Kirjanik loeb: Ene Mihkelson “Torn” (2010)
Lugedes Kivisildniku inversioonitiinet mõõdutundetut ülistuslaulu “Torni” kohta augustilõpu Arkaadias, tuli tahtmine sülitada. Õnneks olin aga luulekogu juba läbi lugenud. Mõned Kivisildniku tsiteeritud readki pliiatsiga alla kriipsutanud. Püüan neist selles loos hoiduda. Ei saa ma sest Kivisildnikust aru – päris hea kirjanik, aga arvustajana kui miljonimängu jackpot’ist. Sellised arvustuslikud ülistuslaulud tekitavad ju igas vähegi normaalses lugejas tõrke. Aga nagu öeldud, olin ma kogu juba lugenud. Raamat on hea, isegi väga hea. See kõvakaaneline pole meie lähiminevikku käsitledes miskit moodi võrreldav Paju & Oksaneni propagandapoeemiga, milles kõige taga olevat hirm. Ei saa aru, miks meie valuprobleemidest peavad leivanumbri tegema mingid “poluvernikud”, mitte aga eesti kirjanikud, kes kirjutavad eestlastele, mitte lihvitud lurjustele läänes, kellele tuleb kõik puust ja punaseks ette teha.
Mulle lähvad korda sellised Mihkelsoni read luuletuses “Kaerahelbepuder nisukliidega” nagu “Kolmandat võimalust sellele maale / minu eluajal ei anta” või “Ma tean seda hirmu Seda vihjeid täis / vaikust / Märkan tänast endiste reetjate ülistust” või siis “Kaheksakümnendail pidi saabuma kommunism / Õnneks tuli midagi muud kuid see maapealne vabadus / viiv mugandus võidukihutamises ja varguses / ja nüüd on kriis”. Need on igati etemad kui Paju & Oksaneni kokkuklopsitud hirmust mööda rääkiv telliskivi.
Mihkelson julgeb öelda “…Mistahes järeltänitus on kohatu / Aga vaevast kõnelema peab et katkestada / ohvriks olemise ülistus Surm ei ole eimiski” ja küsida: “Kelle au on autuse ajastul tähtsam”, ja taas küsida: “Kas on jätkusuutlik me hirm Kas meie ahnus / on puhas Ohvritunded tõesti nii süütud” ning siis väita: “Me teeme näo et loodame Et tõde äratab surnud / kuid tunneme hirmu eelkõige eneste ees”.
Puudutasin siin vaid ajaloolise mäluga seotud luuletusi. Kogu on aga laiem. Selles leidub looduslüürikatki, rääkimata surmast, igavikust ja unest. Eriti meeldiv oli kohata Mihkelsonis inimest, kes Milorad Pavi?i “Kasaari sõnastikku” lugenud. Mõni luuletus meenutas Brodskit, mõnest hõngus Viivi Luike. Eelkõige aga kordumatut Mihkelsoni. Ja ehkki ma pole selliselt vormistatud luule austaja (ei saa ma, lööge või maha, sest realõpu sõnade poolitamisest aru), olen ma kahe käega alla kirjutamas tõigale, et tegemist on enam kui tõsiseltvõetava koguga.
