Kinode likvideerimise aeg
Kino Sõprus pannakse kinni. Kino Kosmos müüakse maha.
Lubage küsida härrased, mis toimub? Ons kätte jõudnud kultuuriasutuste likvideerimise teine laine? Esimese ropsuga läksid Eha, Kaja, Rahu, Võit, Koit, Lembitu, Helios, Pioneer. Kino Ehal on hästi läinud, seal tegutsevad pudi-padi poed, kasiino ja kangadzungel. Hoopis sitemas seisus on kino Helios Tallinnas ja Ateena Tartus, mis on lihtsalt lagunema määratud. Heliose põrandal on isegi sama sodi, mis tekkis sinna sulgemispeol. Maja närib vamm ning varsti tuleb ta lihtsalt maha tõmmata. Kogu Heliose kvartali omaniku, kinnisvaraarendaja Toomas Tooli geniaalne arendusstrateegia seisneb selles, et ta paneb majad lihtsalt seisma. Mis mõte on remonti investeerida, kui magusate maatükkide hind nagunii järjest suuremaks tiksub.
Kas sama saatus ootab kinnisvaraärimees Margus Fingile kuuluvat kino Sõprust? Vaevalt, kindlasti leidub ettevõtlikke ärihaisid, kes kinokultuuri asemel hakkavad uhkes hoones edendama kasiinokultuuri. Lugesime kokku, kolmesaja kinotooli asemele mahub ruumi 300 mänguautomaati, koos vahelaega isegi 600 tükki, mille käivete kõrval kinopileti tulud tunduvad kärbsemustana elevandisõnnikul. Kosmose asemel aga saab korraliku mahutavusega selvehalli ehitada. Rahvas vajab tsirkuse asemel leiba. Aga lihtsal kinosõbral on sellest muidugi vähe lohutust.
Nüüd on seis selline, et 400 000 elanikuga Tallinnasse jääb praktiliselt üks tegutsev kino, sellal kui 560 000 elanikuga Helsingis tegutseb neid 46.
Võiks ju lihtsameelselt küsida, kas polnuks nutikam tühjalt seisvates kinosaalides (nt. Helioses) kino edasi näidata. Aga kinomees Hannes Lintrop tegi mulle kord numbrite keeles selgeks, et näiteks Kinomaja saali tühjana hoidmine on majanduslikus mõttes tulusam, kui seal kino näitamine. Äriloogika järgi on kõik OK.
Aga küsimus on selles, kas avalik elu käib ainult äriloogika järgi. Kas kogu avalik linnaruum kuulub härrastele Margus Fingile, Toomas Toolile ja Viktor Kaasikule? Kas Tool ja Fink ehitasid vanalinna? Kas avalikud teenused piirduvad ainult toidu-, tarbe- ja luksuskaupade ostu-müügiga, ning kõik mittekasumlikud teenused suretatakse kõikvõimsa äriloogika alusel välja?
Ma saan aru kui ärimehed ja nende kiiluvees seilavad majandusajakirjanikud võtavad kõiki eluvaldkondi äriloogika järgi. „Tugevam jääb ellu“, „kiired söövad aeglasi“ ja „asja otstarbekuse määrab tema rentaablus“ on äripiibli kirjakohad, mida ei rakenda ainult kinnisvarahaid, vaid viimasel ajal ka riigiametnikud, sealhulgas kultuuriametnikud. Lõdva randmenõksuga erastatakse järjekordne suurobjekt, huvitumata, mis sellest hiljem saab. See, et linnaruumi tuleb seaduslike vahenditega reguleerida, et kultuuriobjekte peab vajadusel doteerima, et ärihuvide ja avalike huvide konflikti korral tuleb asuda avalike huvide poolele, on ametnikule (kes muideks tahab ka hästi elada) idealistlik huina-muina.
Kuid nördinud kodanik haarab sule ja meenutab põhiväärtusi. Kas pole linnavõim mitte selleks, et kaitsta linnakodanike huve, sealhulgas ka kultuurihuvidega vähemuse huve? Linnavara ümber sumisevad ärimehed tahaks aga kogu avaliku linnaruumi enesele kasumit teenima panna ja linnavalitsuse ülesanne on seda jõudumööda takistada. Miskipärast on aga kujunenud vastupidine tendents. Tallinna võimukolle on alati lummanud kõrgendatud ärihuvidega isendeid. Tamm, Metsamaa, Salu, Fink, Lepikson, Ott, Lepp, Mõis, Palts on ainult veepealne osa on sellest linnavalitsuseks nimetatud äriühingu ajaloost. Sestap on jäänud mulje, et linnavalitus kaitseb enamasti iseenda, oma sõprade ja rahastajate huve, astudes avalike huvide vastu.
Aga on ka selline võimalus, et avalikkusel polegi muid huvisid peale lõputu tarbimishuvi. Et nõukogude aja viimaste aastate kultuurijanu, kus pungil saalid vaatasid kinos Pasolini retrospektiivi, raamatute tiraazhid ulatusid sadadesse tuhandetesse ja Sirp käis igal korralikul eesti perel, oli vaid ajutine anomaalia, vabaduse aseaine. Vangistusest pääsenul on esimene mõte korralikult kõht täis süüa. Ja see isu kestab ja kestab ja kestab. Võiks ju arvata, et kui esmased vajadused on rahuldatud, tekib ka isu kvaliteetse meelelahutuse ja vaimutoidu järele. Aga paraku võtab see kõik määramatult aega. Ja kui kord tekikski isu millegi vähem-materiaalse järele, pole enam anumaid, millest süüa.
Otsustajad on hakanud aru saama, et kultuuri mõttes on Eesti Euroopa ääreprovints. Soros tõmbab rahad välja, filosoofiateoste sari pannakse kinni. Ajalehtede kultuurilisad muutuvad elustiili lisadeks, Linnahall müüakse maha. Kaasaegsed popstaarid Eestit ei külasta, pankurid ei anna laenu meelelahutus- ja kultuuriprojektidele. Ja viimasedki üksikinod suletakse.
Kultuuriametnikud on ise kaasa aidanud selle infrastruktuuri kadumisele. Kultuuripoliitikast on saanud kinnisvaraäri sünonüüm, kusjuures ebapädeva kinnisvaraäri sünonüüm. Tallinnfilmi võimsatest hoonetekompleksidest on praeguseks alles jäänud üks tuba ning müügirahast jätkus vaid nibin-nabin vanade võlgade kustutamiseks. Kultuurministeeriumi hoone müüs Fink kohe poole kallimalt edasi. Siin seal tõuseb jutt telemaja müügist ja rahvustelevisiooni sulgemisest. Loomulikult pannakse avalikkuse rahustamiseks lepingusse klausel hoones tegutsevate kultuuriasutuste kaitseks, aga segaste edasi-tagasi äritehingute ja juriidiliste nõksakatega see haihtub peagi. Nutikas ärihai kasutab ära lihtsameelseid ametnikke. Ja siis saab Margus Fink ülbitseda, et teda ei koti avalik arvamus ja Viktor Kaasik hiioblikult kuulutada, et omanik ei pea kannatama kultuuritegelaste omakasu pärast.
Kummaline on aga kutseliste kinotegelaste apaatne leplikkus praegusel kinode likvideerimise ajastul. Kirjarahvas lööb Rahva Raamatu likvideerimisega seoses lamenti ja korraldab meeleavaldusi. Devil’s advocate Viktor Kaasiku peent sihverplaati ähvardab rammus vahukooretort. Ka teatrisõbrad pahandaks kindlasti kui näiteks Draamateater müüdaks Rema1000 ketile.
Tõstatasime Jaak Kilmiga kino Sõpruse küsimuse filmiajakirjanike ühingus, aga valitsev seisukoht oli, et kõik on juba nagunii otsustatud, mis me ikka lolli mängime. Prantsuse cine-file´ide protestiaktsioonid ummistaks Concorde´i väljaku, itaalia kinokriitik loobiks süütepudeleid, aga eesti filmikriitik püüab mütsilodu pihus aidamehe ees koogutada. Kui kriitik vaikib alistunult kinoteatrite sulgemise ajal, siis tõlgendatakse seda kui avalikkuse esindaja nõusolekut toimuvaga. Loomulikult ei peata hädakisa likvideerimisprotsesse, aga vaikimine annab tuleviku tehinguteks avalikkuse mandaadi. Meeleavaldamine on kodanikuühiskonnas arvamusliidri kodanikukohus.
Kröösuse elu tuleb ebamugavaks muuta. Kui Viktor Kaasik telestuudios higistama hakkab ja Margus Fink varjab end ihukaitsjate seljataha – on seegi väike töövõit. Klassiviha ei ole ainult kommunistide privileeg
Ometi käib kogu sahkerdamine ajal, kui üha enam räägitakse korraliku art-house-kino vajalikkusest. Ja Sõprusel on ometi kõik eeldused olemas selleks saada ning võib olla ka Kosmose väikesel saalil. Siin on töötav projektsioonitehnika, siin heas korras saal ja mugavad toolid ning rahvas mäletab, kus antud kino asub.
Loomulikult räägib minus ka annus omakasupüüdlikus. Filmitegijatena on meil ambitsioonikas plaan oma loomingut eesti kinodes näidata. Aga kus sa näitad, kui kinosid pole? Või puuduvad väärikad alternatiivid. Kui eesti film tahab end kinos näidata, siis tuleb tal valida valikuta vabaduste seast: a) suure levifirma kõrge piletihind ja kommertslik imago hoiavad eemale kõige lojaalsema osa publikust, b) sõltumatu kinolevi, mille promokanalid on jõuetud ja kinosaalid olematud ning mis välistab massivaataja juurdepääsu filmile. Olukord on selline, et kahest ellujäänud levifirmast on ainult ühel oma kinovõrk. Kinoomanik võib monopoli õigusega kehtestada piletihindu ja jõupositsioonilt dikteerida tingimusi. Kui ta üldse suvatseb muidugi eesti filme levitada.
Tegelikult pole mäng veel läbi. Kinokultuuri allakäigule saab piiri panna peapeltsebuli endaga - erakapitaliga. Vana kooli rahajõmmide kõrvale on tekkinud kiht noori kultuurihuvidega ärimehi. Kui mõni neist riskiks rajada asutise, kus saaks muude aktiviteetide kõrval ka ilmarahvale häid filme näidata. Mina ja mu kolleegid oleme omalt poolt valmis loobuma 50% piletituludest. Härrased Haavel, Tamm, Lõhmus, Jalakas, Pakk ja Mäeots – tehke oma panused, kinokunst väärib päästmist. Minu e-mail on andres@kuukulgur.ee
Elus on muudki olulist peale mammona: Artikli autor Andres Maimik noorte putinlaste keskel Moskvas.
