Kobarkino ooperisõpradest tulvil

24. jaanuaril Christoph Willibald Glucki “Orpheus ja Eurydike” ja 7. veebruaril Gaetano Donizetti “Lucia di Lammermoor” Tallinna Coca-Cola Plazas.

Hullemad järjekorrad kui kunagi varem selles kinos nähtud – see on ooper Coca-Cola Plazas.

Uskumatu, aga tõsi. Eesti muusikalembene rahvas on lõpuks aru saanud, millist haruldast võimalust pakuvad Metropolitan Opera kinoprojektid, ja ummistavad kobarkino lausa kahes saalis korraga toimuvaid otseülekandeid maailma juhtiva ooperiteatri etendustelt.

Emotsioone on projekt tekitanud ka maailma kriitikutes. Netist sattus kätte Paul E. Robinsoni maani mahamaterdav artikkel Berliozi “Fausti needmisest” (etendus 22.11.2008, lavastaja Robert Lepage), mida minul isiklikult ei õnnestunud näha, aga mis ärritas kriitikut tsirkusetrupi intensiivse osaluse ja allvee-video kasutamisega. See lavastus on olnud senistest ka kõige tänapäevasema tehnilise baasiga. Tegelikult on kõik senised ooperid olnud väga erineva lavastus-käekirjaga. Nagu ülevaade sellest, mismoodi tänapäeval ooperit tehakse. Usun, et sisuliselt (sic!) ultramodernseid võtteid siiski ei näe selle projekti raames (oli ju Faustki vaid jutustuse illustratsioon tänapäeva teatri võtetega). Selleks on New Yorgis asuv MET liiga traditsiooniline ja mainstream ooperi­teater. Niiviisi aga Eesti leebega harjutatud publikule igati vastuvõetav. Kes tahab tõeliselt peadpööritavat ooperirežiid näha (mida Eesti ooperiteatrites ega festivalidel ei näidata), peab Saksamaale minema.

MET panustab eelkõige headele lauljatele. Nende kavas näeb maailmas juhtivaid lauljaid, aga mitte lavastajaid. See fakt juba iseenesest ütleb palju. Ja näha suurel ekraanil lauljaid, kelle ühe õhtu kontserdihonorar ulatub üle miljoni eesti krooni, on eesti inimesele kahtlemata ainulaadne võimalus. Sest tänapäeva maailma noori juhtivaid lauljaid Anna Netrebkot ja Rolando Villazoni vaevalt me oma laval näha saame. METi projekti “Lucia di Lammermooris” 7. veebruaril aga pidid esinema mõlemad (Villazoni haigestumise tõttu asendas teda küll noor Piotr Beczala).

Viimased kaks lavastust – nimetatud “Lucia” ning varasem “Orpheus ja Eurydike” on olnud väga erinevad. “Lucia” oli igati traditsiooniline ja lausa romantiline lavastus. Vaid kostüümid olid 16. sajandi keskpaigast paari sajandi võrra hilisemasse aega pandud ja tumma tegelasena hukkunud pruudi vaim ning lõpuks ka Lucia vaim lavale toodud. Mis rääkida ülimalt elutruudest dekoratsioonidest (mäed, rohi ja kaljud), kui isegi elusad koerad laval ringi kõndisid. See ongi teine METi oopereid iseloomustav nähtus – dekoratsioonid ja kostüümid on mõjuvad, ülikallid ning uhked.

Ning armsa lavastuse tootnud lavastaja Mary Zimmermann tundub olevat lausa METi lemmik, sest ta on ainus, kes selles sarjas kahel korral tegev on (ka ooperis “La Somnambula” 21. märtsil). Mina isiklikult olin pettunud, sest ilu kõrval filosoofilisele sügavusele eriti ruumi ei jäänud. Võrdlusena olid õnneks esimesed lavastused (“Salome” ja “Doctor Atomic”) vägagi eredad ning sisukad.

Täiesti uudse vaatenurgaga (ooperi lavastamine koreograafia kaudu) tuli ­publiku ette aga Mark Morris. Glucki ooperi “­Orpheus ja Eurydike” mitmeid tunde lühendatud lavavariandis oli koor staatiline ning karakterit andis tantsu­trupp. Kuna ka peategelaste liikumine oli meelega väga piiratud, siis ainsad, kes liikusid, olidki tantsijad. Välja arvatud muidugi alla laskuv ketsides ingel – kogukas tädi roosas pluusis. Satiir oligi põhiline lavastusvõti – ka õukonnatantse esitati tänapäeva T-särkides.

Tegelikult on kõik, mis METi projektis näidatakse, ala ti nauditav. Kõrgetasemeline. Lihtsalt erinevad käekirjad, ja mitte eriti ekstreemsed. Tingimusteta vaimustav on aga muusikapool – nii dirigendid, orkester kui ka lauljad. Ja siis veel võimalus näha näitlejaid (sest need tipp-lauljad on ka hunnitud näitlejad) nii ligidalt. Ooperiteatris ei saa seda kunagi. Ülimalt pühendunud näitlejate miimika ning sisseelamine on nii vaimustavad, et see annab kordumatu elamuse.