Kõige njuujorgim maja Helsingis

Linnalegend räägib, et siis kui hotell Torni, Helsingi kesklinna kõrgeim hoone, valmis sai (1931), otsustati, et enam kõrgemaid ehitada ei tohi. Otsus pidavat siiani vett. Esinduslik hoone on 75. juubeli puhul läbi teinud noorenduskuuri, mille vilju käis imetlemas Anneliis Aunapuu.

Hoone Yrjönkatu 26 püstitati ajal, mil Euroopa oli tõstnud pilgu oma nabalt, pöördudes jõudu koguva Ameerika poole. New York oli ka arhitektuuri tõusu kese, nii ülekantud tähenduses kui sõna-sõnalt. Loomulikult inspireeris see arhitekte. Rahvusromantika oli äsja saavutanud oma lae, mängureeglid end ammendanud, ja selle uudsusevõlu hakkas hääbuma. Dekadentsi taustal oli värske elujõu magnet võimas, lausa juurtest lahti rebiv – nii mõnigi ei suutnud kutsele vastu panna ja kolis üle Atlandi, kõigi võimaluste maale. (Sealhulgas ka Eliel Saarinen, üks Soome kuulsamaid arhitekte, üks rahvusromantika isadest.)

Kõrgustesse pürgimine ja esinduslikkuse veenev seos praktilisusega näitavad, et Tornis väljendub Ameerika-ime. Tsitaatidena avalduvad väärikus (kuld ja marmor) ja suurejoonelised võtted ajaloost (valguskuppel fuajees). Seda, et tegemist on linna esindushoonega, tõestab ka selline tume fakt ajaloost, et jätkusõja aegu olnud just selles majas sisse seatud vene vägede staap.

Vahepeal veidi räsituna seisnud, kerkib hoone hoolitsetud vertikaal nüüd taas uhkena künka otsas naabrite vahelt kõrgele, pakkudes art deco, juugendi ja fungi piiril balansseerivat elegantsi nii tänaval- kui seesolijaile. Aasta lõpukuudel toimub seal teemaüritus “New Yorgi vürtsid Tornis”. Tundub, et Suure Õuna tüüpi menüü sobib sellesse keskkonda suurepäraselt.

Kunstnike lemmikpaik

Hoonel on alati olnud kunstnikkonnaga tugev side, mis mõjutab tänini sealset miljööd. Vaimustav stiilsus, mis läbi renoveerimise ilmselt säilis,  on pärit ajastust, mil hooliti veel dekoratiivsusest ja muljest, kuid samas oldi juba sirgjooneliselt praktilised. Tulemus on mahlakas ja pakub erilist meeldejäävat elamust, samas on miljöös delikaatset ajatust, mistõttu ei nõua see teenindavalt personalilt ajastukohast rõivastust ega erilist menüüd.

Renoveerimises osalenud sisekujundajatele on see aga ühest küljest väljakutseks olnud ja teisest küljest inspiratsiooniallikaks.

Majale mööda tõusvat tänavat lähenedes võib imetleda, kuidas see võimukalt kõrgustesse kerkib, õigustades oma nime. Siiski on krundi konfiguratsioon seadnud oma tingimused. Kuna hoone paikneb künka otsas, pääseb eest küljest restorani ja lounge’i, mis paiknevad 0-korrusel, hotelli peasissepääs jääb aga nurga taha, sest nõnda sai fuajeele rohkem suurejoonelisust anda.

Peasissepääsu meekarva puidust ja faasitud klaasidega uks on väärikas ja kõrge, tume varikatus selle kohal soliidne ja lai. Fassaadile lisavad veelgi suurejoonelisust lipuvardad, mis jätavad mulje, nagu seisaks kahel pool ust rida hiiglaslikke auvalves paaže, lipud jalal. Ukse taga võtab külastajat vastu mitut värvi marmor, punane vaip juhib tulija mõned trepiastmed üles ja julgustab edasi astuma, kuni paremat kätt avaneb vastuvõtusaal.

Sünguse ja kerguse piiri dramaatika

Kui kitsavõitu sissepääsust avaneb vaade vastuvõtusaali, saab selgeks, et see tõesti nõudis ja vääriski dramaturgilist ettevalmistust. Laia ruumi kohal avaneb mattklaasist kuppel, millest kumab taevavalgust, selle all laieneb ringiks ka punane vaip. Mulje on ääretult pidulik.

Fuajee seinad on kaetud meekarva väärispuitpaneelidega, mida liigendab harv peenike must vertikaaltriip. Paneelide ülaservas järgib ruumi siksaklevat perimeetrit lai must kolmeastmeline l iist – puhas art deco. Samasugune jõuline liist ehib põrandate ja seinte liitumist terves majas.

Otsevaates kaardub vastuvõtulett, mille musta kogu elustab mustvalgete portreeruutude rida pealisplaadi serva all, tänapäevane lisand. Fuajees on istmeteks uhked ja laiad kroomtorutoolid (Wassily, Marcel Breuer, 1925-6).

Fuajee tõmbenumbriks on vana võrega lift (pange tähele, selle tootja KONE on Soome teine Nokia), mille ümber keerdub trepp. Nagu meil oli Palace’is enne selle “surnuks saneerimist“ (irooniline, et seda tegid just põhjanaabritest sisustajad). Tillukese, kumerale trepiavale kohandatud liftikapi seinad on punase puiduga spoonitud paneelidest, ülaosas väärikad faasitud servadega klaasid, vahel jäme messingist käsipuu. Sõitu ei alustata enne, kui võre ette tõmmatud. Nagu Titanicus.

Maja korrustel on koridoripõrandate paksud vaibad kujundatud kolmekümnendate laadis, mis, nagu terve hoone kujunduski, hetkemoe peajoonega hästi klapib. Piki seinapiiri jooksevad kõrged kolmeastmelised mustad põrandaliistud, ülal sekundeerib sellele kitsas tume liist.

Numbritoad on saanud värsked sisustused kolmes erinevas stiilis: art deco, juugend ja funktsionalism. Kõigis on suudetud luua sisult kaasaegne sisustus, milles on ajatust.  Kogu hotellis viibimisele lisavad efektse ja kohaliku noodi suurepärased jõhvikalõhnalised tualett-tarbed, ilmselt ainulaadsed kogu maailmas.

Restorani Torni, mille uuendamisega tegeles üks Soome kogenuim avalike ruumide kujundaja, joviaalne, dramaatiline ja nõudlik Kaisa Blomstedt, pääseb nii tänavalt kui ka fuajeest.

Viimasest laskub sinna kaarduv trepp, mille kitsust on püütud tasakaalustada mattkuldsete seinaplaatidega. Tee restorani viib läbi hubaselt varjulise American Bar’i, mida tuntakse kui üht rahvusvahelisimat kokteilibaari linnas. Miljööd loob lopsakas segu kaasaegsest ja kolmekümnendatest.

Restorani üks saale on saanud lõbusa ja värvika laelahenduse: lage raamivate valguskarniiside vahele on maalitud makrovaade värvikatele puu- ja köögiviljadele. Peasaalis on jäädud pigem peateema, väärikuse ja kerguse kõrvutamise juurde. Suures ruumis vangistavad pilku efektsed postid. Need on jagatud pooleks, alaosa kaetud tagant valgustatud marmorplaatidega, peenem ülaosa aga läikivmustaks värvitud. Ruumijagajana töötab siin kroomraamistuses mattklaas, mis toob ruumi õhulisust, suuremaid klaasipindu liigendavad ja ühtlasi turvavad ajastukohased võremotiivid.  Art deco ühe lemmiku, väljapeetud mustvalge kontrasti orientaalset päritolu reedavad suured vaasid aknalaudadel, praegusesse hetke toovad vaataja tagasi väheldased, kuid soojust kiirgavad dekoratiivkunstitaiesed seintel.

Ajastukohased detailid

Terves majas on eelistatud mahedat ja hajusat karniisivalgust, seda nii saalides kui ka väiksemates ruumides. Osa karniise on klassikaliselt avaga lakke suunatud, osa ribakujulised, mis kombineerivad mattklaasi ja kroomliistu. Lisaks kohtab siin-seal majas tervet seeriat eriti sulneid valgusteid. Need kandilised, ruutu jaotatud klaasidega taiesed on nii stiilsed, et tekib kahtlus, kas ehk ei pärine need kogunisti maja sünnihetkest. Igal juhul on tegemist spetsiaalpartiiga.

Hoonetippu kroonib veider neljasambaline vorm, justkui hiiglaslik ventilatsiooniagregaat (on üks sellist tüüpi generaator, mis aeg-ajalt insenere taas köidab). Ja veel meenutab see meie Estonia teatri katusele taastamise käigus upitatud vasest nikerdisi, mida praktiline meel raskustega seedib. Kui veel kuulda oli, palju need maksid... Aga no olgu, ikkagi art deco... Niigi on teat ri juures palju sellist, mida taastada ei õnnestunudki, nii võrreldes projektiga kui ka ennesõjaaegsete fotodega. Ja seda sarnasust polegi vaja nii väga imeks panna, on ju meie rahvusteatergi sündinud peaaegu samal ajal tegutsenud Soome arhitektide töölaual...

Hoone väärtusi kroonib panoraamvaade ülalt 14. korruselt, kus on klaasitud terrassiga nn Ateljee Bar (avatud aastast 1951). Nime õigustamiseks korraldatakse seal igakuiseid kunstinäitusi. Eelnenud juttu arvestades tuleb vist täpsustada, et vaade avaneb Helsingi linnale, mitte New Yorgile. Kuid see on imekaunis oma linnakvartalite võrgu, saaretupsude ja vetesäraga.

Kuid rääkides vaatest Helsingile – miski ei ületa pilti, mis avaneb õnneseenele, kel avaneb võimalus külastada liftifirma KONE peamaja Helsingi ja Espoo piiril (muide, on kaheldav, kas see klaastorn ikka on madalam kui Torni). Kõrge hoone laele viib klaasist lift. Aeglaselt üle metsalatvade tõustes avaneb liftirahvale ootamatult vaade, mis lausa hinge kinni võtab.

Sillerdav meri ja saared, mis kihtamisi üksteise tagant välja tõusevad, nii kaugele kui silm ulatub. Kõrvus hakkavad tahtmatult kajama Sibeliuse “Finlandia” helid.

Kuhu maandus Torni

Helsingi on terves maailmas harukordne juugendarhitektuuri kontsentratsioonilt. Ka hotell Torni lähim ümbrus on tulvil hoogsat ja kujundlikku juugendlikku joont. Seal leidub nii kergemat, ohtrate kaunistustega, kui ka raskepärast, tumedatest massiivsetest kivilahmakatest linnaarhitektuuri. Rahvusromantika võlu laias skaalas, mis mõnel juhul põnevalt seguneb funktsionalismiga, mille õhuline, avar ja lai joon, praktilisus ja mugavus tuli ühes elujärje paranemisega.

Kas tulenes see Helsingi linna suhtelisest noorest east või mõnest kokkusattumusest, aga imetlusväärse järjekindlusega suudeti seal sajand tagasi kivilinna rajada! Kasvatanud üles võimeka arhitektipõlvkonna, hakati eesmärgikindlalt rajama kvartaleid, hoides stiiliühtsust, kuid jäädes siiski vaheldusrikkaks.

Seal võib ühtviisi lõputult pildistada dekoratiivmotiive, nii geomeetrilist kui ka figuraalset, arhitektuurseid väikevorme ja iseäralikku materjalikasutust, mis rõhutab veelgi arhitektide stiili ja käekirja olemust. Selle linna tänavad on kui oma ajastu kunstinäitus.

Ka uus tõus modernismiajastul ei suutnud pilti täiesti lõhkuda, vähemalt ei ole neil tarvis nüüd hooneid ükshaaval vahelt välja lõhkuda, aitab ainult rekonstrueerimisest. Välja arvatud Kamppi platsdarm, kus nad mõned aastad tagasi suure platsi totaalselt tühjaks tegid, et sinna väga kaasaegne, perspektiivitundega liiklussõlm ja kaubanduskeskus rajada.

Küllap on nii linnakodanikud kui ka lähituristid sealse uue keskkonnaga juba harjunud, tervitades otsust, et linna keskelt kadus korratu bussijaamaplats, kogu transport viidi maa alla ja avarused jäid jalakäijatele. Mitte vastupidi, nagu meil tegema kiputakse.

Endine bussijaamahoone, funktsionalistlik Lasipalatsi (Klaaspalee, 1935) kui arhitektuurimälestis jäeti peatänava äärde siiski alles ja renoveeriti see 1998. aastal restoraniks. Hoone on teistega võrreldes madal ja kuigivõrd ümbrusega ei seostu, juhatab samas sisse nurga tagant paistva Kiasma, mis on linna rahvusvaheliseks uhkuseks olnud juba kümme aastat.

Ei maksa unustada ka linna eelmisi uhkusi: Raudteejaam, Finlandia-talo, Olümpiastaadion, Temppeliaukio kirik jne jne. Rääkimata terviklikest juugendipärlitest nagu Eira ja Katajanokka linnaosad.

PS Seda kõike imetledes näib tähenduslik, et üks indie-poppi viljelev Austraalia bänd on võtnud omale nimeks Architecture in Helsinki. Ise väidavad poisid siiski, lootsid nime abil lihtsalt tähelepanu tõmmata...