“Kollane maja”
“Ljuuudi!” karjusin mullu suveööl Mait Ando Rauna õuel. “Daaa!” vastati. Mait justnagu lubas mind ulualla ja unustas. Aken oli lahti, kuid loata ei tahtnud siseneda. See on ju Maidu esimene oma maja. Tollal kollane, praegu kirju. No ja Tartu Supilinnas on see värk. Karjumisega jõudsin Mercani ja ta magas oma kunagise hiigelkorteri separaadis. Sisse lasid mu igalt poolt lahti lastud inimesed, kes jõid… uhhuu! – aga leidsid mu jaoks pool pudelit puhast haljast. Külalise jaoks! Aitäh. Enne tegime Kilmi ja Maimiku juhtimisel mõttetuid kaadreid. Olime Supilinnas nagu üks loomulik asi sea ihus.
Hiljem see teadmine, et Mait Ando tõesti avas (andis?) oma vastrajatud kodu ühiskonnale (kogukonnale?). Intellektuaalseks lävimiseks. Kuid Merca tegi seda ju varem tsipa teisiti. Milles asi? Merca pidi minema (varemed, restitutsioon), Maidul on kand maas. Merca hoiab inimesi kui inimesi, Mait mõtleb suunamisele, kogukonnastumisele, intellektuaalsele naabrivalvele. Supilinn kui agul on täis eredaid välgatusi vaimuelu tasandil, on ka “kõdukas”, on asendi tõttu kinnisvaraarendajate meepott. Supilinn tahab oma aktiivsete asukate jõul katki murda asist jäikust, jääda Supilinnaks. Supilinlased on enamasti selle poolt. Õigemini usun, et on.
Käesolev teos koondab materjale, mida üks entusiastide grupp (pealt nelikümmend inimest) on Rauna kodus läbi arutanud, ära kuulanud, reflektsioone provotseerinud jne. Pean nentima, et kaasaja sõnastuses on selline tegevus “teisene”, aga toimib suurema kärata tõhusalt - üldsusele mõeldes. Praegust koguteost käsitlen tubli “pilootprojektina”. Agulil on tulevikku, aga ärge mõistke mind valesti.
