Kivid publiku pihta
Kõik, mis tuli möödunud laupäeva öösel Rock Café Los Angelese põrandaaluse hip-hop-märgi Stones Throw õhtul lavalt ja kõlaritest, oli suurepärane. Hiilgav.
Alustaks soundist. See, mis ei kannata hip-hop-kontsertidel reeglina kriitikat, oli Café’s briljantselt selge, mahlakas ja tasapaks, perfektselt terav, perfektselt madal ja ei mingeid ülekeeratud mikrofone. Kas oli Stones Throw bossega kaasas absoluutse puudutusega helimees või siis on linnajutud, et Rock Café’s on Eesti parim saund, tõesti tõsi. Igal juhul: harukordne.
Teised harukordsed käisid kahel jalal ja hoidsid suu ees mikrofone. Ma räägin Stones Throw artistidest Wildchild ja Declaime aka Dudley Perkins, kelle antud etendus DJ Lunaticu toel oli parim hip-hop-live, mis mu teele on jäänud.
Kontsert oli seda ja seda ja veel natuke pealekauba. Tume ja hele. Kohati diip ja kohati naljakas. Katsetav, aga väga suure südamega musikaalne. Muusikas oli palju pisiasju, mille trajektoore soovinuks jälgida kõrvaklappidega, ja samas pigistasid kõik rütmid sedasi närvisüsteemi, et raske oli paigal püsida. Pidutsemine pluss – kuigi ma ei pea seda pidutsemise juures vajalikuks – vaimutoit.
Wildchild (kes esines esimesena) ja Dudley (kel oli kombeks ka publikus lonkides riime laduda) pakkusid klubile oma underground hitte, mis iganes nime või koosluse all need kunagi avaldatud, ning presenteerisid päris uusi teoseid. Nõndanimetatud “new shit” oli puhas ihukarvad-püsti-materjal. Eriti Wildchildi funk-tükk, mida – nagu ta kuulutas - pole Ameerikas veel keegi kuulnud.
Vist võrdväärselt palju aega, kui kulus neil idaranniku MCdel lugude esitamiseks, läks neil minuteid ja minuteid lugude vahelisteks jutuajamisteks. Undergroundsõdurliku Wildchildi sõnavõtud meenutasid lõpuks väga põhjalikku publiku ülekuulamist – millised hip-hop-artistid ja produtsendid neile meeldivad; ta luges ette vist kõik Stones Throw välja antud albumid, et kuulda millised publikule meeldivad ja kodus on - , et selgitada kas tema vastas hõiskavad ikka “real” hip-hopi inimesed. Okei, see oli pisut ülepingutatud “reali” taga ajamine, kuid siis etendas ta jälle andekaid ja koomilisi beatbox-laadis skitte sellest, kui halba muusikat mängitakse raadios täna ja kui head (ning, khm, “reali”) mängiti kümme aastat tagasi.
Ja siis meeldivalt laisa olekuga ja hooletu ning veidi veniva häälega Dudley Perkins. Kui paljudel teist oleks julgust küsida ööklubi lavalt küsimus “Kui paljud teist armastavad oma emmet?”. Eks? Sümpaatselt lapsik ja soulful. Ja pidada mõned minutid hiljem maha apokalüptiline epistel moodsa aja Babylonist.
Aga publik! Õigemini selle puudumine (puudus ka välja kuulutatud Stones Throw tegelane MED, aga see pole oluline.) Ei oska öelda, kas Rock Café oli veerand täis või vaid kümnendik täis - nii ehk naa oli tühjusest kajav ruum, selliste oluliste ja hetkel muusikat muutvate artistide ees, rusuv. Uskumatu ja piinlik.
Vaikse lootuse, et hip-hopi populaarsus noorsoo seas ei tähenda ainult ja endiselt Tupaci ja Wu-Tangi, “Jump Aroundi” ja “Got Your Moneyt”, okseleajavalt üleekspluateeritud hitid ja ületähtsustatud õigete firmade pluuse ja pükse, võib vast maha matta. Räpis (ja r’n’b-s) valitseb Eestis padukommerts - see on nüüd ametlik! Väga kahju.
Aga kus olid kõik need inimesed, keda muusikas toimuv laiemalt huvitab? Halloo!! On siin üldse keegi?
Wildchildi ja Declaime’i kontsert, Stones Throw European Tour 2005, 24. september Rock Café, kaasa tegid NoizMakaz ja hiphop.ee DJd
