Selle aasta tekstiili-keraamika esimest ühisnäitust korraldades tõestas vaibakunstnike rühmitus Vaba Tahe taas, et uued ajad pole vanu häid püsiväärtusi kuigivõrd kulutanud.

Seintel on mitmes mõõdus vaipu 20 autorilt - nii klassikat kui eksperimente. 19 keraamiku tööd täiendavad pehmeid väärtusi: traditsiooniline põimevaip ja keraamiline suurvorm on äraproovitud kooslus.

Rühmituse järjekordne näitus on Pärnus kolmas. Väljas suhteliselt uued tööd, mida pole siin varem näidatud. Vaibakunstil pole hetkel kuigi tulusad ajad, sotsiaalne tellimus on tagasihoidlik, töö on ju aeganõudev ja väga spetsiifiline. Miks me seda siiski teeme? Küsime endalt ise või küsitakse meilt, vastus on ikka seesama: ühistunne. Vaibakunstnike rühmitus Vaba Tahe on tegutsenud 11 aastat ja selle aja jooksul on seitsmele asutajaliikmele lisandunud mitmeid eri vanuses kunstnikke. Ka püsisuhe keraamikutega on olnud tugeva vastastikuse tõmbega. Igal aastal on korraldatud mitu näitust. Sedalaadi vaba- ja heatahtlik ühistegevus on loomingulises mõttes unikaalne. Vastastikku üksteist toetades rikastub ka erialane üldpilt, ühiselt korraldatud näitused on seni olnud oodatud ja menukad.

Väljapaneku on kujundanud Peeter ­Kuutma. Teist nii hea ruumitajuga ning kindlakäelist ­kujundajat ei oskaks vaipadele ja keraamikale tahtagi. Kõik on paigas - on ruumi süveneda, õhku, huvitavaid dialooge. Suurepärase valgustusega ruumid lasevad siin mõjuda igal tööl.

Koos esinevad eri vanuses kolleegid ning mitu põlvkonda: õpetajad, nende kunagised käealused ning omakorda nendegi õpilased. Seetõttu on üldpilt kirev, sest esindatud on suur osa Eestis tegutsevatest keraamikutest ja vaibakunstnikest.

Kaks saali läbi jalutatud, jäävad mällu mitmed põimevaibad ning gobeläänid, mis erilise oskusega kavandatud ja teostatud. Vana kuld, tuleb tunnistada, särab endiselt. Kindel respekt kuulub Peeter Kuutma võrratult askeetlikus ja maskuliinses koloriidis teostatud töödele. Kolmest põimevaibast kõige erilisem on "August. Suvetee". Selle töö ees seistes aimab vanameistri loomerahutust ja elujanu. Merike Männi gobelään "Leegitsev sügis" on salapäraselt peen ja tundlik. Samas ka lihtne ja tabamatu, justkui illustratsioon luuletusele.

Tema väga hoogne, isikupärane ja elava tekstuuriga teostus on olnud alati imetlusväärne, selles töös saab seda taas nautida. Maasike Maasik näitab oma hingemaastikke helge koloriidiga lummavas vaibas "Kodutee". See töö on justkui visioon lapsepõlvest, kui silmapiir tundus alati nii kutsuv... ­Erika Tammpere "Per aspera ad astra" ja "Errare humanum est" on Eesti traditsioonilise vaibakunsti kehastused - villased pildid ilusa stilisatsiooniga ning täpse teostusega. Helen Kauksi "Lähedane" on müstiline ning lummav ja tõmbab vaataja justkui endasse, maagilisse teispoolsusse. See vaip on ühtaegu pidulik ja kurb, sest jäi kunstniku viimaseks.

Nooremate autorite meisterlikult teostatud visioonide loetelu läheks pikaks, seetõttu jäävad sõelale vaid kaks üldpildist hästi erinevat kunstnikku. Kadi Pajupuu töid peab kindlasti oma silmaga nägema, neid ei saa foto ega sõnadega lahti seletada. Aet Ollissaar on ­minimalistlik maksimalist. Tema uuenevat ning teisenevat ­autoritehnikat võid vaadata lõpmatuseni.

Ei kujuta ette seda näitust ilma ­keraamikuteta - üldpilt oleks liiga tõsine. Nende seekordne ­väljapanek on kevadiselt uueilmeline, suuremad tööd vaheldumisi dekoratiivplastikaga.

Süveneja avastab siit ridamisi tehnilisi nüansse ja elegantset vormiilu. Tarbevormidest paitavad silma Ülle Rajasalu, Merike Hallik, ­Annika ­Teder, ­Rita Raidma ja Anne Türn. Vaid asjaosalistele on teada, kui mitme tegija koosmõju nendes töödes on olnud otsustav.

Ekspositsiooni kõige võimsama kompositsiooni autoriks on ­Marget Tafel. Roostetanud metall ja savivormid mõjuvad koos üpris ootamatult. Helle ­Videviku "Janune maa" lummab mõjuva lihtsusega ja tehniliste finessidega. Triinu Made-Safin meelitab vaataja sürrealistlikku maailma.

"Kirg" I ja II on Eesti keraamikas midagi uut ja erilist. ­Katarina Aus laseb oma tasapindses töös "Sisemine elu" ­uurida ja avastada, lausa peidetud ilu otsa ­komistades. Viive Väljaots on ühtaegu ­dekoratiivne ja ­skulpturaalne. Selle näituse üks toredaim töö on tema "Rääkivad pead". Raske seletada, mis siin erilist on... aga tahaks seda veel ja veel vaadata, ei raatsi näituselt äragi minna.