Jansi „Tondilatern“ sai Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha.

Lisaks kirjutasid sõbrad Joel Jans ja Maniakkide Tänav ka kahasse romaani „Kosmose pikk vari“. Miks ja kuidas koos kirjutati, seda on seletatud ­teose järelsõnas. Lühikese aja jooksul on ilmunud kaks pikemat teksti, kus annab tooni see, mille pärast Joel Jansi autorina kas armastatakse või vihatakse. Mängulust, hoogne ja seikluslik sisu ning selgelt tajutav kodumaa-armastus. „Kosmose pikas varjus“ astub kombitsad üle kogu päikesesüsteemi ajanud superkorporatsiooni vastu Lõuna-Eesti poiss Kalle Moskar. „Tondilaternas“ tikub meie maailma hävitama õudus teisest dimensioonist ning maailma peab päästma keskkoolipoiss Rajar. Õnneks siiski mitte päris üksi, sest talle tõttab appi jaotäis poolpiduseid ­kaitseliitlasi. Lisaks on oma roll ka jaapanikeelseid fraase pilduval roosat kleidikest kandval mangafännil Siiril.

„Tondilatern”
Joel Jans
Lummur, 2019. 258 lk.

„Tondilaternat“ lugedes tekib teatav paralleel Aleksandr Mireri jutustusega „Kus on rändurite kodu?“, kus varateismelised on sunnitud tegutsema meie maailma hukutada võiva õuduse vastu. Kuid kuskilt ja kelleltki saame me kõik innustust. Kuigi nii „Kosmose pikk vari“ kui „Tondilatern“ on üsna lineaarsed lood sirgjooneliste, kuigi siiski arenevate karakteritega, on neis äratuntav omanäolisus ja tegevustikus leidub vahvaid haake ja ootamatusi. Näiteks „Kosmose pikk vari“ sisaldab ka ühte vähemalt allakirjutanu jaoks täiesti originaalset ideed. Arvestades nüüdisaja ulmekirjanduse rikkust, polegi seda vähe. Selleks on romaani tegevustiku jaoks ülioluline „jumal-masin“. Peategelane uurib, mida jumal-masin teeb, ja saab väga lihtsa vastuse: kõike.

Päris kriitikata siiski ei saa. Mõlemad romaanid kubisevad kirjavigadest. Eriti hull on „Tondilatern“, mille puhul tekib vägisi tunne, et trükki on antud mustand: näpuvead, tähevead, puuduvad tühikud sõnade vahel, sõnakordused, stiilivead. Neid on massiliselt. Nii ei saa! Kui kirjastus Lummur tahab olla tõsine Eesti romaanikirjanduse väljaandja, siis tuleb end tõsiselt kokku võtta. Praegu ei morjenda teksti säärane tehniline tase ehk vaid kõige paadunumaid fänne. Kuid raske on uskuda, et nemadki on rõõmsad, kui 17–18 eurot maksev väga laheda kaanepildiga raamat sisaldab nii palju praaki.