23.05.2008, 00:00
Kohtumised ja lahkumised kaheksajalg Klaabuga
Toomas Mikkor sõbrunes Nuweiba soojades vetes Octopus vulgaris’ega (pildil).
Alguses oli kokkusaamine kaheksajalg Klaabuga alati juhuslik. Vahel
päeval, vahel öösel veealuse lambi valgel. Kord sügavas
vees, kord põlvekõrguses. Räägin minu poolt fikseeritud
kohtumistest. Kui palju kordi Klaabu on soolasambaks moondununa jälginud
mind temast mööda ujumas – vaevalt ta isegi neid kordi kokku
oskab lugeda. Kaheksajalad on meistrid moonduma. Kord on ta sile ja
ühevärviline, sekundi murdosa hiljem kirju ja krobeline, veel
mõni hetk ja ta on midagi seletamatut. Kord sarnaneb ta kiviga, kord
koralliga, kord mittemillegagi.
Vahel harva sarnaneb ta
kaheksajalaga. Märkad teda siis, kui ta teeb vea ja pingutab oma
moondumiskunstiga üle. Kui ta on sind vee all näinud ja soolasambaks,
kiviks või koralliks moondunud, sina aga midagi aimamata edasi tema
poole ujud, ei tea vaene loom, et see võib olla juhus. Tema
püüab siis kiiruga veel värve vahetada, proovida, et milline
toon, muster ja nahatekstuur toimib, koleda inimeselooma ära eksitab. Aga
otse vastupidi. See värvide ja mustrite vahetamine teda just reedab. Ilma
selleta ei märkaks sa teda iial.
Teinekord satud kaheksajalale
ootamatult. Seda siis, kui ujud üle rifiplatoo serva või ilmud
kusagilt nurga tagant ja põrkad temaga kokku. Kaheksajalg ei kuule,
seepärast lestade pladin ja hingamise kähin mind Klaabule ei
reeda.
Sedasi ootamatult kokku põrgates ujub ta kiirelt
eemale, esimesest ettejuhtuvast koopasuust või praost sisse. Või
kui neid pole, siis üritab sulanduda ümbrusse.
Ega ta neil
kohtumistel kunagi lõplikult jalga ei lase. Tarvitseb mul vaid veidigi
taanduda, kui Klaabu hakkab oma veealusest koopast välja kerkima.
Nagu tainas üle kausiserva. Teen ümberpöörd ja kerkimine
lakkab! Ujun tsipa tema poole tagasi ja ta hakkab vaikselt kahanema. Ei iial
mingit kiiret äkk-kadumist. Eemaldun vaikselt ja Klaabu hakkab taas
kerkima.
Ümberpöörd ja paigalseis. Nüüd
Klaabu vetrub vaikselt üles-alla. Ta ei oska seisukohta võtta, kas
kerkida või kahaneda.
Sedasi minu järel luurates
moodustab Klaabu enda kehast kõige koomilisemaid kujusid. Võiks
isegi kahtlustada, et Avo Paistik sai oma Klaabu idee vee all kaheksajalaga
peitust mängides.
Igatahes esimese peitusemängu esimestel
mänguminutitel ristisin ma oma kaheksajala Klaabuks.
Mingil
ajal hakkasin ma pikki vahemaid ujuma. Küll maski ja õhutoruga, ent
eesmärk ei olnud veealuse elu jälgimine ega fotografeerimine, vaid
füüsilise vastupidavuse suurendamine. Kuna pika maa ujumine pole just
eriti meeldiv tegevus, siis sai trajektoor sätitud piki rifiplatoo
serva.
Mööda nn drop off’i, kohta, kus riff
järsu seinana merre langeb. Distants oli umbes 1,5 km põhja poole
ja siis tuldud teed tagasi, kokku 3 km. Rifiplatoo merepoolne külg on
kõige mitmekülgsema koralliga ja üldse on see üks
põnev koht. Sedasi piki drop-off’i ujudes kinnitad oma pilgu sinu
all toimuva külge ja ebameeldiv pingutus ununeb. Ei saa arugi, kui
poolteist kilomeetrit täis ja aeg ümber pöörata.
Kui on umbes kuu aega seda kolme kilomeetrit nühitud, hakkab ühel
päeval silma midagi kummalist. Kohe ei saagi aru, mis. Tuleb teha
ümberpöörd. Hiigelsuure koralli
“õisikus” on ebakorrapära. Mis selle tingis? Ahaa!
Õisiku sees on tühimik, väike koobas! Ja selle sees istub
Klaabu! Tühimiku ava on küll korallitükkidega kinni kaetud, aga
nende vahelt paistavad mõned reetlikud iminapad.
“Kurat,” on esimene mõte, “kaamerat pole
kaasas!”
Avan Klaabu koopa ukse
– võtan ettevaatlikult lahtised korallitükid avause eest
ära ja asetan nad selle kõrvale. Klaabule see ei meeldi. Keerab
ühe jala ümber pea rulli ja piilub sealt puntrast ühe silmaga.
Iga kord, kui mu käsi koopale läheneb, üritab Klaabu end selle
põhja olematuks litsuda. Silitan teda silmade vahelt ja teen minekut,
hakkan mööda rifiserva eemalduma. Umbes 15 meetri kaugusel teen kiire
pöörde tagasi. Seda võiski arvata – Klaabu on end
poolest kerest saadik koopast välja ajanud ja jälgib minu
eemaldumist. On see uudishimu või enesealalhoiuinstinkt, mis teda
piiluma sunnib? Ei tea.
Järgmisel päeval ujuma hakates
pole Klaabu ja ta koobas enam meeleski. Ei usu, et ta seal enam on. Meelde
tuletab ta end ise. Jõudnud suure “koralliõisiku”
silmapiirile, registreerib silm jälle mingi ebakorrapära. Ja sekund
hiljem aju identifitseerib selle. Klaabu on poolest kerest saadik koopast
väljas ja piidleb lähenejat.
Jälle pole kaamerat
kaasas!
Saab mängitud veidi peitusemängu ja teda silme
vahelt silitatud. Ta oleks nagu veidi julgem kui eelmisel päeval. Koopasse
kaob ta vaid juhul, kui ma tema poole käe sirutan. Kui ma aga teen tema
ümber ujudes ringe, siis kerkib ta jälle oma urust välja ja
õõtsutab end üles-alla. Mida kaugemale ma lähen, seda
kaugemale ta end koopast välja upitab.
Kolmandal päeval ei
viitsi ma ikka veel kaamerat kaasa võtta. Klaabuni on oma kilomeeter
ujumist. Pole iial nii pikka maad kaamerat kaasa vedanud, sest ei tea, kuhu
teda panna. Kaamera asemel võtan ma kaasa noa, sest plaanin suurt
kuritegu. Noa panen ma paelaga kaela.
Klaabu on seekord koopas ja ei
tervita mind. Avan ta koopasuu ja siis eemaldun veidi. Klaabu silm kerkib
üle koralli serva ja hakkab mind jälgima. Mina avan noa ja hakkan
ohvrit otsima – ilusat suurt clam’i. Meremolluskit. Mul on plaan
Klaabule süüa pakkuda. Ta sööb ainult verivärsket
molluskiliha, vähke ja krabisid. Beduiinide jutu järgi varitsevat ta
vahel ka kalavõrgu kõrval. Ootab, et kala võrku
läheks, ja seejärel kaheksajalg lihtsalt varastab kala beduiini
võrgust ära. Sageli saab see kala passimine kaheksajalale endale
saatuslikuks. Sest beduiin oskab tema värvidemängu läbi
näha. Võrgule minev beduiin uurib kõigepealt kõik
kahtlased kännud-kivid üle. Et ega mõni neist ole kaheksajalg.
Sageli on. Siis on tema lauluke lauldud. Lõpetab koos võrku
jäänud kaladega beduiini köögis.
Mul on plaanis
kahekordne kuritegu: esiteks clam’i tapmine, teiseks kaheksajala
toitmine. Aga kes on patuta, visake esimene kivi.
Clam’e
võivad tappa teised mereelukad ja beduiinid. Sedasi on repressiivorganid
otsustanud. Mina ei ole ei mereelukas ega beduiin. Seega outlaw. Kaheksajalga
ei tohi toita seepärast, et kõiksugu metsikute loomade
sõprus inimesega on sageli traagilise lõpuga. Enamasti loomade
jaoks. Kahjuks!
Äkki on Klaabu oma mune kaitsev emakaheksajalg?
Emased, kes enda järglaste koorumist ootavad ja pesa kaitsevad, tegevat
seda sageli nii andunult, et nälgivat ise surnuks. Sellisel juhul oleksin
ma ta päästja?
Suuri clam’e on raske tappa. Mitte
füüsiliselt, vaid hingeliselt. Nad on nii ilusad. Aga siin ta on,
nuga karbipoolte vahele, sulgurlihas läbi lõigata ja käes!
Nüüd liha karbipooltest välja. Tühi karp kaugele
sügavikku, et mitte Klaabu pesa reeta. Kirjandus väidab, et
kaheksajalad on räpakad loomad ja nende koopa võib leida
tühjade krabi- ja vähikoorte ning molluskikarpide järgi. Siinsel
rifil
see ei kehti. Tühjad karbid ja vähikoorikud on hajali siin-seal,
mitte iial pole kuhja kaheksajala koopa ees.
Ilus värske
clam’i-liha käes, lähenen Klaabu koopale. Mingit emotsiooni ta
välja ei näita. Üritan talle liha koopasse toppida. Ta
nügib selle hoopis oma jalaga välja. Proovin veel. Nüüd
puhub tänamatu loom clam’i tugeva veejoa abil koopast minema.
Kolmandal pakkumisel võtab külakosti vastu. Vaikselt ja
pikkamööda haarab clam’i oma jala haardesse ning toimetab selle
enda pea alla, sinna, kus on ta suu. Kahjuks ei võimalda ta asend
pugimist jälgida.
Fakt, et Klaabu mu clam’i-liha vastu
võttis, tekitab kummalise eufooria. Süütunnet
clam’i tapmise ja kaheksajala toitmise tõttu ei ole. Sest neid on
kerge lunastada. Lihtsalt ära telli beduiinidelt söögiks
clam’e ega kaheksajalgu! Ja nad ei lähe neid sinu jaoks
püüdma.
Järgmisel päeval võtan kaasa ka
kaamera. Panen ta pika paelaga kaela ja ta jääb ujumise ajaks mulle
kõhu alla. Ei sega üldse. Ka nuga on jälle kaasas.
Mida lähemale Klaabu korallõisikuni, seda tugevamini hakkab pulss
lööma.
Aga võta näpust – koobas on
tühi!
Kas seetõttu, et päev on juba õhtus
ning Klaabu on jahiretkele läinud? Kolmel eelmisel päeval olin ujunud
tema koopa juurde paar tundi varem.
Pettumus võtab kogu
füüsilise jõu ja hakkan vaikselt mööda rifiserva
tagasi oma küla poole ujuma. Ei teagi, kas lootusest Klaabut näha
või millegi muu tõttu, kopeerin iga korallijõnksu ja
külastan iga rifiseina sisse ulatuvat soppi.
Mu uudishimu saab
tasutud Klaabu koopast umbes 300 meetrit lõuna pool.
Kõigepealt silman suurt värvilist clam’i, kellega pole
kõik korras. Tema karbipooled on kahtlaselt avali, nii et ta
erksavärviline liha on laialt eksponeeritud. Karbi servade küljest
oleks nagu kadunud mõned killud ja ta ei reageeri minu
üleujumisele. Tavaliselt giant clam tõmbab oma karbipooled mitte
just kinni, kuid kõvasti koomale, kui sa temast üle ujud. Too on
aga kuidagi apaatne. Ilmselt on Klaabu siin jahti pidanud ja ma sattusin talle
peale?
Teen vigastatud karbiservadega apaatsest clam’ist
mõned pildid ja asutan end minekule. Saan ujuda umbes viis meetrit, kui
põrkangi kokku Klaabuga. Ta on kogu seda clam’i uurimist ja
pildistamist pealt vaadanud. Tema õnnetuseks jäi ta mu
lahkumistrajektoorile. Nähes mind enda poole startimas, stardib ka Klaabu.
Poeb korallinuki alla ja proovib läbi kõikmõeldavad
värvid. Nagu edev hilpharakas oma garderoobi. Ainult et Klaabul
käib see sekundiga. Poleks ta enda asukohta muutnud ja värve vahetama
hakanud, ei oleks ma iial teadnud, et ta mind jälgis.
Teen
Klaabuga jälle vana tuntud peitusemängu. Lähenen ja kaugenen.
Üritan teda pildile saada. Aga ei, ta jääb liiga kaugele. Ja
lähivõtted, mis umbes kolme meetri sügavusel temast teen, ei
tule head. Neil on vaid üks värviline tomp. Sellist fotot ei taha
keegi vaadata. Jätan kaheksajala oma saagi lähistele üksi, et ta
saaks selle enne ära süüa, kui kalad jaole tulevad.
Klaabu juurest ära pöörates põrkan peaaegu kokku suure
sinisetäpilise astelraiga. Ehmatus on mõlemapoolne. Klaabu vaatab
seda kivi alt pealt. Ei teagi, kas astelrai tuli vigase clam’i
lõhna peale?
Viiendal Klaabu koopa avastamise
järgsel päeval asusin teele varem. Et teda kodunt leida.
Jälle kaamera kaelas
ja nuga kaasas. Aga ei olnud seal koopa juures kippu ega kõppu. Oli
hoopis beduiin Mussa oma lainelaual kalavõrke sisse laskmas.
Mõtlesin, et peaks Klaabu vaid mitte minema sinna võrgu
kõrvale matti võtma. See oleks tema lõpp.
Klaabut ei olnud koopas ei järgmisel, ülejärgmisel ega ka
neile järgnevatel päevadel. Isegi koopa sulgemiseks
käepärast olevaid korallijuppe polnud puudutatud. Ta polnud seal
üldse käinud.
Hakkasin endamisi juba beduiin Mussat
vihkama. Ta oli kindlasti juba nädalapäevad mu käimisi ja
tegemisi kaldalt näinud. Beduiin loeb sind nagu avatud raamatut. Sul pole
vaja öelda, miks sa kusagil oled ja mida sa seal teed. Ta vaatab sind ja
ta teab.
Olin üsna kindel, et Klaabu on kinni püütud
ja ära söödud.
Ühel päeval tulin
mõttele uurida ühe rifiplatoo maapoolset külge. Olin elanud
selle külje all neli aastat, aga polnud viitsinud seda läbi uurida.
Seepärast, et seal on madal vesi ja väga ilmetu korall. Rumal
eelarvamus. Pealtnäha ilmetuis paigus elab väga põnevaid
elukaid. Leidsin sealt kohe mitu seni kohtamata kala ja mitu uut mulle
tundmatut liiki mureeni. Ühest kummalisest tiibadega kalakesest sain
häid pilte, mureenid aga ei teinud mingit koostööd. Vaid vana
tuttav lumehelbemustriga iludus, snowflake morey, poseeris mulle
kenasti.
Aga siis äkki oli keegi midagi kaevanud! Oli koralli
alt liiva välja kühveldanud ja seda märksa suuremas koguses, kui
seda teevad kaladega sümbioosis elavad krevetid. Lükkasin veetaimed
veidi kõrvale ja ennäe – koralli alla kaevatud koopast vaatas
mulle enda rõngasse keeratud jala alt vastu Klaabu!
Ei tea,
kuidas Klaabul, aga minu jällenägemisrõõm oli piiritu.
Kuna olin just tulnud mureene pildistamast, oli mul kaamera kaasas ja tegin
Klaabust tema koopas mõned klõpsud. Palju ma teda tol päeval
ei tülitanud, sest olin juba kaua vees olnud ja jahe hakkas.
Järgmisel päeval jätsin mureenid kus see ja teine ning
libisesin meetrisügavusse vette Klaabu koopa poole. Aga koobas oli
tühi. Kas sööma läinud? Ei, natuke liiga varajane aeg.
Ennelõunal ta tavaliselt tukub. Tuju oli nullis. Aga mitte kauaks.
Niipea kui end pöörasin, avastasin uued kaevamisjäljed. Klaabu
oli uue koopa teinud. Kas seepärast, et ma eile ta avastasin?
Jätsin ta sel päeval rahule. Järgmisel päeval oli ta oma
koopasuu tühjade molluskikarpidega kinni müürinud. Aga nende
tagant paistis tema piidlev silm. Hakkasin käima peagu iga päev.
Aga süüa ma talle enam ei pakkunud. Mitte millegi muu kui
laiskuse pärast. Ei viitsinud lihtsalt kaamerale lisaks veel nuga kaasa
võtta, et talle clam’i tappa.
Klaabu koopasuu oli kord
avatud, kord kinni müüritud, vahel oli koobas ka tühi. Aga maha
ta seda ei jätnud, kuigi see oli ehitatud väga halva koha peale. Just
sinna, kus täiskuu ja kuuloomise aegsete väga madalate
mõõnadega beduiininaised oma raudoradega sorkima ja teda
püüdma lähevad.
Pikapeale hakkasin teda ka
tülitama. Ulatasin talle oma sõrme või labakäe. Klaabu
klammerdus kohe oma iminappadega selle külge ja hakkas kätt enda
koopasse sikutama. Tema haare oli midagi väga meeldivat ja intiimset.
Kätt koopasse vedada ma siiski ei lasknud. Arvatavasti oleks ta mind siis
hammustanud. Beduiinid rääkisid, et kui kaheksajalg su käe enda
suu juurde tirib, siis ta näksab. Et sa ta rahule jätaksid. Enne
hammustamise üritamist laseb ta sinu pihta suure survega veejoa.
Mõni sukelduja on siiski r&a
uml;äkinud, et kaheksajalg on ta oma kõigi kaheksa jalaga läbi
kobanud ja mitte hammustanud. Karta on, et Klaabul oli siiski plaanis oma
hambaid näidata, kui ta mu kätt koopasse vedada püüdis. Aga
ega see tal lihtne polnud. Kui ikka käel sajakilone jurakas küljes
on, eks siis katsu teda tirida, kui ise oled vaevalt paarikilone.
Nii need nädalad kulusid ja nii me seal teineteist kättpidi
teretasime. Närvisüsteemile oli sel suhtlemisel imeline mõju.
Kui muidu võis päev olla totaalselt ebaõnnestunud, siis
pärast Klaabuga kätlemist täitis sisemuse selline rahu ja
enesekindlus, et miski ei kõigutanud.
Vahel püüdsin
Klaabule näidata ka mõnd oma külalist. Või pigem
vastupidi. Aga neil kordadel oli ta eranditult kodunt ära läinud.
Igal täiskuul ja kuuloomise ajal pidasin madalat rifitagust silmas. Kui
Klaabu juurde oleks suundunud mõni raudoraga naine, oleks ma palunud tal
lahkuda. Kuigi mul oli õigust kamandada just sama palju kui
kontvõõral, kes üritab kalurit kalaparve juurest minema
ajada, oleks beduiininaised mind kuulanud. Nad on juba kord selline rahvas, et
arvestavad eelkõige teistega ja siis alles iseendaga. Juhul kui nad pole
turistide poolt rikutud. Need siin pole. Veel.
Tuli kevad ja Siinail
hakkas väga kuumaks kiskuma. Saabus lahkumise aeg. Eelviimasel päeval
arutlesin sõbra seltsis, et kas minna Klaabut vaatama või mitte.
Kas ta on üldse kodus? Ja kui minna, siis kas võtta ka kaamera? Ei
viitsiks, sest ees seisab pakkimine. Pärast vaja kaamerat magedas vees
leotada ja puha. Aga miski väike hääl peas sosistas, et mine! Ja
võta kaamera kaasa!
Klaabu oleks justkui oodanud. Ta upitas
end poolest kerest saadik koopast. Minu lähenedes ei litsunud ta end urgu
tagasi, vaid vaatas mulle julgelt otsa. Hakkasin pilte klõpsima. Sellist
pildistamisvõimalust ei olnud ta mulle varem andnud. Kui lähenesin,
siis ta nagu veidi kõhkles, et mida teha. Vedrutas oma sültjat keha
üles-alla, muutis värve ja kuju. Aga ära ei läinud.
Hakkasin ujudes tema ümber ringe tegema. Iga ringiga pisut
lähenedes. Klaabu kerkis aina kõrgemale, rohkem koopast välja.
Seal olid veel vaid tema varbaotsad. Selline ringiratast lähenemine
Klaabut nii väga ei erutanud, sest ta värvid ja naha tekstuur
jäid samaks. Kui olime veidi sedasi mänginud, võttis Klaabu
kätte ja väljus lõplikult. Ei põgenenud kiirustades
sügavikku, vaid istus põhjale ja jäi mind justkui ootama. Kui
ma siis järele jõudsin, tegi ta seal põhjal istudes enda
kehast ja jalgadest kõikvõimalikke kujundeid. Ise sealjuures
värve vahetades. Klõpsisin kaameraga nagu hullumeelne. Ma ei
uskunud, et see toimub ilmsi.
Siis ujus Klaabu veidi edasi. Ja tegi
jälle kujundeid. Selliseid, et suu tahtis lahti vajuda ja hingamistoru
välja pudeneda.
Kui pilte oli juba küllalt, võtsin
riski Klaabut välja vihastada ja põgenema kohutada. Aga kui teda
silme vahelt silitasin ja talle “tere” andsin, ta küll vahetas
erutusest värve, aga ei putkanud minema. Korra ujus veidi maad ja siis
maandus merisiilikutest moodustatud sõõri keskele. Tema silmis
oleks justkui olnud küsimus, et vaata, kui vahva ma olen! Vahva on ta
küll. Kui vahva, selleks puuduvad sõnad!
Ujusime veel
koos siia-sinna. Ikka Klaabu ees ja mina järel. Nii ta ei lasknud, et ma
oleksin ta kõrval ujunud. Kui kõrvale kippusin, siis ta kas lisas
kiirust või istus põhjale. Tema kujunditel ei paistnud
lõppu tulevat. Kõige ilusam oli sümmeetriline kaheksanurk,
jalad ilusasti rullis
. Kust võtab ta need ideed? Ja kes õpetas talle värve? Kui
oli umbes tund aega lõbutsetud ja päike juba õhtuaevasse
veerenud, oli aeg veest välja minna. Lehvitasin Klaabule kaua-kaua. Olin
seda alati lahkudes teinud. Vahel upitas ta enda kõrgemale, et seda
käelaba liikumist paremini näha. Praegu istus ta põhjal ja
jälgis ainiti mu eemaldumist ja lehvitamist. Klaabu jäi samale
kohale, kuni ta silmist kaotasin.
See oli mu elu üks ilusamaid
hüvastijätte.