalgega kaera-jaani vihtumas.
Linnaehitusest veelgi mõjusam on Brasiilia vapustav loodus. Hunnitu ookean, mäed, lopsakad palmid, liaanid, bambused, kõikvõimalikud lilled. Rio on justkui paradiisiaed, kuid mitte malbe ning sulnis nagu Aadami ja Eva aegadel, vaid pigem võrgutav Lilithi Eeden.
Napoleoni sõdade ajal pages Portugali kuningas João VI koos õukonnaga Brasiiliasse Rio de Janeirosse ning ei soovinud sealt enam hiljem lahkuda. Saan temast täiesti aru.
FOTOD: KARIN PAULUS
NITERÓI KAASAEGSE KUNSTI MUUSEUM: 1996 valminud Brasiilia kõige kuulsama arhitekti Oscar Niemeyeri (sündinud 1907) kummaline seenemoodi maja Rio satelliitlinnas on vaid üks näide vanameistri viimase aja loomest. Samasse on kohe-kohe valmimas tema büroo kavandatud lainekujuline kirik keraja abihoonega.
LAGUNENUD ILUDUS: Rios on väga palju uhkeid hooneid, mis on väga laokil. Kuid hea arhitektuur pidadagi olema just see, mis jätab kauneid varemeid. Siiski on mitmed majad täna teinud läbi renessansi. Näiteks mõnes ripakil villas tegutseb kunstikeskus, teisal on jällegi antikvariaat ühtlasi restoran.
TÜÜPILINE VAESTERAJOON – FAVELA: Agulites elavad paljud linna elama tulnud maainimesed. Kas ka Eestis on oodata samasugust nähtust või on meie põllumajanduse olukord helgem nagu võiks järeldada kinnisvarakülade põhjal Tallinna ning Tartu lähiümbruses?
LAPA ON ÜKS RIO KESKUSTEST: Kaasaegsete ärihoonete kõrval annab linnale jumet koonusjas Püha Sebastiani hiigelkirik (1976). Selle lähedalt jookseb 18. sajandil valminud Vana-Rooma hiilgeaegu meenutav akvedukt, mida mööda sõidab vana-aegne ilma usteta tramm Santa Teresasse.
MAAILMAKUULUS RAND COPACABANA: See rannarajoon on tõeline Brasiilia turismikese, Ipanema ja Lebloni kõrval muidugi. Pildil on näha ka jalakäijasõbralikku dekoratiivset mosaiikset tänavakatet. Muster meenutab veidi Rakvere uut keskväljakut ja vastupidi.
RIO DE JANEIRO
1502 – kuna Portugalist Brasiiliasse seilanud Gaspar de Lemos pidas suurt lahte ekslikult jõeks, sai linn just sellise nime.
16. sajandil rajasid prantslased sellele kohale püsiasustuse, kuid hiljem domineerisid piirkonnas portugalased.
17.,18. sajandil sai Riost tänu suhkruroo ning kullaeksportimisele suurlinn
1763 saab Riost koloonia pealinn
1807 –1821 paiknes Rios kogu Portugali õukond.
1922 kuulutas Portugali prints-regent Pedro Rios Brasiilia iseseisvaks keisririigiks
* Rios on vähemalt 7 miljonit elanikku (cariocat)
Kaanetüdrukuks on filmidiiva Carmen Miranda (1909-55)
Carmen Miranda sündis Porugalis, kuid juba 1911 kolis tema pere Brasiiliasse. 1920ndatel hakkas ta laulma klubides, raadios ning teatrites ja salvestas oma esimesed plaadid. 1932 debüteeris kohalikus filmis, kuid rahvusvaheline kuulsus tuli alles 1940ndate Hollywoodi muusikalidega. Lisaks sellele, et Carmen Miranda oli kaasajal Brasiilias väga populaarne laulja, pälvisid kogu maailma tähelepanu tema Bahia (ajalooline suhkruroo kasvatuse keskus, kus neegerorjade tõttu on siiani tugevad aafrika kultuuri mõjud) stiilis glamuursed kostüümid, mida tänagi fännid järele teha püüavad. Miranda kandis kübaraid ning turbaneid muinasjutuliste vanikutega, mis koosnesid näiteks banaanidest, apelsinidest, lilledest, pärlitest, teokarpidest. Lisandusid võrratud sõrmused, käevõrud, kaelakeed, siidseelikud ning rüüsidega pluusid. Miranda on teatud mõttes süvendanud stereotüüpset ettekujutust Lõuna-Ameerika naisest kui eksootilisest kuriositeedist. 1976 avati Rio de Janeiros arhitekt Affonso Eduardo Reidy projekteeritud muuseum.
