Professor Sergei Issakov Tartu Ülikoolist ja Tatjana Šor Eesti Ajalooarhiivist üllitasid raamatu kõigi Vene isevalitsejate reise Eestisse käsitleva raamatu. 1711. aasta detsembri lõpus külastas Peeter I Revelit. Veel kestis Suur Põhjasõda, ning Revel pakkus tsaarile huvi eelkõige sõjakindlusena. Kuid just sellest ajast on pärit üks ajaloolistest anekdootidest…

Ühel vastuvõtul pakuti tsaarile kilust valmistatud suupistet. Tsaari jaoks oli selline delikatess tundmatu ning ta pöördus teda võõrustava bürgermeistri abikaasa poole küsimusega, mis kala see niisugune on. Ehmunud majaperenaine otsustas, et tsaarile kilu ei maitsenud, ning ta vastas saksa keeles: “Ach, Majestät, es sind halt knappe Tiden,”, mis tähendab “Oh, Kõrgeausus, ajad on lihtsalt kehvad.” Tsaar, kuigi oskas saksa keelt väga hästi, ei saanud öeldu mõttest päriselt aru, seda enam, et see oli öeldud alamsaksa keeles, kuid talle jäid meelde kaks viimast sõna knappe Tiden. Hiljem, olles tagasi Peterburis, ajas ta oma koka kimbatusse, kui nõudis ühel ilusal päeval knappetiden’eid, mis olid talle maitsenud... Õnneks jõuti “raskete aegade” osas kiiresti selgusele, kui meenus, millal Peeter oli suvatsenud knappetiden’eid proovida.

Raamat “Vene impeeriumi valitsejate külaskäigud Eestimaale” on just selline, et puhtalt ajalooliste dokumentide lugemine on niivõrd köitev, et näib, nagu hoiaksid sa käes kellegi fantaasia paberile pandud vilju, mitte aga kokkukogutud arhiivimärkmeid. Raamatu autorid ei ole võtnud endale eesmärgiks koostada valitsenud isikute üksikasjalist iseloomustust, raamatu kaante vahele ei ole võetud ka selle poliitika iseloomustust, mida nad ajasid. Issakov ja Šor tahtsid “jutustada lugejaile Vene impeeriumi valitsejate Eestimaa pinnal viibimise konkreetsetest faktidest”.

“Me tahtsime vaadata imperaatorlike persoonide reise mööda Baltimaid läbi kaasaegsete silmade, pilguga, mida ei ole veel hägustanud hilisemate ajaloolaste “diskursused”, kellest igaüks käsitas minevikku oma ideoloogilisest positsioonist lähtudes,” kirjutavad autorid eessõnas. “Me mõistame, et ka kaasaegsete vaatenurk on subjektiivne, kuid iga endast lugupidav ajaloolane, kes püüab luua minevikust objektiivset pilti, peab ikkagi alustama just sellest. Me jätsime juurdlevale lugejale võimaluse anda toodud faktidele oma hinnang ja teha omad järeldused.”

Pärast Peeter I surma asus Venemaa troonile tema lesk Katariina I, Liivimaal sündinud, lihtsast talupojaperest pärit. Ta tundis hästi Läänemere-äärseid alasid, käis mitu korda Eestis, tal oli Maardus mõis, tema auks sai Reveli lähedal asuv pargiansambel nimeks Jekaterintal (Kadriorg)… Tegelikult teavad seda meist paljud. Kuid raamatus leidub ka selliseid fakte, mis mitte üksnes ei üllata, vaid toovad kananaha ihule…

Katariina I vahetas troonil välja noor Peeter II, Peeter Esimese pojapoeg. Noorukist tsaari Baltikum ei huvitanud. Ta valitses umbes kolm aastat. Pärast teda oli Venemaa troonil 1730-1740 Anna Ivanovna (Joannovna), Peeter I poolvenna tütar, endine Kuramaa hertsoginna, kes elas Lätis. Aga pärast Anna Ivanovna surma kuulutati 1740. aasta oktoobris kogu Venemaa valitsejaks Ivan VI Antonovitš, kes oli tollel hetkel veidi üle kahe kuu vana. Noore imperaatori saatus kujunes äärmiselt kurvaks. 1741. aasta novembris kukutati ta troonilt ja pandi vangi, kus ta veetiski kogu ülejäänud elu. 1741. aasta lõpust kuni 1742. aasta alguseni hoiti Ivan VI mõnda aega ka Narva vanglas.

Hämmastavad on tsaariõukonna saladused. Mitte vähem hämmastavad ei ole nende ajaloolised kokkupuuted meie maaga. Tähtis ajalooline tegelane Katariina II külastas Eestit 1764. aastal. See oli Katariina II esimene pikem reis mööda riiki. Kuid lisaks ametlikule programmile olid Katariina Narva-külaskäigul ka saladuses hoitud episoodid. Kuulujutud rääkisid, et valitsejanna külastas Narvast läbisõidul Anna Kramerit, kellega tal oli “eraviisiline audients, mille kestus äratas kõigi tähelepanu”.

Millega proua Kramer valitsejannale huvi pakkus? Anna Kramer – Narva kaupmehe tütar, kelle perekond küüditati sajandi alguses Kaasanisse – oli ebatavalise saatusega inimene, kes tundis väga hästi Peeter I õukonna saladusi. Anna Krameril õnnestus Kaasanist Peterburi pääseda ning temast sai proua Hamiltoni, Peeter I armastatu toatüdruk. Pärast seda, kui Hamilton oli truudusetuse tõttu tsaari soosingu kaotanud, sai Anna Kramer Katariina I õueneitsiks. Võib arvata, et Anna oli Peeter I armuke, kuid mis peamine: ta täitis paljusid imperaatori salajasi ülesandeid. Muuhulgas oli just tema see, kes valmistas Peeter I tapetud poja surnukeha matusteks ette (räägiti koguni, nagu oleks ta surnukehale maharaiutud pea külge tagasi õmmelnud). Kaasaegsete mälestuste kohaselt armastas Peeter I Anna Krameriga suhelda. Siis aga lahkus veel noor Anna tsaari õhukonnast ja pöördus tagasi kodulinna Narva. Anna suri 1770. aastal 76-aastaselt. Katariina II oli Peeter Esimese suguvõsaga tegelikult vaid kaudne sugulane, ning ta ei saanud õukonna saladusi asjaosaliste enda käest küsida, kuid kahtlemata need erutasid teda.

Lisaks vastustele põnevatele küsimustele – milliste tsaaride ajal sai Haapsalust moodne kuurort, või kuidas Narva muutus diplomaatiliseks keskuseks ajal, kui õhus oli juba Esimese maailmasõja eelaimus – leidub raamatus ka hämmastavat pildimaterjali. Näiteks foto Aleksandr Nevski katedraalist väljuvast Venemaa viimasest valitsejast Nikolai II-st. Selle imperaatori külaskäikudega raamat loogiliselt ka lõpeb. “Vene impeeriumi valitsejate külaskäigud Eestimaale” on kirjutatud vene keeles ning varustatud eesti- ja ingliskeelse resümeega.