TSHEHH HOLLYWOODIS: Milos Formani huumorimeel on terav ja muhe, ta on nagu Capek või Hashek filmikunstis, arvab Jaan Ruus.

Tema isiklikku kontosse kuuluvad muuhulgas 2 Oscarit, 3 Kuldgloobust, üks Kuldkaru ja Hõbekaru Berliini filmifestivalilt ja žürii preemia Cannes’i filmifestivalilt. Tema filmograafia sisaldab 10 mängufilmi, kahte lühi- ja ühte dokumentaalfilmi, mis lubab talle omistada Hollywoodi ühe edukaima filmilavastaja tiitli. Ta on üks kaheksast režissöörist, kes osalesid filmi “Visions of Eight”(1973) tegemisel, mis on tagasivaade 1972. aasta Müncheni olümpiamängudele. Ta on kõrvalosatäitjana mänginud koos Meryl Streepi ja Jack Nicholsoniga. Ta on öelnud, et biitlid on osaliselt vastutavad kommunismi kokkuvarisemise eest.

     Milos Forman(70) sündis Tšehhoslovakkias. Formani juudist isa ja protestandist ema mõrvati koonduslaagris ning poisi kasvatasid üles lähimad perekonnaliikmed. Ta õppis Praha draama- ja muusikaakadeemias ning oli oma loomingulised plaanid sidunud Tšehhoslovakkiaga, kuid Vene vägede invasiooni tõttu 1968. aastal pages Forman Prantsusmaale. Ja sealt edasi Hollywoodi. 1975 sai Forman USA kodukondsuse.

     Milos Formani filmid on toonud talle teravapilgulise ühiskonnakriitiku maine. Niinimetatud Tšehhoslovakkia perioodil valminud “Must Peeter“(Peter I Pavla/?erný Petr, 1963), “Ühe heledapäise neiu armastus”(Lásky jedné plavovlásky, 1965) ja “Tuletõrjujate ball” (Ho?í, má panenko, 1967) esindavad tollases Idablokis tekkinud nn. eluvoolu filme. Formani debüütfilm Ühendriikides “Taking Off”(1971), fragmentaarne, kuid heade näitlejatöödega, pälvis küll mõningase kriitikute tunnustuse, kuid oli kassaedukuselt läbikukkumine. Milos Formani suurejooneline triumf maailmakinos toimus Ken Kesey romaanil põhineva filmiga Lendas üle käopesa” (One Flew Over the Cuckoo's Nest”, 1975) – see oli film ühiskonna jäigastunud struktuurist ja sellega kasvavast vägivallast ning selle süsteemi vastu protesti tõstjatest. Film sai kõik viis tähtsamat Oscarit: film ise, rezhissöör, stsenaarium, mees- ja naispeaosad. Viimati sai sama edu osaliskeks Frank Capra "It Happened One Night" (1934!). "Käopesale järgnes “Juuksed” (Hair, 1979) – Broadway rockmuusikali kinoversioon, ja “Ragtime”(1981) – E.L. Doctorow’ romaani ekraniseering, mis vaatleb möödunud sajandi alguses Ameerikas valitsenud õhustikku ja mentaliteeti. “Amadeus”(1984) – lugu Mozartist ja tema surmavaenlasest Salierist tõstis Formani uuele  kõrgusele ja kergitas ka ajaloolise draama kvaliteedinõudeid, mida Akadeemia premeeris 8 Oscariga. Osa võtteid  leidsid aset Prahas, kus Formanil polnud peale lahkumist kordagi olnud võimalust käia. “Valmont”(1989) jäi suuremast tähelepanust ilma, kuid “Pornokuninga piinad” (The People vs. Larry Flynt, 1996) sai hea vastuvõtu nii kriitikutelt kui vaatajatelt.  Kohtu- ja isiksusedraama nimetusele pretendeeriv linateos jutustab pornoajakirja Hustler asutajast Larry Flyntist ja tema võitlusest sõnavabaduse eest, mis omandab filmis mitmel korral naeruväärsuse jooni. Formani seni viimaseks tööks on “Kuumees” (Man on the Moon, 1999), millele ennustati nii kassaedu kui hulka auhindu, kuid hoolimata Jim Carrey karjääri võib-olla isegi kõige suurejoonelisemast näitlejatööst legendaarse ja mõistatusliku Ameerika lavakoomiku Andy Kaufmani kehastamisel, jäi filmi menu kesiseks.      

Elasite Tšehhoslovakkias 35 aastat ja sama kaua olete nüüd elanud  Ühendriikides. Miks te ikkagi otsustasite eksiili asuda? Palju oli ka neid mõtlejaid ja kunstiinimesi, kes ei lahkunud okupeeritud riigist. Kas te olete seda otsust kahetsenud või mõelnud isegi tagasipöördumisele?

See oli eelkõige isiklik otsus, sest ma teadsin, et kõik võimalused ennast teostada, mida toonane Tšehhoslovakkia pakkus, polnud minu jaoks vastuvõetavad. Ma olen õnnelik inimene, sest paljud tahtsid lahkuda, kuid nende jaoks polnud see võimalik. Need inimesed, kes mind ümbritsesid, kuid ei saanud lahkuda, nemad olid minu õpetajad. Ma ei ole kunagi suutnud mõista neid, kes peavad neid kunstnikke, kirjanikke ja kõiki teisi vangistust taluma pidanud mõtlejaid lihtsalt mingisugusteks teisitimõtleja oreooliga ümbritsetud inimesteks. Nemad suutsid seda, mida enamus ei suutnud või ei tahtnud. Just nemad andsid mulle jõudu, kui ma olin riigist lahkunud. Ma arvan, et ma ei tahtnud oma õpetajaid alt vedada.

     Ma ei ole oma otsust kahetsenud ja veel vähem olen ma mõelnud tagasipöördumisele. See tähendaks ju kõige juba kord toimunu uuesti läbi tegemist ja pealegi ilma igasuguse vajaduseta.

Kes need inimesed olid, keda te oma õpetajateks peate?

Ivan Passer oli üks neist, kes jagas minu maailmavaadet. Teate, totalitaarses süsteemis on tohutu vajadus olla koos nendega, kes saavad sinust aru ja keda sina mõistad. Aga demokraatlikus riigis on see sõprade leidmisel samuti oluline, kuid hoopis vähem tähtis. Teie sõber võib poliitiliste sümpaatiate poolest teist täiesti erineda, kuid te leiate, et selle inimesega võib samuti olla huvitav vestelda. Totalitaarses riigis sellist võimalust ei ole.

     Milan Kundera on samuti üks neist, kes on mind palju mõjutanud. Ma mõtlen, et just isikuna, aga tema romaane olen ma ka lugenud.

Kas Vaclav Havel kuulub ka teie õpetajate hulka?  

Kindlasti, aga see on  enesestmõistetav. Sarnaselt paljude teistega pean ma Vaclav Havelit selleks, kes sümboliseeris inimeste jaoks meie võimalikku vabadust ja selle hinda. Vaclav näitas, et õigus on temal, mitte kommunistidel.

Kriitikud on teile erinevaid tiitleid omistanud, mille hulgast üks levinumaid on “amerikaniseerunud tšehh”. Kuidas te sellesse suhtute?

Ma ei loe kriitikute artikleid. Ma tean oma filmide vigu paremini kui ükski kriitik. Minu filmid on need, mida vaadatakse ka näiteks 50 aasta pärast. Ja just see on oluline, selle üle olen ma uhke, mitte nende tiitlite üle. Need sildid on täiesti ebaolulised. Kui inimene teeb oma elus nii pöördelise otsuse, nagu emigreerumine, siis kõige väiksem mure on tema jaoks igasugused sildid.

Aga kas te ise olete ennast analüüsinud ja üritanud identifitseerida? Iga kunstiline teos on kindlasti mingil määral ka selle autori minevikuga seotud: rahvus, lapsepõlv, õpingud jne avaldub ka kunstniku loomingus.

Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Kui ma Ameerikasse emigreerusin, siis tahtsin ma ainult tööd teha. Ma olin enda jaoks teinud otsuse, et  teen kõik, mis võimalik, et sobituda uue keskkonnaga ja hüljata kõik, mis sellega ei sobi.

Kui tuntud te USAsse elama asudes seal olite? Kas läbi löömine oli keeruline?

“Ühe heledapäise neiu armastus” ja “Tuletõrjujate ball” olid mulle natuke tuntust toonud. Mul oli seal tuttavaid, kes töötasid Hollywoodis. Oluline oli see, et ma olin Tšehhoslovakkias küllaltki tuntud ja mul lubati käia välismaal. Mul oli võimalik tutvuda inimestega, kes mind hiljem aitasid. Ma arvan, et ilma nende toetuseta poleks ma Tšehhoslovakkiast lahkunud.

Oma biograafias “Täispööre: meenutus” (“Turnaround: A Memoir”) kirjeldate väga haaravalt nähtusi, mis Tšehhoslovakkias elades sümboliseerisid teie jaoks vabadust. Kas te arvate, et okupeeritud riigist USA demokraatiasse elama asudes ja seal filme tegema hakates on just see vastandus mõjutanud teie huvi nende loomeinimeste vastu, keda ühiskond ja süsteem ahistavad?

Kindlasti. Ma olin näinud lugematult palju kommunistlikes riikides tehtud filme ja see kogemus oli kohutav. Ma nägin nendes filmides ainult valetamist ja varjamist. Ja ma olin näinud Läänes tehtud filme, mul õnnestus näha Lääne teatrit ja kunsti. See oli justkui koorem, mis mul Ameerikasse asudes kaasas oli. Ainuke asi, mida ma igatsesin, oli teha filme, mis räägivad reaalsest elust ja reaalsetest inimestest. Ma mäletan, et Kirk Douglas küsis minult, miks  ja kelle vastu ma mässan. Tegelikult ta teadis põhjust.

     Tšehhoslovakkias valvasid kommunistid pidevalt, et ükski minu film ei oleks “maitsevääratus”. Kõik pidi nende vaadete ja veendumustega kokku sobima. Vastasel juhul tehti sinust vaenlane. Sulle pandi külge mingisugune silt ja sa ei saanud enam filme teha. Sa ei saanud olla aus, sest seda terminit polnud kommunistide sõnaraamatus olemas.

     See olukord oli minu jaoks naeruväärne. Institutsioonid, kellele inimesed maksavad, et saada abi ja elu oleks lihtsam, dikteerivad hoopis inimestele, mida nad peavad tegema. Milleks on siis maksud? Poliitikud peavad inimesi teenima, mitte vastupidi. Nemad saavad selle eest raha. Inimesed ei maksa selleks, et olla kuulekad.

Viimase kümne aasta jooksul on filmirežissöörid muutunud Hollywoodi ja terve filmitööstuse suhtes järjest pessimistlikumaks: kritiseeritakse kapitalistlikke printsiipe, produtsentide ülemvõimu, filmide labasust, väidetakse, et uue ajastu filmirežissööridele ei leia kohta Hall of Fame’is, vaid hoopis Hall of Shame’is. Kuidas teie, kommunismist kapitalismi asununa ja Ameerika Lavastajate Ühingu (Directors Guild of America) liikmena, sellisele skepsisele ja kriitikale vastate?

     Kriitika filmide labasuse kohta on õige, kuid väärtfilmid pole veel kuhugi kadunud. Mind teeb murelikuks suur lõhe kommertsfilmide ja väärtfilmide vahel. Vaadake kommertsfilmide eelarveid ja võrrelge neid väärtfilmide omadega. Mina näen siin ohtu, et väärtfilmide tegijad kaovad Ameerikast ära. See on üks ohte, mida me lavastajate ühingus üritame kõigi vahenditega ära hoida.

     Produtsendid peavad julgema rohkem riskida. Ma arvan, et neil peab olema rohkem usku emotsioonides ja vähem arvudesse. Produtsentide probleem on see, et nad ei oska filme vaataja seisukohalt hinnata ja mitmel korral on nad suuri summasid kaotanud. Ma tahan öelda, et filmipublikut ei tohi ära kaotada. Nemad on need, kes peaksid olema kõige olulisemad.

Peale 11. septembrit on minu arvates toimunud selline muudatus, et ideoloogia on saanud osaks kapitalismist: otsuste tegemisel arvestatakse paljuski inimeste poliitiliste veendumustega. Kas te olete sarnaseid muudatusi täheldanud?

Loomulikult olen. Iga inimene on märganud, et Hollywoodi filmide turustamisel kasutatakse hoolikalt ära ka inimeste poliitilist meelestatust. Ma ei oska prognoosida, kaua see suhtumine kestab, kuid kunstilisest seisukohast on see talumatu. Kunst ei tohi poliitikaga kokku puutuda.

Oma biograafias kirjutate avameelselt oma eraelust ja teistel teemadel, millest ajakirjandus pole rääkinud. Kuidas on teil õnnestunud oma eraelu ajakirjanike tähelepanust eemal hoida?

Ma ei ole oma eraelu varjanud ega üritanud ajakirjanike huvi mingilgi moel vältida. Ma arvan, et põhjus on selles, et ma olen režissöör, mitte näitleja. Näitlejad huvitavad ajakirjanikke ja lugejaid palju rohkem, sest nemad on ekraanil näha. Need, kes jäävad ekraani taha pole lihtsalt huvitavad inimesed.

Miks te otsustasite biograafia kirjutada?

Tegelikult polnud see minu idee, vaid Jan Novak (biograafia kaasautor, tšehhi kirjanik – A.R.) tegi mulle selle ettepaneku. Ma olin nõus, sest mulle tundus, et see aitab minu elu süstematiseerida, teatud põhimõtted paika panna. Aga see ei ole raamat ainult minu elust, võib-olla on lugejatele huvitavam teada saada, kuidas ma olen oma filmid teinud ja kellega koos töötanud.

Kas te ei ole mõelnud, et see biograafia võiks olla aineseks ka filmile?

Ei, ma pole seda kordagi kaalunud. Ma tean palju huvitavamaid lugusid, millest võiks filmi teha. Pealegi on minu elust tehtud dokumentaalfilme ja nendes näitlemine on minu jaoks täiesti piisav.

Teie filmidele on ette heitud faktidega liiga vabalt ümber käimist ja isegi tõe moonutamist.

Ma ei tee dokumentaalfilme ja see muudab need süüdistused alusetuteks. Vaadake kui palju valetatakse ajakirjanduses ja raamatutes, kuid kellelegi ei esitata süüdistusi. Ma arvan, et loomeinimesena on mul õigus oma visioonile ja selle järgimisele. Ma ei ole kunagi tegelenud laimamisega.

Kes on need režissöörid, kes on teie olulisemad mõjutajad?

Kui ma elasin Tšehhoslovakkias, siis oli minu esimene suur armastus ameerika tummfilm. Mulle meeldisid Buster Keatoni, Charlie Chaplini,  Harold Lloydi, Ben Turpini filmid. Ma arvan, et paljud praegugi tuntud režissöörid kaotavad tulevikus oma suuruse, kuid need tummfilmikoomikud jäävad alatiseks klassikuteks. Natuke hiljem sattusin ma vaimustusse Billy Wilderist ja siis tulid John Fordi vesternid, mida ma vaatasin korduvalt. Tema filmid olid minu jaoks Ameerika. Ma vaatasin mitmeid kordi ka Godard’i ja Truffaut’ filme, kuid nemad võib-olla ei mõjutanud minu isikut, vaid õpetasid mulle kõike, mis on filmi puhul oluline. Ma ei saa loomulikult jätta mainimata Coppola ja Scorsese filme. Nende töödest ei saa vist keegi enam mööda minna.

“Lendas üle käopesa” on kriitikute arvates teie kõige olulisem film. Kas teile ei tundu, et see film on muutunud deemoniks, mis kõiki teisi teie filme jälitab?

Mind ei huvita see arvamus, kuigi selle filmi nimetamine deemoniks ei ole vale, sest alguses oli Kirk Douglas see, keda vaevas Ken Kesey romaan ja ta tahtis sellest ise filmi teha. Siis kohtus ta minuga ja tegi mulle sama ettepaneku. Me kohtusime Prahas ja ta lubas mulle raamatu saata, kuid see raamat ei jõudnud minuni, sest see  konfiskeeriti tolliametnike poolt. Me kohtusime kümme aastat hiljem ja võimalus Kesey romaanist film teha oli jälle aktuaalne. Ma kohtusin Michael Douglasega, kes oli filmiõigused ostnud, meil oli filmist ühesugune arusaam ja see sai teoks.  

Milliste kriteeriumite põhjal te filmiprojekte valite?

Ma tõesti ei arva, et on olemas mingisugused kriteeriumid. Kui mulle tundub, et lugu on huvitav, siis asun ma tööle. Ma eelistan lasta oma filmidel enese eest kõnelda ja ise kõrvale jääda.

Olete teinud suhteliselt vähe filme. Millest see tingitud on? Praegused tendentsid viitavad sellele, et kõige populaarsemad on massiivsed projektid, näiteks Peter Jacksoni “Sõrmuste isand” või Francis Ford Coppola “New Yorgi gängid”. Milline on teie järgmine töö?

Mõned minu projektid on ebaõnnestunud, ma olen teinud palju koostööd teiste režissööridega ja kõigeks pole aega jätkunud. Kindlasti on üks põhjus ka see, et minu tööd on alati massiivsed ja aeganõudvad.

Teie töömeetodeid on nimetatud vastuolulisteks, sest olete väga range stsenaariumi kirjutamisel, kuid lubate näitlejatel improviseerida.

Ma ei nimetaks seda vastuoluks, vaid pigem tasakaaluks. Ma pean stsenaariumi kallal töötamist väga oluliseks, sest võtete ajaks pean ma tundma iga sõna selles ja teadma, kuidas seda kasutada.

     Ma tahan, et näitlejad tunnetaksid oma võimeid ja improviseeriksid siis, kui nad selleks võimelised on. See tähendab, et improviseerimine pole minu võtteplatsil midagi tavalist, kuid mõnikord võimaldab see tuua filmi vajalikku spontaansust.

Teie filmides on mänginud sellised näitlejad nagu Jim Carrey, John Malkovich, Glenn Close, Jack Nicholson, Tom Hulce, kuid pole näitlejat, kes oleks teie kaubamärk. Oskate te seda põhjendada?

Ma valin näitlejad kindlatesse rollidesse ja mul pole võimalik iga kord samade näitlejatega tööd teha. Jack Nicholson ei sobiks mängima Andy Kaufmani või Tom Hulce Larry Flynti.

Olete Columbia ülikooli professor. Praegu te ei õpeta?

Ei, kuid mul on omanimeline fond, mis pakub tudengitele toetusi filmide tegemisel ja ma olen ka ise mõne projektiga seotud. See töö on minu jaoks väga oluline, sest ma saan tudengitega filmide üle arutleda ja neile juhiseid anda. Nemad on ameerika filmi tulevik.

 Väljatõste 1:    Tšehhoslovakkias valvasid kommunistid pidevalt, et ükski minu film ei oleks “maitsevääratus”.

Väljatõste 2: “Hollywoodi filmide turustamisel kasutatakse hoolikalt ära ka inimeste poliitilist meelestatust”.