Kolm küsimust: Mart Kivastik, kirjanik

Parim enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?

Kui telekat ei vaata, siis olen lugenud midagi, mida ma pean teadma seoses tööga – igasuguseid asju Konrad Mäest ja Eduard Wiiraltist. Nii võib päris targaks saada. Nüüd lugesin ma hulka aega Elmar Kitse päevikuid. Need olid nii kurvad, et nutt tuli peale. Kui õhtul lugesin, siis olin öö otsa kurb. Hommikul lugesin edasi ja üha kurvemaks läksin. Aga samas olid nad kuidagi helged. Minu sõber Hans Trass ütles, et Kits oli helge inimene. Ta oli helge ja kurb.

Aga kui kunstnikke ei pea lugema, siis ma loen Grishamit. Ja nüüd jäi ette veel "Da Vinci kood". Toronto lennuväljal. Maksis kümme kanada dollarit, aga algus teeb väga ettevaatlikuks. Meenutab Ludlumit, mis on küll põnev, aga väga halb.

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

Neid on mitu. Mitte ainult lapsepõlv, vaid ka kogu elu oleks mul vist teistsugune, kui ma poleks lugenud "Kolme musketäri". Ma olen lugenud kõiki osasid kümme korda ja sellega pole veel lugemine lõppenud. Nii-öelda teine "lapsepõlveraamat" on "Lugusid loomadest". See kollane raamat ilvese pildiga. Ja siis "Kuristik rukkis" ja siis veel kogu Faulkner… Faulknerit hakkasin ma lugema kümnendas klassis. Ma hakkasin siiski juba 9. klassis üritama, aga ei saanud pihta ja jätsin aina pooleli. Proovisin vaheldumisi "Isaac McCaslini lugu" ja "Hälinat ja raevu" ja "Kui ma olin suremas". Lõpuks sain hakkama. Ma surin vaimustusest. Faulkner ongi täiuslik.

Aga lapspõlve teeb täiuslikuks muidugi vutt, mitte raamatud. Ma olin majavalitsuse mansas ainuke eestlane. Me tulime Tartu meistriks, meie meeskonna nimi oli Võmpel ja me võitsime finaalis Tammekat 4:1 ja ma lõin kolm väravat!

Millist raamatut sooviksid illustreerida?

Ma ei soovi ühtegi raamatut illustreerida, sest ma olen joonistamises täielik käpard.