Kitš ja kõrge kunst
Näitus “René Lalique, harukordsed
väärisehted 1890–1912” Pariisis.
Musée du
Luxembourg, avatud kuni 29. juulini.
René Lalique
(1860–1945) ja tema ekstravagantne looming, mis asetub 20. sajandi alguse
nn uue kunsti ehk art nouveau valdkonda ja mida praegu, 21. sajandi alguses
kiidetakse taevani, võiksid meid panna järele mõtlema meie
suhtumise üle kunstiteostesse üldse.
Mis on
väärtus? Mis on maitse? Mis võib olla snobism? Mäletan
oma kooliaega 1930. aastatel, mil propageeriti “uusi” vorme, mis
pidid olema palju esteetilisemad ning samas elulähedasemad kui kõik
eelnev. Dekoratsioonis valitsesid sirged jooned, kriipsud ja täisnurgad.
Sajandivahetuse õõtsuvad motiivid, väätkasvud, tuules
võnkuvad lillevarred, kõverad luigekaelad ei kõlvanud enam
kuhugi. Need olid vastuvõetavad veel ainult vanade baltisaksa preilide
tolmustes salongides, kuhu moodne aeg ei olnud veel sisse tunginud. Iga
tõsine kunstiharrastaja pidi arvama, et selline kraam on ainult
kitš, mida sõnastikud defineerivad
“alaväärtusliku, maitsetu kunstikaubana”.
Prantslaste “uus kunst”, sakslaste “Jugendstil” ei
olnud põlatud mitte ainult Eestis. Kaasaegse geomeetria jüngreid
leidus ka igal pool mujal. Prantslased on leiutanud isegi väljendi
“nuudlistiil”, kuna nuudel on nõtke, igas suunas painduv, ja
teda saab kasutada sõimusõnana.
Aastal 1990
tulid “uue kunsti” ehted äkki moodi. Ja sellega
seoses René Lalique, keda peetakse “moodsa ehte leiutajaks”.
Nüüdsest peale ei olene ehte väärtus mitte ainult kullast
ja kalliskividest, vaid ka inimese käest, kes seda on vorminud.
Juba materjali valik paistab revolutsiooniline. Lalique kombineerib
väärismetalle emaili ja klaasiga, kasutab sarve, elevandiluud ja
pärlmutrit, eelistab kalliskividele nn poolkalliskive, nagu
oonüks, nefriit ja eriti opaal, mis pidi rahvapärimuse kohaselt
õnnetust tooma!
Vormid tulenevad kolmest valdkonnast:
loomad, taimed, naine. Räägitakse, et Lalique oli silmapaistev
naistekütt. Arvatavasti esineb tema kompositsioonides just
sellepärast nii palju feminiinseid elemente: profiilis nägu, lillede
vahel lehvivate juustega nümfid, kaelaketi ripats, mis kujutab
“kauget printsessi” valges kleidis sinise koeraga metsamaastiku
taustal...
Loomariiki esindab muidugi pika elegantse kaelaga luik,
mida saab suurepäraselt kohandada “nuudlistiilile”. Kuid
Lalique’i eripära moodustavad mitmesugused putukad, mis ei oleks
kindlasti kõigile meie kaunitaridele vastuvõetavad, nagu
näiteks need päris loomutruud herilased kübaranõelal
või rohelised sitikad, mis raamivad sisse naiseportree. Ja kammid, mida
ilustavad lendavad nahkhiired, ei mõju ka eriti rahustavalt. Aga tugevad
isiksused hindasid kõrgelt Lalique’i fantaasiat ja Sarah Bernardt
kandis mõnuga diadeemi, mis kujutab agressiivset lohet oma rõngas
ussisabaga.
Uudne on ka naise kuju kombineerimine taimede ja
putukatega. Eriti kuulsaks on saanud “naine-kiil”, kuldne neiu
pikas õhtukleidis, kes toetub sätendavatele tiibadele...
Esimene maailmasõda tõi valu ja leina.
Lalique’i kirevad ehted ei sobinud sellesse olukorda; värvide seas
domineerisid nüüd must ja valge. Kuid Lalique, kel oli juba suur
kogemus klaasitehnikas, jättis juveliiriameti maha ja muutus klaassepaks.
Tema ateljeest tuli nüüd vaase ja lõhnaõlipudeleid.
Teda paluti ka dekoreerima luksusronge ja kuulsat ookeania
urikut Normandie. Elsassis töötab ikka eduga tema loodud
klaasivabrik. Ja praegu ehitatakse seal ka Lalique’i muuseumi, mis peaks
avama oma uksed juba aastal 2009.