Kliiniline surm mahajäetud linnas
Marko Mäetamme näitus “Üle Elavhõbedajõe” Pärnu Linnagaleriis, kuni 20. märtsini.
Kunst on julgus seista surmaga silmitsi. Enamus seda ei julge, või siis pole selle peale tulnud. Muidugi võib kunstiks nimetada igasuguseid asju, ka näiteks iluga silmitsi seismist, kuigi Heie Treier ütles juba sügavatel üheksakümnendatel, et ilu on ammu kandunud kunstist … (jäin siinkohal mõtlema, mis on „ilutööstuse“ sünonüüm – ei olegi, „kunst“ igatahes mitte) … ilutööstusse. Mäetamm seisab silmitsi ka iluga, kuid see on tema jaoks vaid vahend.
Marko Mäetamme näitus „Üle elavhõbedajõe“ Pärnu Linnagaleriis demonstreerib meile vaikselt hiilivat surma, mis avaldub verest nõretavates majades, taamal elavhõbedajões hulpivas valges täpis, mis osutub surmaks, matusebüroosümboolikas jne. Rahu on petlik nagu utoopiline tarkade kivi, mille valmistamise juures elavhõbe hädavajalik komponent on. Inimesi on siin vähe, kui, siis ainult märkidena („Mourn“). Kunagi tegi Mäetamm ÜRO inimarengu aruandele kaanepildi, mis kujutas rahvastikku. See töö oli tema pikast „mehed mustas“ perioodist, ja kõik inimesed olid siis ühesugused, märgid. „Mourn´il“ seevastu näeme märksa ÜRO-likumat lähenemist, kus tegelased on äratuntavate rassitunnustega ja muidu igati eripärased, kuigi ka märgilikud, meenutades nõuka-aegseid rahvaste sõpruse plakateid. On päris huvitav probleem, kuidas Mäetamm suhtub oma tegelastesse. Tundub, et „mehed mustas“, mõjudes küll halli massina, olid rohkem autor ise, kui praegused, „teised“.
Enamasti aga ei ole siin inimesi. Majad on tühjad. Modernistlikud kastid, magalatornid, väljendavad kõigiti inimkonna progressi, kuid inimesi endid ei ole. Kas see on kadunud inimeste veri, mis ustest-akendest immitseb? Tundub, et siit on inimesed kadunud juba väga ammu, pigem veritsevad kummitused, mis on maha jäänud hulludest mõtetest. Lahkub ka kummituslinna viimane asukas, Piilupart Donald, lükates aiakäru parkmetsa poole.
Surm on õhus, selge see. Miks küll? Nagu algul öeldud, siis kunst ja surm on seotud. Mitte ainult temaatiliselt. Iga loomeakt sisaldab surma ja sündi, iga uus mõte eeldab vanade surma. Kunstniku jaoks, kes oma tööd tõsiselt võtab, on see igapäevane rutiin. Tappa endas rutiin, laiskus nii mõtetes kui tegudes, hävitada nii kergelt saabuv mugandumine keskpärasusega. Kuidas keegi seda teeb, on iseasi. Kuidas see visualiseerub, sõltub samuti kunstnikust. Mäetamme mõrtsukatööd on rahulikud, esteetilised, minimalistlikud, märgilised. Mitte ebaesteetiline surm katastroofis, vaid tasane kõngemine steriilses intensiivravi palatis.
Samas ei saa seda näitust võtta puhtalt isiklike läbielamiste kogumina. Surm kummitab ka ühiskondlikus plaanis. Lokkav lollus ja mugandumine kõige laiemal tasandil hävitab ükskord sellesama tasandi tervikuna.
Oli meil kord kraadiklaas katki läinud ja elavhõbe ei tea kuhu jooksnud. Helistasin päästeametisse, et küsida, mida oleks kõige tervislikum sel puhul teha. Selle peale öeldi mulle, et elavhõbeda mürgisus on nõukogude-aegne igand ja ärgu ma muretsegu. Millegipärast siiski ma ei usu, et elavhõbe on koos ühiskondliku formatsiooni muutumisega tervislikumaks läinud. Surm, mis meid luurab, on muutunud ilmselgest lihtsalt märkamatuks ja hiilivaks. Selle peale võiks mõelda küll igaüks, kel vähegi on võimalust siin maailmas midagi muuta.
Surma märksõna sel näitusel on esindatud vägagi puhtalt. Mõtlesin tükk aega, et ehk on see pressiteadete kaudu levitatud hüpnoos, et ma siit midagi muud (armastust? tõde?) leida ei suuda, aga ei mõelnud midagi tarka välja. Peab vist siis surma olemasoluga leppima, nii reaalsuses kui ka Marko Mäetamme näitusel „Üle elavhõbedajõe“.
Fotod
