Mastodon (promofoto)

Mastodon. Nagu nimi, nii bänd. Ei, mitte ainult muusika raskuse poolest. Mastodon on tõeline töömeeste bänd. Kui nad muusikat ei teeks, siis nad paneks Soomes majadele aknaid ja lükkaks nädalavahetusel grilli püsti.

“Me oleme tagasihoidlikud,” ütleb ühe praegu maailma suurima metal-bändi bassist ja laulja Troy Sanders. Vaikselt ennast üles töötanud ja samm-sammult suuremaks kasvanud Mastodon jätab laiv-klippidest küll tugeva mulje ja tagasihoidlikkus pole just esimene sõna, mis meenub

Oma silmaga võib seda eelajaloolist looma näha 19. juunil, kui nad annavad Rock Cafés oma kõigi aegade esimese Eesti kontserdi.

Tere! Kas sa vihkad neid pressipäevi?

Eiii… Tegelikult mitte, sest need on õigel eesmärgil tehtud. Peab ju inimestele kuidagi teada andma, et me sel suvel tuleme.

Teid on aastate jooksul nimetatud peaaegu iga stiili esindajaks, alates hardcore’ist ja lõpetades sludge’iga. Kas sellel on üldse tähtsust? Või teile meeldib inimesi segadusse ajada?

Meile meeldib muidugi hoida üleval teatud segadust, aga kokkuvõttes on mul alati olnud tunne, et tegemist on rock’n’roll’iga.

Meid inspireerivad väga-väga paljud muusikastiilid, mis võimaldab meil olla selline… mitmemõõteline bänd. Võime kirjutada rokklugusid, mis põhinevad tõeliselt ilusal akordide progressioonil, samas väga raskeid metal-lugusid, psühhedeelset rokki… Hea on ühelt stiililt teisele hüpata oma muusikas, sest me ise kuulame ka kõike.

Kas sul on mingeid oma lemmikuid, mida teised bändis ei kuula?

Ei, sest kui me kunagi kõik neljakesi kohtusime, siis oli meie ühendavaks jõuks just muusika. Bachist ja Beethovenist Björki ja Bee Geesini. Ja kõik, mis sinna vahele jääb. 80ndate pop-rokk, 70ndate klassikaline progerokk, 60ndate jazz, 90ndate grunge, elektroonika. Mitmekesisus ühendas meid, ja me lihtsalt tahtsime mängida teistega, kes seda jagavad. See meid kokku tõigi.

Tundub aga, et viimane plaat “The Hunter” on selgelt eelmistest sirgjoonelisem rokkplaat…

Absoluutselt. Seda on palju lihtsam seedida. See oli üks äärmiselt stressivaba lindistamine, peab ütlema, ja tervitatav käiguvahetus eelmisest plaadist “Crack the Skye”, mis oli äärmiselt tehniline.

Kas see oli teadlik kursimuutus?

Jah. Pärast eelmist plaati ei soovinud me teha järjekordset pikkade ja keeruliste lugudega albumit. Samuti oli osa kohti neis lugudes väga raske laivis mängida.

Seekord üritasime alustada puhtalt lehelt ja asja rohkem nautida, mitte peaga vastu seina tagudes üritada asja valmis saada. Äärmiselt teraapiline lähenemine.

Ja produtsendiks valisite Mike Elizondo, kes on rohkem ju tuntud kui hiphopimees, teinud koostööd Dr. Dre, Eminemi ja paljude teistega.

Jaa, aga tal on samamoodi muusikalised teadmised tohutud. See oli meile kõige tähtsam. Meie demode pealt meeldisid talle rasked lood sama palju kui kergemad ja ilusamad lood. Me tahtsime lihtsalt kedagi, kes oleks kõigi saundide suhtes väga avatud.

Võib-olla ta isegi vedas teie kõlapildi kuidagi rohkem lahti.

Ta sai meist aru nii individuaalselt kui bändina, ja see oli igati täiuslik koostöö. Ja kui ma nüüd plaati kuulan, siis see tundub mulle suur ja julge ja lihtsalt… sonic awesomeness.

Kuidas sa võrdleks omavahel Mastodoni stuudios ja laval?

12 aastat tagasi sündisime tuuribändina. Sellest ajast peale oleme igal viimasel kui aastal olnud kuus kuni üheksa kuud aastast tuuril. Sellest on saanud meie töö ja me sööme, magame ja elame koos Mastodoniga reisides. See võtab muidugi parajalt läbi ja paneb füüsiliselt tõsiselt proovile, kui sa pead olema pidevas liikumises, magad alati ratastel, liikuvas bussis. Me saame aru, et see on õnn, kui on võimalik sellist elu elada. Mõnedel hetkedel on väsitav ja teistel jällegi täiesti seda väärt.

Millised on põhilised muutused praeguse ja kümne aasta taguse aja vahel, kui te bändiga alustasite?

Ma arvan, et me oleme nüüdseks väsinud (naerab). Kui alustasime, siis olime väga erutatud ideest astuda mikrobussi ja viia oma muusika inimesteni. Sellest hetkest peale on kõik ainult kasvanud. Maailm on väga suur ja tundub, et meil on veel väga palju näha.

Kes teil sõnu kirjutab?

Trummar Brann põhiliselt, aga ka mina ja teine kitarrist Bill. Enamasti koostöös teistega.

Sõnad on Mastodoni eripära suur osa. Kõik need sürrealistlikud-abstraktsed lood, nagu “Capillarian Crest”...

Jaa, meile meeldib hoida sõnu veidrana. Selle loo osas pole mul küll vähimatki aimu, millest seal juttu on, sest mina seda ei kirjutanud.

Kas metal peaks üldse olema populaarne? Võib-olla kaotab ta nii oma ohtlikkuse?

Metal’i mängimise eesmärgiks pole kunagi olnud populaarsuse saavutamine. See on alati olnud mässajate poolt põlemise ja vihaga mängitud muusika, neile, kes mõtlesid samamoodi. Ma ei tahaks, et väga raske muusika saaks äärmiselt populaarseks, aga kui see ka juhtub, siis peaks see olema loomulik. Oli hämmastav, kui Metallica “... And Justice for All” tuli välja, 20 midagi aastat tagasi (1988 – aut.), ja nad mängisid kaks-kolm õhtut järjest Ameerikas suurtel staadionidel, siis mõtlesin küll, et wow... Nad said väga kuulsaks, aga olid siis veel endiselt täiesti teravad.

Kinnitus, et see on võimalik...

Jah, see on võimalik. Judas Priest ja Iron Maiden teevad seda tänaseni.

Mastodon on nüüdseks nende kõigiga vist juba koos tuuril olnud. Maiden, Slayer, Metallica... Erinevalt neist esindate teie 21. sajandit. Kas on tunne, et sobite sellesse nimekirja?

Jaa, ma arvan küll. Kõigile neile bändidele meeldis miski Mastodoni juures ja neil oli võimalik meid endaga mängima kutsuda. Pole paremat hetke kui see, kui sa saad telefonikõne otse kelleltki neist bändidest. Kas või Tool või Metallica. See on täiesti üle mõistuse, et me oleme nende radaril. Et nad üleüldse teavad meie olemasolust. See on vist kõige meelitavam asi, kui sind palutakse nendega koos reisima ja mängima.

MastodonAmeerikast Atlantast pärit Mastodonis mängivad: Troy Sanders (basskitarr, vokaal; pildil vasakult kolmas), Brent Hinds (kitarr, vokaal; vasakult teine), Bill Kelliher (kitarr; vasakult esimene) ja Brann Dailor (trummid, vokaal; paremalt esimene).

Bändi esimene album “Remission” ilmus aastal 2002. Tallinnasse saabub raskeroki kvartett oma viienda kauamängiva “The Hunter” turnee raames. Kontsert toimub 19. juunil Tallinnas klubis Rock Café.