Kommenteeritud tegelikkus
Venemaa olulisim teatrifestival “Kuldne mask” külastas oma valikkavaga Eestit ja maha mängiti hea mitu tänase vene teatri kõige huvitavamat tükki. Vaatasin Moskva Teatr.doci lavastust “September.doc” Tartus. Näitlejad ja publik olid mõlemad üheskoos Vanemuise suure maja lavale ehitatud bläkkboksis, teineteisele kaunis lähedal, ja oli ka põhjust. Teater, mida mängiti, vajab mõjulepääsemiseks vahetut lähedust.
Teatr.doc on tavapäraste Venemaa repertuaariteatrite hulgas harvaesinev alternatiivne nähtus. Tegemist on dokumentaalset dramaturgiat viljeleva teatriga. Teatr.doc on sõltumatu teater – nende mängupaik asub keldris ja, nende enda sõnul ei sõltu nad ei riigikorrast ega rahast. Ainsaks varanduseks, mida teater omab, ongi vaid see keldris asuv saal ja paar-kolmkümmend loomingulist ja erksa maailmavaatega inimest, kes seal teatrit teevad. “Enamik teatreid püüab teha ilusaid lavastusi, meie püüame teha huvitavaid lavastusi,” on nad deklareerinud.
Teatr.doci looming on mõneti võrreldav Merle Karusoo töödega, kuid see on vaid tinglik võrdlus. Karusoo keel on tunduvalt kujundlikum kui teatr.doci oma. Dokumentaalset päritolu materjal, selle leidmine, valimine, sellega töötamine on ehk tõesti sarnane. Mis saab edasi, mida selle materjaliga peale hakatakse, selles on juba suured metoodilised ja põhimõttelised erinevused. Dokumentaalse materjaliga võib väga mitmesugust teatrit teha, kuigi kõik, kes niisugust teatrit teevad, kalduvad deklareerima, et just nende meetodid on ainuõiged ja ainuvõimalikud. Äkki on need kategoorilised manifestid põhjendatud, sest tõeline suhe reaalsusega saabki olla ainult kirglik.
Lavastus “September.doc” kõneleb traagilistest sündmustest Beslani koolis 2004. aasta septembris. Kuid näidend ei räägi toonastest sündmustest mitte ohvrite suu läbi, vaid algmaterjalina on kasutatud hoopis internetikommentaare. Beslani tragöödia toimumise ajal avaldasid oma suhtumist internetiportaalides nii venelased ja tšetšeenid kui ka lääneeurooplased. Nende kirjutatu võttiski Mihhail Ugarov oma lavastuse algmaterjaliks. Lavalt saab kuulda nii hingeminevalt kaasatundvaid kommentaare kui ka anonüümsest õelutsemisest-parastamisest tulvil sõnavõtte.
Mitte kõik teatr.doci lavastuste pealkirjad ei ole .doc laiendiga. Nende eelmine töö “Hapnik”, mis 2004. aastal sai sellesama festivali “Kuldne mask” novaatorlike lavastuste kategoorias preemia ja mis käsitles piibli teemat räpp-stiilis kupleede kaudu, oli “September.dociga” võrreldes palju traditsioonilisemas võtmes lavastus.
“September.docis” oli viis näitlejat ja viis tooli. Istuti, seisti, räägiti, vaikiti. Ega seal pealtnäha muud ei juhtunudki. Tegelikult lõid nad põneva pinge, mis tekkis sellest, et näitlejad mängisid just nimelt netikommentaatoreid. Need on jah küll inimesed tegelikkusest, kuid mitte päris inimesed, päris isikud. Netikommenteerija on väga anonüümne. Ükskord netikommentaaridest ja nende kirjutajatest rääkides imestas Tõnis Kahu, et kummaline, kuidas täiesti anonüümsed subjektid rõhutavad oma arvamuste isiklikkust ja kasutavad minavormi – ühesõnaga, käituvad viisil, mis eeldab, et inimene ei ole anonüümne, et tema nimi või ta ise seisab nende kommentaaride kõrval. Näiteks kirjutab kommentaator mõne filmi kohta: “mulle küll see film meeldis”. Ainus väärtuslik info, mis niisuguses kommentaaris sisalduda saab, ongi ainult see isik, kellele see film meeldis, see, kes see “mina” on. Ainult nii saaks lugeja midagi teada, aga kui kommenteerija on anonüümne, on see kommentaar täiesti tühi.
Teatr.doc pani anonüümsed netikommentaarid tegelikele inimestele suhu laval, mis asetseb vaatajale peaaegu ohtlikult lähedal. Teatri mõju üldiselt ongi vaataja ja lavastuse vahetus kokkupuutes. Filmi vaadates istun ma turvaliselt oma kookonis ja vaatan mingit kujutist, jäljendit. Ka netikommentaare lugedes. “September.doc” personifitseeris anonüümsed seinast seinani vastuolulised avaldused teraval teemal ja paiskas need mulle vahetult näkku. Ja mulle oli see mõjuv ja huvitav kogemus. Selle eest moskvalastele aitäh.
Ka moskvalastele endile oli kogemus huvitav. Saal oli täis, aplaus pikk ja näitlejad kiitsid publikut, kogemust esineda Tartus ja näha Eestit. Olid elevil nagu väikesed lapsed. Hea, et “Kuldne mask” lisaks Tallinnale ka Tartus käis.
“SEPTEMBER.DOC” Teatr.doc (Moskva). Lavastaja Mihhail Ugarov. 13. oktoobril Tartu Vanemuises, 15. oktoobril Tallinna Linnateatris.
