Järelehüüe, mis aastal 1989 ajalehe Vaba eestlane surmakuulutuste küljel ilmus, oli nii napp, justkui oleks selle koostajale antud igaks aastaks kasutada loetud arv sõnu ja emotsioone. "Esimene Eesti naislendur suri," konstateeris pealkiri, informeerides lugejaid järgnevalt sellest, et Florida Lake Worthis lahkus 15. augustil elust Elvy Kalep, kes "omal ajal oli üldtuntud esimese eesti naislendurina".

Paar rida allpool mainib nekroloogikirjutaja, et 1986. aastast "ühes pensionäride hotellis" elanud Elvy Kalep õppis "lennuasjandust nagu tolleaegsed olud seda võimaldasid", ja jõuab siis kiretu kokkuvõtteni: "Elvy Kalepil ei olnud USAs omakseid ja temast polnud teadlikud ka tema eestlastest sõbrad. Ta maeti üksikuna ja koos temaga läks kalmukünka alla ta küllaltki huvitava elu lenduriperiood."

Kes teab, miks ajaleht Kalepi lahkumisele nii vähe ruumi pühendas – vahest seetõttu, et oma lõpuaastail hoidis too "oma aja Carmen Kass" teistest eestlastest eemale. Igatahes on hinnang "küllaltki huvitav" Elvy Kalepi tegevuse ja käekäigu kohta selgelt alavääristav.

* * *

Kõnetraat ajalehe Sakala Viljandi toimetuses hakkab kõlisema. Suviselt laisa ennelõuna kohta on helistajal, Võhma jaoskonna arstil Männikul, ootamatult erutunud hääl. "Kuulus Ameerika naislendur Elvy Kalep, kes praegu sooritab maailma-lendu, maandus just minu küüni taga heinamaal. Lennake aga kohale!"

Fraasis "lennake kohale" polnud midagi ebatavalist. 30ndatel, mil lennukid olid alles uueks ja lummavaks nähtuseks, oli nende kasutamine märksa vähem reguleeritud kui tänapäeval ning tund hiljem saabus ka Sakala ajakirjanik ühepinnalises sportlennukis dr Männiku heinamaale.

Kuulsa naislenduri Elvy Kalepi monoplaan Klemm-Mercedes oli selleks ajaks juba küüni lükatud ning, nagu ajakirjanik poeetiliselt märkis, meenutanud õhusõiduk tänu oma oma ülestõstetud tiibadele veidi "magavat liblikat". Jääb mulje, et kõige enam hämmastas Sakala žurnalisti lahkelt teretava Kalepi eesti keel – see olla olnud igati "eeskujulik".

Mismoodi võis "kuulus Ameerika naislendur" maakeelt mõista ja koguni rääkida? Muidugi seetõttu, et ta oli ise Eestist pärit.

Daami elulugu uurinud Heiki Raudla on kirikuraamatuist välja selgitanud, et Elvy Kalep (sündinud Alwine-Johanna Kaalep) tuli ilmale Pärnumaal, Tori kihelkonnas 26. juunil 1899 lukksepa perekonnas. Hiljem mainib Elvy Kalep ise – ehk naiselikust edevusest – oma sünniaastaks 1900, kuid üks on selge: Eestist lahkub tüdruk kähku, napilt 17aastasena. 1916. aastal reisib Kalep oma kasuema venna juurde Vladivostokki ning abiellub seal Vene ohvitser krahv Slastšoviga.

1917. aastal, revolutsiooni puhkemise ajal, viibib noorpaar parasjagu Petrogradis. Hilisemates intervjuudes on Kalep meenutanud, kuidas ta oli just üle Neeva minemas, kui märkas teisel pool kallast "paraadi-moodi marssimist". Järgnevad mälupildid rahutust rahvamurrust, ringiaskeldavaist politseinikest, "piikidega varustatud kasakaist" ja esimestest ohvritest, kes "surnuksmaterdatuna" tänavale lebama jäid. Järgmisel ööl puhkesid rahutused juba laiemalt.

ELVY (KA ELVIIne VÕI ELVYNE) põgeneb koos mehega itta, Vladivostokis elavate sugulaste poole. See on pikk ja vaevaline teekond. Pisipoeg sureb aastavanusena ning veidi hiljem kaotab Kalep ka oma abikaasa. Ta teeb kolm katset läbi Siberi tagasi Eestisse jõuda, kuid need päädivad alati Uurali piirimail. Lõpuks otsustab noor naine Venemaalt teistkaudu "välja saada", suundudes koos oma tädiga üle piiri Hiinasse.

Noor Elvy Kalep on silmapaistvalt nägus daam. Ta on lisaks ka andekas ja oskab hästi keeli. Nii õnnestub tal hakata Shenyangis tõlgina tööle ühe Briti kindrali heaks, tõustes peagi veelgi kõrgemale – marssal Chang Tso-lin võtab Elvy erasekretäriks.

Tso-lin omab Põhja-Hiinas suurt võimu. Sisuliselt kontrollib "Mukdeni tiigrina" tuntud legendaarne sõjapealik kogu Mandžuuriat. Tema õukonnas tahaks Kalep teostada ka oma ammuse soovi – proovida lendamist. Tuhanded aastad on inimesed sellest unistanud ja pole saanud, arutab Kalep, nüüd on see võimalik ja viis "saada täiel määral osa sellest elust ja sellest ajast, millest inimene elab". Paraku puruneb lennuk Bristol Fighter hiinlasest katsepiloodi käe all mõni tund enne, kui saabub Kalepi kord sellesse istuda, ning, nagu kirjutab ajaleht Vaba Eesti Sõna 27. mail 1950, eestlanna teeb ratsionaalse otsuse – "kui lendamine veel nii ohtlik on, siis tuleb oodata".

Asjalikkus tundub olevat eestlanna tugev külg. Ta palub end Euroopasse puhkusele lasta ja saab aastal 1925 ka vastava loa. Kord Euroopasse jõudnuna pole tal aga vähimatki kavatsust enam Hiinasse tagasi minna. Elvy kohtub hoopis parun von Bergdorfiga ja abiellub teist korda. Ta saab Austria passi, millesse kirjutatakse paruness Elvyne von Hepflingen-Bergdorfi nimi.

Euroopa kõrgseltskond puhkab talviti Šveitsis. Kui parun Bergdorf näeb, millise osavusega tema abikaasa mägedes kelku juhib, pole ta enam vastu naise palvele minna lennukursustele. Vaimustunud on ka legendaarne lennukitööstur Anthony Fokker (seesama, kelle toodangut kasutas veel mõned aastad tagasi ka Estonian Air) ning kingib Saksamaal seitsmenda naisena lenduripaberid saanud Kalepile mälestuseks kuldse lennukimudeli. See jääb naislenduri jaoks talismaniks kogu edaspidiseks eluks.

On aasta 1932. Kalep unistab lennust üle Atlandi. Charles Lindberg on 1927. aastal seda küll juba teinud ning ületanud oma 9meetrisel "Spirit of St. Louise’il" kaht kontinenti lahutava ookeani (ohtlik retk võttis aega ligi 34 tundi), kuid ükski naine pole üksipäini seda rekordit veel korranud. Elvy reisib New Yorki ja asub tegema ettevalmistusi (kõik esimesed ookeaniületused toimusid just Ameerikast Euroopasse, kuivõrd tugevad tuuled oleks muutnud vastupidise ürituse enesetapuks).

Teda ennetab kolme päevaga legendaarne naislendur Amelia Earhart, kes stardib ühemootorilise Lockheed 5B Vegaga Newfoundlandilt 20. mail 1932, kaasas napp proviant – purk tomatimahla ja veidi suppi. Ookeani kohal tabab Earharti äiksetorm ning ühel korral langeb lennuk järsult peaaegu kilomeetri, kuid koost laguneva lennumasina kiuste õnnestub piloodil siiski jõuda välja Iiri rannikuni. Kalep otsustab, et teisena pole mõtet sama asja üritada, kuid pettumus ei takista eestlannat saamast Earhartiga heaks sõbraks ning liitumast tema poolt juhitava Ninety Ninersi organisatsiooniga.

See klubi ühendas kõiki USA litsentseeritud naislendureid ning nautis tänu liikmete glamuurselt ohtlikule kutsele pidevat rambivalgust. Omaaegseist seltskonnakroonikaist võib leida pilte, millel Earhart, Kalep ja paar teist "birdwomanit" valmistuvad naispilootide rulluisuvõistluseks. Nad poseerivad lokke sasivas meretuules suure kahetiivalise lennuki taustal ning meeleolu näib olevat enam kui kõrgendatud.

1936. aastal annab Kalep välja raamatu "Air Babies", mis ilmus aasta algul "Lendjõnglaste" nime all ka eesti keeles. See on hoogne, klassikalises kolmekümnendate stiilis pildiraamat, milles vallutavad ühe pika ja päikselise suvepäeva jooksul taevaavarusi Rõõmutiib ja Kopteri-Gerda, Sööstik ja Õhupalli-tädi, Langevarju-Lotta ja Tsepeliini-Onu. Kui jätta kõrvale Lohe-Lennarti kurb saatus (ta kukub alla ja upub tiiki), lõpeb teos rõõmsalt – hädamaandumise läbi teinud "lendjõnglased" poevad kriimustuste kiuste voodisse ja näevad unes "kõiki neid kohti, kuhu nad kord lähevad… maailma kõige kaugematesse paikadesse".

Entusiastlik raamat, mida aitas levitada tänaseni tegutsev lennufirma United Air Lines, osutus ootamatult populaarseks. Seda eriti laste hulgas, kellele ta mõeldud oligi. "Nende jaoks on lennukid ja lendamine enesestmõistetavad, ning just nemad, kes oma komplekside küüsis vanemaid mõnigi kord kimbatusse ajavad, on lendurite rõõm ja uhkus," kirjutas Amelia Earhart oma sõbranna teose eessõnas.

Paraku oli reaalsus teine ning lendamine toona üsnagi ohtlik harrastus. Ümberilmalendu üritanud Earhart hukkus järgmisel aastal, jäädes koos oma navigaatoriga kadunuks Vaikse ookeani ületamise katsel, teel Uus-Guineast Howlandi saarele (lennukit ega selle riismeid pole leitud tänaseni). See traagiline juhtum šokeeris maailma üldsust ning Earharti meenutamine tõi Kalepi põsele pisara veel aastakümneid hiljem.

On teise maailmasõja eelõhtu, Kalep oma 30. eluaastate lõpus. Ta on olnud abielus kahe aadlikuga, kogunud tuntust naispiloodina, kirjutanud menuka raamatu ning teinud Riia kaudu visiidi oma sünnimaale, mille vaimustunud asukad ta seasinkidega ja muu toidukraamiga üle külvasid.

Ühe seasingi viib Kalep endaga koos Ameerikasse kaasa (see lõhnanud nii vastupandamatult Eesti talutare järele) ning vabalt assotsieerides võib öelda, et too suitsutatud seajalg mõjub Kalepile tõelise Egiptuse needusena. Omaaegse kangelanna ja seltskonnadaami täht hakkab langema otsekui seiskunud mootoriga lennuk ning üks küsitav otsus tehakse teise järel. Näiteks leiab Kalep, et tema raamatu "Air Babies" illustratsioonid pole hästi välja kukkunud (need joonistas ta ise), ja nii ütleb eestlanna kirjastajaga lepingu üles just siis, kui läbi müüdud sada tuhat eksemplari.

Idee midagi lastele pakkuda jääb alles ning seetõttu tuleb daam turule "nukk-langevarjuga", mis suudab pärast õhku viskamist vaikselt maapinnale liuelda. Kui uskuda ajalehte Vaba Eesti Sõna, oli see menukas projekt – lelusid teinud New Jerseys asuvas vabrikus korraga üle 60 tütarlapse. Siis nikastab Kalep aga selga (ta tõstab oma vabrikus kaste ise, sest "kuidas ma pidin laskma oma noori tüdrukuid neid raskeid asju tõsta") ja arst keelab füüsilise töö. Miks otsustas Kalep ise rügada, jääb sama arusaamatuks kui see, miks vabrik 1946. aastal uksed kinni paneb. Igatahes pole Kalep saanud rikkaks. Ta on iga nuku pealt teeninud vaid mõne sendi.

Sõjajärgseil aastail mõtleb Kalep välja veel ühe nuku – nn Kritseldaja, millele iga laps ise võib näo joonistada. Nukk saab omaette vaateakna kuulsas kaubamajas F.A.O Schwarz New Yorgi Viiendal avenüül. Rikkaks ei saa Kalep aga sellegi projektiga, kuigi Eestisse jõuavad teistsugused jutud. Kodumaalt päästetakse väidetava miljonäri suunas valla abipalvete laviin ning parema aadressi puudumisel saadetakse noid kirju tema nimele New Yorgi lennujaama.

Paar aastakümmet hiljem on Kalep ise see, kes vajaks abi. Ta ei lenda enam, on üksi ja realiseerib oma kunstiharrastust nahatükkidest loomapilte tehes – hobused, lohed, lõvid ja "seebrad". Püsiva kodu puudumisel rändab Kalep autoga mööda Ameerikat: "Kogemused on näidanud, et ostjaid oma töödele võib leida rikaste seast."

1974. aastal otsib kirjanik ja ajakirjanik Pedro Krusten ta üles, telefonivestluses määrab Elvy Kalep kohtumise Arlingtoni avalikku raamatukokku Washingtoni lähistel. "Oma 75 aasta kohta on ta üsna hästi säilinud," vahendab Krusten hiljem raamatus "Aiapidu lampoonidega", mööndes samas, et mingit mehelikkust, mis võinuks iseloomustada lendurit, ta Kalepi näost ei leidnud. Selle asemel vaadanud vastu "leebus, mis sobis hästi ta kunstiharrastusega".

KRUSTEN kuuleb Kalepilt, et viimasel ei ole teiste eestlastega kokkupuuteid. "Ütlesin, et Washingtonis elab kenake kogu eestlasi. See ei näinud teda huvitavat. Ma teatasin, et Washingtonis on kaks eesti kogudust. Ta vastas, et tema ei käi kunagi kirikus."

Ilmneb, et Eesti esimene naislendur on olnud raskelt haige. Sinna on läinud kogu raha. Haiguskindlustust ei ole. Kalep ei taha alanduda ka kellegi hoolealuseks.

Arlingtoni raamatukogus ei õnnestu naisel müüa ühtegi pilti. Ta pakib need tagasi autosse, mida täidavad pakikuhjad – ruumi on vaid juhile endale. Krusten ja Kalep vahetavad viimaseid sõnu:

"Ma enam väljalõikeid ei korja," sõnas ta nagu endale lohutuseks teadmises, et seda kirjutist eesti ajalehes ta kunagi ei näe. "Ärge siis mind liiga üles kiitke."

"Ärge kartke. Ma teatan, et nüüd teie ei ole enam miljonär, vaid – vaene. Ehk hakkate siis saama abisaadetisi, seasinke ja..:"

Nüüd naeris ta üsna lõbusalt.

"Ma olen nagu mustlane," ütles ta autot käivitades. – Üksik hunt, mõtlesin ma. Uhke ja iseseisev. Aga millegipärast hakkas mul temast kahju.