“Koneisto 2002” – reiv ei sure ega sure

Selle asemel, et eelmisel nädalavahetusel Viljandis Laudaukse Juurutajaid kuulata, sattus Erkki Luuk Helsingisse otse vastupidisele üritusele.

Kunagisest tagasihoidlikust, igal suvel Soomes toimuvast elektroonilise kunsti festivalist “Koneisto” on tänaseks saanud tõenäoliselt põhjamaade suurim “elektrooniline festival”, kus muusika on kunsti juba peaaegu täielikult alla neelanud. Tänavune prognoos oli 30 000 külastajat, ja see ilmselt ka täitus. Päeviti toimus tegevus (djd ja üksikud laivid) Hietaranta rannas, õhtul ja öösi puhkes suurem melu aga Kaapeli hiiglaslikus kultuurikeskuses, kust järgnevad muljed pärinevadki.
Vaatamata oma megasuurusele on “Koneisto” säilitanud endisaegse alternatiivse joone, nii et mingit Sun Dance Festivali selles vaevalt et kunagi saab (küll aga võib Sun Dance’ist saada “Koneisto”, kui ta õiges suunas areneb). Ausalt öeldes ei näi see küll kuigi tõenäoline (ja ega teist “Koneistot” ei olegi vaja), aga kunstilises mõttes saab seda festivali vähemalt Põhjamaade piirkonnas omamoodi eeskujuks seada küll.

Kõige hämmastavam sellise suurusega festivali juures oligi, et hitimeistrite kohalolu oli suudetud peaaegu täielikult vältida. Peaesinejad O:pl Bastardz, Stanton Warriors, Ken Ishii jt pole siinkandis vist peaaegu üldse tuntud (viimane küll võibolla pisut on). Päris peaesineja oli The Orb. Nende “Little Fluffy Clouds” on elektroonilise muusika ringkondades muidugi hitt, aga siingi on tegu ikkagi kultusstaatuse, mitte üldiselt kuulatu või tuntuga. Ja kes elektroonilisest muusikast üldse midagi teab? Võiks ju arvata, et keegi ei tea midagi, aga sellise publikuhulga juures kõlab see siiski kuidagi kahtlaselt. Mis siis publiku tegelikult “Koneistole” tõi? See ongi üldisemas plaanis võibolla kõige huvitavam küsimus, ja vastus, nagu juba isegi arvata võite, ei saa loomulikult olla “elektrooniline muusika”. Ega ilmselt isegi mitte “The Orb”.
Üks asi on kindlasti festivali stiililises ulatuses. Vana Kaabli(?)tehase päratutes ruumides paiknevatel lavadel oli valida peaaegu kõigi elektrooniliste stiilide vahel – alates hausist, “freestyle’ist” ja trance’ist kõige sügavamates ja hämaramates keldrites mühiseva artikuleerimata müra ja pahinani. Kusagile kõige selle hulluse vahele olid eksinud ka meie Uni ja Pastacas, kes tegelikult festivali üldstiilist – mida võiks tinglikult määratleda kui (muusikalises mõttes, mitte ümbrusest tingituna) “industriaalset” – ikka erakordselt teravalt eristusid / välja langesid, mis neile kahtlemata vaid kasuks tuli. Radiomaffia tegi Unega intervjuu ja Une lood annavad seal nüüd vast mõnd aega tooni (I hope!).

Kui aga üldisest stiilidominandist rääkida, siis näis see olevat kusagil techno, tech-house’i ja trance’i kandis. Suurel ja keerulisel festivaliterritooriumil laialt ringi laapides jäi selline mulje, aga ma küll ei usu, et see just korraldajate maitset oleks peegeldanud, ja tõenäoliselt isegi mitte publiku oma (sest Helsingi publik pidi kuuldavasti, nagu ka Tallinna oma, hoopis väga hausimeelne olema), vaid oli lihtsalt mingi näiline (ja seetõttu juhuslik) kompromiss kõikvõimalike huvide ja maitsete vahel. Kõik stiilid, ükskõik kui äärmuslikud või obskuursed nad siis ka polnud, said “Koneistol” mõnesugust neile kohast tähelepanu. Saalid olid väga erineva mahtuvusega (30– 3000), ja korraldajate endi maitse (niipalju kui pealaval esinejate põhjal sellest aimu võis saada) kaldus minu arusaamist mööda kuhugi elektroonilise muusika “hälli”, st elektro, techno ja nii kummaline kui see ka pole, just nimelt 90ndate alguse / 80ndate lõpu “reivimuusika” kanti. See oli tõesti väga veider – rohkem kui kümme aastat pärast sündmust näha oma ihusilmaga igas mõttes autentset reivi, nagu seda vahepeal polekski lõputu arv kordi surnuks kuulutatud ja maha maetud. Aga oh ei, ta elab (ja eriti elas ta muidugi siis, kui pealaval mängiti Underworldi jms). Tuhanded higised kehad tehases The Orbi, Underworldi (plaadilt) ja Stanton Warriorsi (dj-team) saatel reivimas – enam reivimaks minna ei saa, y’know.
The Orb oli veel eriti reiv, sest kui ennemalt oli ta ju ikka muhe ambient, siis nüüd on ta räme, võiks isegi öelda, et inetu techno, millest küll orbiliku hulluse ja psühhedeelia joad pidevalt läbi tungivad. Stanton Warriors mängis samuti põhiliselt techno’t (ja vähemal määral elektrot), samuti soomlaste Accu ja O:pl Bastardz, mis on kohalikus mõttes peaaegu staadionibändid. Muusikaliselt suurepärane (ja peaaegu avastuslik) oli soomlasest Warpi artist Brothom State, kes kujutas endast hiiglasliku monitori ja PC-
tower’i taha varjunud häbelikku noorurit, kes tegi (nagu mulle ja Hannes Praksile Kohvirekordsist tundus) pisut Plone’i- laadset, aga võrreldamatult huvitavamat “tulevikku pööratud” (,st click’n’cut esteetikas), aga meloodilist (ja suurema osa ajast isegi kahekihiliste meloodiatega) electronica’t.

Olulisim, mida “Koneisto” näitas, oli (siinkandis) harvaesinevalt tugev kunstiline tase, veel üldisemalt öeldes aga võibolla see, et üks muusikafestival ei pea tingimata olema mitte ainult pähekulunud tõdesid käiav, vaid võib olla ka meelt lahutav, informeeriv ja isegi publikut hariv üritus. Tase (kusjuures see polnud vihje Viljandi Folgile, mis on omas laadis ka igati omal kohal)!